3-1-3-9-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. märtsil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul koht

§ 15lg 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu 22. novembri 1998. a otsusega tunnistati E.M. süüdi KrK §

§ 15lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. Kr

K § 41 alusel liideti sellele karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus, mõistes lõplikuks karistuseks kuus aastat ja üheksa kuud vabadusekaotust kinnises vanglas ning rahatrahvi 1500 krooni ulatuses. E.M. tunnistati KrK §

§ 15lg 2 järgi süüdi selles, et ta 20.

veebruaril

1. a kella
2. 45 paiku, olles alkoholijoobes Tallinnas P mnt xxx asuvas AS V kaupluses, suunates püstoli Makarov maketi müüja O.H-le, tõmbas lahti kassa sahtli ja hõivas sellest 1500 krooni. Kauplusest väljumisel peeti kohtualune müüjate ja poekülastajate poolt kinni ning röövitud vara tagastati kauplusele. Apellatsioonkaebuses taotles kohtualune E.M. talle süüksarvatud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 140 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning enda karistamist rahatrahviga. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigiprokuröri asetäitja Alar Kirsi avalduses kohtuvigade parandamiseks taotletakse Tallinna Linnakohtu
5. novembri
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. jaanuari
8. a otsuste muutmist põhjendusega, et kohtud on E.M. süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Avaldaja rõhutab, et kõigi KrK § 141 lg-s 2 loetletud kvalifitseerivate asjaolude arvestamine eeldab nende asjaolude esinemist tegelikkuses, mitte aga kannatanu teadvuses ja seega ei saa ka KrK § 141 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaolu olla erandiks. Seega saab avaldaja arvates tegu olla kvalifitseeritud KrK § 141 lg 2 p 3 järgi vaid siis, kui röövimisel kasutati ehtsat relva või relvasarnast eset, millega süüdlane ka tõepoolest oleks saanud oma ähvarduse realiseerida. Avaldaja peab vääraks ka E.M. teo kvalifitseerimist KrK § 141 lg 2 p 4 järgi ja seda põhjendusega, et lukustamata sahtel ei saa olla käsitatav lukustuse või tõkkena, mis oleks mingiks takistuseks vara juurde pääsemisel. Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et E.M. kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 141 lg 1 ja § 15 lg 2 järgi ning mõista talle lõplikuks karistuseks kolm aastat ja üks kuu vabadusekaotust ning 1500 kr rahatrahvi. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör avalduses sisalduvat taotlust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, leidis: Kohtuvigade parandamise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuaril
10. a otsuses V. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on asutud seisukohale, et tegu ei saa kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 3 järgi juhul, mil isik kasutas röövimise toimepanemiseks relva maketti. Seega tuleb tühistada vaidlustatud kohtuotsused E.M. süüditunnistamise osas KrK § 141 lg 2 p 3 ja § 15 lg 2 järgi. Samas puudub käesoleva kriminaalasja läbivaatamisel põhjendatud vajadus asuda ümber hindama Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. veebruari
12. a otsuses J.T. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p 3 järgi esitatud seisukohta küsimuses, kuidas sisustada vara asukohta pääsemist takistanud tõkke kõrvaldamist varavastaseid kuritegusid kvalifitseeriva asjaoluna. Seega ei kuulu rahuldamisele Riigiprokuröri asetäitja avalduses sisalduv taotlus tühistada Tallinna Linnakohtu
13. novembri
14. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. jaanuari
16. a otsused E.M. süüditunnistamise osas KrK § 141 lg 2 p 4 ja § 15 lg 2 järgi. Nõustudes Riigiprokuröri asetäitja poolt kohtuvea parandamise avalduses sisalduva taotlusega E.M.le mõistetava karistuse määra osas ning arvestades selle kriminaalasja tehiolusid, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks mõista E.M.le karistus KrK § 39 alusel alla sanktsiooni alammäära. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrK §-st 39 ning AKKS § 39 lg 2 p-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-dest 3 ja 4 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
17. Tühistada Tallinna Linnakohtu
18. novembri
19. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. jaanuari
21. a otsused E.M. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 141 lg 2 p 3 ja § 15 lg 2 järgi ning talle KrK § 41 järgi mõistetud karistuse osas.
22. Karistada E.M. KrK § 141 lg 2 p 4 ja § 15 lg 2 järgi vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises vanglas.
23. KrK § 41 alusel liita mõistetud karistusele Tallinna Linnakohtu
24. detsembri
25. a otsusega mõistetud karistus osaliselt ning lugeda E.M. lõplikuks karistuseks kolm aastat ja üks kuu vabadusekaotust kinnises vanglas.
26. Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu
27. novembri
28. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. jaanuari
30. a otsused muutmata.
31. Riigiprokuröri asetäitja avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt. Riigikohtu otsus jõustub
32. märtsil
33. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kalm Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg