Obsah (6)

§ 68§ 39§ 37§ 14§ 12§ 63

3-1-1-118-98 KOHTUMÄÄRUS Tartus, 1. detsembril 1998.a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil ka

§ 68

lg 1 ja lg 2 kohaselt ei ole kohtu alla andmise määruse puudumine niivõrd oluline menetlusnormide rikkumine, mille tõttu tuleks kohtuotsus tühistada. 2. Kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine ei riku kuidagi süüdistatava kaitseõigust; 3.

§ 39

lg 3, mis sätestab ammendava loetelu kriminaalmenetluse seaduse olulistest rikkumistest, kuulub laiendavale tõlgendamisele ainult Riigikohtu poolt. 4. Tallinna ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ilma H. L. osavõtuta kohtuistungist, kuigi viimane ei teatanud, et ta ei soovi istungil osaleda. Sellega rikkus ringkonnakohus H. L. kaitseõigust. Riigikohtu istungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluse juurde. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud, kuid taotles, et Riigikohus tunnistaks esimese astme kohtu poolt süüdistatavate kohtu alla andmise määruse tegemata jätmise

§ 39lg 4 alusel oluliseks kriminaalmenetluse seaduse rikkumiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis:

§ 68

2. lõikes sätestatu ei tähenda, et erikaebuse esitamisega mittevaidlustatava määruse (käesoleval juhul süüdistatavate kohtu alla andmise määruse) puudumine ei või olla kohtulahendi tühistamise iseseisvaks aluseks. Sellise määruse tegemata jätmine võib olla kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui see on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning selline rikkumine on Riigikohtu poolt tunnistatud oluliseks kriminaalmenetluse seaduse rikkumiseks

§ 39lg 4 alusel.

Kriminaalmenetluse seaduse rikkumisi, milliseid ei ole loetletud

§ 39

lg-s 3, võib

§ 39lg 4 alusel tunnistada oluliseks rikkumiseks vaid Riigikohus.

Ringkonnakohtul sellist õigust ei ole. Selline seisukoht on väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a. otsuses nr III-1/1-49/94 T. J. süüdistusasjas KrK § 85 lg 1 ja § 139 lg 1 järgi. Sellest tulenevalt tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a määrus tühistada põhjusel, et selles kohtumääruses tunnistati kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et esimese astme kohtu kohtunik ei ole koostanud määrust süüdistatavate kohtu alla andmiseks, kuid

§ 39lg-s 3 sellist kriminaalmenetluse seaduse rikkumist loetletud ei ole. Kr

MK § 18 lg 2 sätestab kohtu kohustuse tagada kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse võimalus kaitsta end süüdistuse vastu kõikide seaduslike vahenditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et süüdistatava kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine ei võimalda isikul kaitsta end süüdistuse vastu kõikide seaduslike vahenditega, kuna määruse tegemise momendist muutub süüdistatava menetlusseisund oluliselt vastavalt KrMK § 35 lg-le 3 muutub isik süüdistatavast kohtualuseks ja talle laienevad lisaks süüdistatava õigustele kohtualuse õigused KrMK § 351 lg 3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et süüdistatavate kohtu alla andmise määruse tegemata jätmine takistab ka kriminaalasja seaduslikku uurimist, kuna ei taga selle igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Samuti takistab see seadusliku ning põhjendatud kohtuotsuse tegemist, kuna seaduslikult ei ole lahendatud küsimused, mis kuuluvad otsustamisele kohtu alla andmisel KrMK § 189 järgi ning teostatud toimingud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel KrMK § 192 järgi. Seadusliku kohtutosuse tegemine on takistatud ka seetõttu, et KrMK § 215 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes, milles nad on kohtu alla antud. Sellest tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium

§ 39lg 4 alusel, et Pärnu Maakohus on P. P. ja H. L. süüdistusasjas Kr

K § 155 lg 2 järgi süüdistatavate kohtu alla andmise määruse tegemata jätmisega oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust ja seetõttu kuulub kohtuotsus tühistamisele ning kriminaalasi tuleb saata samale kohtule uueks arutamiseks alates kohtu alla andmise staadiumist. Peale selle on Tallinna Ringkonnakohtu määruses ebatäpsus, kuna määruse resolutiivosas on kohus kirjutanud “määras” asemel “otsustas”. Sellest tulenevalt on kaitsja erikaebus ekslikult pealkirjastatud kassatsioonkaebusena ja tasutud sellelt ka kassatsioonkautsjon.

§ 37lg 1 kohaselt esitatatakse kassatsioonkaebus vaid ringkonnakohtu otsuse peale.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaebuses toodud väitega, et Tallinna Ringkonnakohus rikkus H. L.õigusi sellega, et tegi 15. oktoobril 1998. a eelistungil

§ 14alusel määruse ilma H.

L. osavõtuta istungist. Seadus ei sätesta, et menetlusosaliste osavõtuta ei või eelmenetluse istungit toimuda. Vastavalt

§ 12

lg-le 3 on kohus kohustatud menetlusosalistele vaid teatama eelmenetluse istungi aja ja koha. Kaebuse kohaselt oli H. L. ja tema kaitsjale eelmenetluse istungi aeg ja koht teatavaks tehtud, kuid mingeid taotlusi, mis oleksid takistanuid eelmenetluse istungi toimumist, nemad kohtule ei esitanud. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 63

p-st 2, § 64 p-st 2, § 65 lg.-st 3 ja § 72 lg-st 2 Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri 1998.a. määrus P. P. ja H. L. süüdistusasjas.
3. Tühistada Pärnu Maakohtu
4. juuli
5. a otsus P. P. ja H. L. süüdistusasjas KrK § 155 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale maakohtule süüdistatavate kohtu alla andmise staadiumist.
6. Kaebus rahuldada.
7. Kassatsioonkautsjon tagastada.
8. Välja mõista H. L. 849,60 krooni (kaheksasada nelikümmend üheksa krooni 60 senti) kohtukulu kaitsjatasu näol riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
9. detsembril
10. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg