3-1-1-120-98

3-1-1-120-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril
2. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja H. T. õigeksmõistmises KrK § 202 järgi. Kohtuistungist võtsid osa H. T. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega tunnistati H. T. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi rahatrahviga 200 päevamäära s. o 2000 krooni riigituludesse ning KrK § 202 järgi vabadusekaotusega üheks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Sama otsusega tunnistati süüdi K. S. H. T. tunnistati KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi selles, et ta
5. detsembril
6. a kella 23.00 ajal Tartu maakonnas X vallas Y külas eelneval kokkuleppel ja koos K. S. ning 13-aastase A. T. tungis tabaluku lõhkumise teel V. N. keldrisse ja varastas sealt salaja hoidiseid. Seejärel tungis H. T. samal ajal ning samas kohas tabaluku lõhkumise teel V. N. kuuri ning varastas sealt salaja aku, allveepüssi ja vibropumba. Mõlema vargusega kokku tekitati kannatanule varaline kahju 3785 krooni. KrK § 202 järgi tunnistati H. T. süüdi selles, et ta eeltoodud ajal ja kohas tegi 13-aastasele A. T. ettepaneku osaleda eelkirjeldatud vargustes. Tartu Maakohtu
7. juuni
8. a otsuse peale esitas kohtualune H. T. apellatsioonkaebuse, milles palus end õigeks mõista põhjendusel, et tema osavõtt nimetatud vargustest pole tõendatud. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsusega Tartu Maakohtu eeltoodud otsus osaliselt tühistati ning H. T. kriminaalasi süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi lõpetati KrMK § 5 lg 1 p 10 alusel. Süüdistuses KrK § 202 järgi mõisteti H. T. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt keeldus uurija oma
11. aprilli
12. a määrusega H. T. kriminaalvastutusele võtmisest V. N. keldris ja kuuris toimepandud varguste eest tõendamatuse tõttu. Vaatamata sellele anti H. T. nimetatud varguste toimepanemise eest kohtu alla ning mõisteti ka süüdi. Ringkonnakohus leidis, et kuna kriminaalasjas puuduvad tõendid uurija eeltoodud määruse tühistamise kohta, tuleb KrMK § 5 lg 1 p 10 alusel kriminaalasi H. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi lõpetada. Sellest tulenevalt mõistis ringkonnakohus ta õigeks ka süüdistuses KrK § 202 järgi motiivil, et kuna H. T. ei olnud kuriteost osavõtja, ei saa tema käitumises olla ka KrK §-s 202 ettenähtud kuriteokoosseisu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör riigiprokuröri ülesannetes Tatjana Vassilevskaja. Nõustudes H. T. suhtes KrK § 139 lg 2 p 1 ja 3 järgi menetluse lõpetamisega, ei pea kassaator õigeks tema õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 202 järgi. Prokurör leiab oma kassatsioonprotestis, et kuriteokoosseisu puudumine salajase varguse toimepanemisel ei eelda automaatselt osavõtu puudumist sama isiku poolt alaealise kaasatõmbamises. Kassaator juhib oma protestis tähelepanu õigusteoorias ja kohtupraktikas levinud seisukohale, et alaealise kuritegevusele kaasatõmbamise all mõeldakse tegevust, mille eesmärgiks on tekitada alaealises soov kuriteost osa võtta, kusjuures KrK § 202 dispositsioon ei eelda kaasatõmbaja ühist tegutsemist grupis kaasatõmmatud alaealisega. H. T. poolt kaasatõmmatud alaealine A. T. pani toime küll ühiskonnaohtliku teo, kuid tema suhtes kriminaalasja algatamine ei ole KrMK § 5 lg 1 p 5 alusel võimalik. Tulenevalt sellest leiab prokurör, et H. T. õigeksmõistmine KrK § 202 järgi on ebaõige ning ringkonnakohus on kohaldanud kriminaalseadust ebaõigesti. Ta taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. oktoobri
16. a otsuse tühistamist H. T. õigeksmõistmises KrK § 202 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud prokuröri, kes taotles kassatsioonprotesti rahuldamist ja kaitsja, kes taotles selle rahuldamata jätmist, l e i d i s: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
17. oktoobri
18. a otsus H. T. süüdistusasjas on seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu tühistamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna H. T. ei ole vargusest osavõtja, siis ei saa tema käitumises olla KrK §-s 202 ettenähtud kuriteokoosseisu ja peab vajalikuks täiendavalt lisada järgnevat. Alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele seisneb täisealise poolt toimepandud tegudes, millel on kaks külge. Esiteks nn faktiline külg, mis avaldub reaalselt toimepandud tegudes (kaasatõmbamine faktilises mõttes) ja teiseks nn juriidiline külg, mis tähendab seda, et täisealine peab alaealise kaasa tõmbama kuriteole. Seega peab olema tegemist kuriteoga selle mistahes avaldumisvormis (kaastäideviimine, osavõtt, kuriteokatse, vahendlik täideviimine vms). Ülalnimetatud teod tuleb süüdlasele ka konkreetselt inkrimineerida, st süüdistuses peab täpselt kajastuma, milles kuriteole kaasatõmbamine seisnes ja vastavalt sellele on erinev ka süüdistuse formulatsioon. Ei ole õige, et süüdlasele inkrimineeritakse üksnes alaealise kaasatõmbamine kuriteole, täpsustamata, millises faktilises teos seisnes kaasatõmbamine ning millises avaldumisvormis seisnes kuritegu, millele alaealine kaasa tõmmati. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsus H. T. kriminaalasjas jätta muutmata. Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
21. detsembril
22. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Peeter Vaher Liikmed: Lea Kalm, Jüri Rätsep