← Eesti

III-3/1-11/95

III-3/1-11/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

  1. juunil
  2. a. Tartu Linnavalitsuse esindaja kassatsioon-kaebuse läbivaatamine kohtule tõendite esitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
  3. juunil
  4. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmanni kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a. otsusele haldusasjas nr. II3-11/95 Aimi Heinmetsa kaebuses Tartu Linnavolikogu
  7. mai
  8. a. otsuse nr. 119 ja Tartu Linnavalitsuse
  9. septembri
  10. a. korralduse nr. 799 seadusevastaseks tunnistamiseks. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann, Aimi Heinmets ja tema esindaja vandeadvokaat Nigul Saar. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub: Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni
  11. oktoobri
  12. a. otsusega tunnistati Aimi Heinmets omandireformi õigustatud subjektiks ja kinnistu nr. 189110 Tartus, endisel aadressil Kaluri tn. 19, 20 ja 23, omandireformi objektiks krundi osas. Tartu Linnavolikogu
  13. mai
  14. a. otsusega nr. 119 otsustati mitte tagastada Tartus Emajõe ja RiiaTuru-Aida tänavate vahele jäävaid õigusvastaseltvõõrandatud krunte. Selle otsuse järgi kuulusid need krundid kompenseerimisele ja õigustatud subjektidel lubati osaleda hoonestusõiguse ostmisel kompensatsiooniks saadud väärtpaberite mahus. Sama otsuse punkti 3 kohaselt otsustas linnavolikogu taotleda nimetatud ala pindalaga 17,80 ha Tartu linna munitsipaalomandisse. Volikogu otsuse õigusliku alusena märgiti Maareformi seaduse §-d 6 lg 2 p. 3, 7 lg 1 ja 28 p. 1 ja
  15. A. Heinmets esitas
  16. augustil
  17. a. kaebuse Tartu Halduskohtusse, milles palus tunnistada Tartu Linnavolikogu
  18. mai
  19. a. otsus nr. 119 seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et selle otsusega talle krundi tagastamata jätmine on vastuolus Omandireformi aluste seaduse §-ga 12 lg 1 ja
  20. Nimetatud sätted kohustavad kohaliku omavalitsuse organeid tagastama omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektidele. Antud asjas puuduvad samas seaduses loetletud alused maa mittetagastamiseks.
  21. septembril
  22. a., kaebuse menetlemise ajal halduskohtus, otsustas Tartu Linnavalitsus korraldusega nr. 799, tuginedes Tartu Linnavolikogu nimetatud otsusele, mitte tagastada A. Heinmetsale kinnistut nr. 189, pindalaga 1503,81 m2 Tartus, endisel aadressil Kaluri tn. 25, 27, 29 (majade numbritega on eksitud). Mittetagastamist põhjendati asjaoluga, et sellel maal asub praegu hotelli "Tartu" hoone ja selle juurde kuuluv krunt. Selle korralduse järgi kuulus mittetagastatav maa kompenseerimisele või asendamisele. Linnavalitsuse korralduse õiguslikuks aluseks märgiti Maareformi seaduse §-d 6 lg 2 p. 1, 7 lg 1 ja
  23. A. Heinmets esitas
  24. novembril
  25. a. selle korralduse peale täiendava kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tunnistada korraldus ebaseaduslikuks. Linnavolikogu ja linnavalitsuse esindaja oli kohtus seisukohal, et maad ei tagastatud A. Heinmetsale põhjendatult, sest Maareformi seaduse §-de 6 lg 2 p. 3, 7 lg 1 ja 28 kohaselt ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad, kui sellel maal asuvad teise isiku hooned või rajatised, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ning kehtivad normatiivaktid ei võimalda maa tükeldamist, samuti kui maa antakse munitsipaalomandisse. Tartu Linnavalitsuse esindaja esitas halduskohtule tagasinõutava maa-ala kohta kaks dokumenti:
  26. Taru Linna TSN TK
  27. septembri
  28. a. otsuse nr. 219, millega anti nõusolek Tartu Üldehitustrustile maa-ala eraldamiseks linna reservmaast suurusega 6000 m2 hotelli tüüpi elamu ehitamiseks Kaluri tänavale;
  29. Tartu linna peaarhitekti poolt
  30. juunil
  31. a. kinnitatud Tartus, Soola tn. 3 (Tartu Linna RSN TK
  32. mai
  33. a. otsusega nr. 171 muudeti Turu tn. 2 Soola tn. 3-ks) asuva elamu krundi plaani, kus on märgitud krundi pindalaks kokku 11 289 m2, sellest ehituse all 878 m2 ja õue ning muu maa all 10 411 m
  34. Tartu Halduskohtu
  35. novembri
  36. a. otsusega tunnistati linnavolikogu kaevatud otsus ja linnavalitsuse korraldus seadusevastasteks. Kohtuotsuse kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud tagastama Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 1 ja 3 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara A. Heinmetsale ja antud juhtumil puuduvad seaduses loetletud põhjused maa mittetagastamiseks. Samuti ei ole kohaliku omavalitsuse organ koos Maa-ametiga Maareformi seaduse §-de 7 lg 1 ja 10 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse
  37. juuli
  38. a. määruse nr. 208 punktide 3 ja 4 alusel kindlaks määranud hotelli "Tartu" teenindamiseks vajaliku maa suurust. Kohus leidis, et tõendatud on üksnes 6000 m2 suuruse maatüki eraldamine hotell "Tartu" ehitamiseks. Krundi suurendamist plaanikohase 11 289 m2-ni ei ole linnavalitsuse poolt dokumentaalselt tõendatud. Samuti ei saa suurenenud osa maast käsitleda hotelli teenindamiseks vajaliku maana. Kohus leidis, et asjas ei oma tähtsust linnavalitsuse esindaja viide sellele, et vaidlustatud maa-ala taotletakse munitsipaalomandisse, sest enne kaebuse esitamist ja kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud Vabariigi Valitsus sellist otsust teinud. Seetõttu ei saa kohaldada Maareformi seaduse § 28, mis käsitleb munitsipaalomandisse antavat maad.
  39. detsembril
  40. a. esitas Tartu Linnavalitsus apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse. Apellatsioonkaebuses väideti, et tagasinõutav kinnistu asub Tartu linna munitsipaalomandis oleva hotelli "Tartu" krundil. Krunt pindalaga 10 950 m2 eraldati hotelli ehitamiseks Tartu Linna TSN TK
  41. juuni
  42. a. otsusega nr.
  43. Selle otsuse koopia lisati apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuses märgiti, et
  44. a. täpsustati Soola tn. 3 krundi piire tollal lubatud kõikumise 10 % piires, lähtudes konkreetsetest looduslikest oludest, ja saadi kokku 11 289 m
  45. Sellise suurusega maa-ala võetigi aluseks
  46. juunil
  47. a. hotelli krundi plaani koostamisel. Krundi plaani alusel on hotell "Tartu" ja Soola tänava vaheline ala planeeritud ja võetud kasutusele haljasalana ning autoparklana, mis on vajalikud hotelli teenindamiseks. Apellant leidis, et Maareformi seaduse § 7 lg 1 alusel oli linnavolikogul ja linnavalitsusel õigus mitte tagastada seda maad A. Heinmetsale. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  48. märtsi
  49. a. otsusega jäeti Tartu Halduskohtu
  50. novembri
  51. a. otsus muutmata ja Tartu Linnavalitsuse kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuses leiti, et kuna Tartu Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ei pea tsiviilkolleegium vajalikuks selles otsuses toodud põhjendusi korrata. Tartu Linnavalitsuse esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  52. märtsi
  53. a. otsus ja teha uus otsus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et Soola tn. 3 asuva hotelli krundi suurendamine kuni 11 289 m2-ni oli tõendatud Tartu Halduskohtule esitatud
  54. juunil
  55. a. kinnitatud Soola tn. 3 krundi plaaniga, samuti Tartu Ringkonnakohtule esitatud Tartu Linna TSN TK
  56. juuni
  57. a. otsusega nr.
  58. Kassaator märgib, et viimatinimetatud otsust ei saadud esitada Tartu Halduskohtule õigeaegselt seetõttu, et selle asukoht Eesti Ajalooarhiivis ei olnud tollal teada. Kassaator leiab ühtlasi, et Tartu Linna TSN TK
  59. juuni
  60. a. otsus nr. 176 ei sisalda endas uusi asjaolusid, vaid kinnitab juba kohtutoimikus oleva Soola tn. 3 krundi plaanil märgitud andmete õigsust. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse seaduse sätteid, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kassaatori arvates oli apellandil õigus Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 289 alusel viidata ringkonnakohtus nendele tõenditele, mida tal ei olnud võimalik esitada esimese astme halduskohtus. Sellise tõendi varasema esitamise võimatust põhjendas linnavalitsuse esindaja ringkonnakohtu istungil, mistõttu ringkonnakohtul ei olnud seaduslikku alust selle tõendi tagasilükkamiseks. Kassaator on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb märkida põhjused, miks ringkonnakohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Tartu Ringkonnakohtu otsuses selliseid põhjendusi ei ole esitatud. Seega rikkus ta TKS §-des 232 lg 4 ja 313 lg 1 sätestatud nõudeid. Tartu Ringkonnakohus ei ole otsuses andnud õiguslikku hinnangut kõigile esitatud tõenditele. Vastustaja peab oma kirjalikes vastuväidetes Tartu Ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja leiab, et see otsus põhineb halduskohtus uuritud tõenditel. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid protsessiosalised oma seisukohtade juurde. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 14 lg 2 tuleneb nõue, et protsessiosalised on kohustatud esitama esimese astme halduskohtule kõik tõendid, mis on vajalikud asja sisuliseks läbivaatamiseks ja otsustamiseks. Selle nõude täitmine loob eelduse, et kohtuotsus tehakse põhjendatud. Tartu Halduskohus tegigi oma otsuse nende tõendite alusel, mis esitati protsessiosaliste poolt ja nõuti täiendavalt halduskohtuniku poolt. Esitatud tõendeid uuriti ja hinnati ning saadud tulemusi kasutati kohtuotsuse põhjendamisel. Tartu Linnavalitsuse poolt apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Ringkonnakohtule märgiti uue tõendina, mida esimese astme halduskohtule ei esitatud, Tartu Linna TSN TK
  61. juuni
  62. a. otsust nr.
  63. Apellant ei märkinud aga oma kaebuses põhjust, miks ta ei esitanud seda tõendit Tartu Halduskohtule õigeaegselt. HKS § 25 lg 3 kehtestab nõude, et kui protsessiosalised esitavad ringkonnakohtule uusi tõendeid, mida esimese astme halduskohtus ei ole uuritud ega hinnatud, tuleb apellatsioonkaebuses näidata põhjused, miks neid ei saadud esitada esimese astme halduskohtule. Uute tõendite esitamine ringkonnakohtule on üksnes erand, mille tegemine peab olema apellatsioonkaebuses põhjendatud. Selle põhimõtte rikkumine seaks kahtluse alla esimese astme halduskohtu otsuse autoriteedi ja seaduslikkuse. Kohtumaterjalidest nähtub, et apellandi esindaja tegi alles ringkonnakohtu istungil
  64. veebruaril
  65. a. taotluse, milles palus võtta ülalmärgitud dokumendi asja juurde uue tõendina. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium arutas nimetatud taotlust kohapeal ja jättis selle protokollilise määrusega rahuldamata, sest apellant ei esitanud piisavalt põhjusi, miks seda dokumenti ei esitatud esimese astme halduskohtus (ringkonnakohtu toimiku lk. 17). Seetõttu ei võtnudki ringkonnakohus taotletud dokumenti tõendina asja juurde. Sellest tulenevalt puudus ringkonnakohtul ka vajadus viidata sellele dokumendile otsuse põhjendavas osas, samuti seda tõendina hinnata. Eksitav ja ebaõige on kassaatori väide, mille kohaselt Tartu Ringkonnakohus rikkus Tsiviilkohtupidamise seadustiku §-st 289 tulenevat apellandi õigust viidata tõenditele, mida tal ei olnud võimalik esitada esimese astme kohtus. Eksitav on väide seetõttu, et haldusasjade lahendamisel tuleb uute tõendite käsitlemisel lähtuda Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 25 lg 3, mitte Tsiviilkohtupidamise seadustiku §-st
  66. Ebaõige on see väide põhjusel, et ringkonnakohus ei ole rikkunud apellandi õigust viidata uutele tõenditele. Apellant ise ei täitnud seaduse nõudeid, sest ta ei märkinud kaebuses põhjusi, miks ta ei saanud seda tõendit esitada esimese astme halduskohtus, samuti ei esitanud ta ka ringkonnakohtu istungil kaalukaid põhjusi oma taotluse kinnitamiseks. Kassaatori seisukohta, et algdokumenti ei olnud võimalik esimese astme halduskohtule esitada seetõttu, et linnavalitsusel ei olnud teada tema asukoht Eesti Ajalooarhiivis, ei saa lugeda veenvaks. Tartu Halduskohtu toimikust nähtub, et Tartu Linnavolikogu otsus nr. 119 maade mittetagastamise kohta tehti
  67. mail
  68. a., Tartu Linnavalitsuse korraldus nr. 799 A. Heinmetsale kinnistu nr. 189 mittetagastamise kohta tehti
  69. septembril
  70. a. Nimetatud organid pidid nende otsustuste ettevalmistamise ajal koguma kõik asjasse puutuvad dokumendid, et oleks tagatud vastuvõetavate aktide seaduslikkus. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tartu Ringkonnakohus antud haldusasjas rikkunud kohtumenetluse seaduse sätteid. Nendel põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kassaator on vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu
  71. märtsi
  72. a. otsuse üksnes kohtumenetluse seaduse sätete rikkumise motiivil. Tulenevalt HKS §-st 43 lg 2 on Riigikohus pädev kassatsioonkaebust läbi vaatama vaid kaebuses toodud piirides ja ei kontrolli, kas esimese ja teise astme kohtud on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Juhindudes HKS §-dest 43 lg 2, 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  73. märtsi
  74. a. otsus haldusasjas nr. II-311/95 muutmata. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kanda kassatsioonikautsjon riigituludesse. Määrus jõustub
  75. juunil
  76. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.