III-3/1-13/95

III-3/1-13/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. juunil
2. a. Tartumaa Perekonnaseisuameti kassatsioon-kaebuse läbivaatamine isaduse tuvastamise registreerimise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
3. juunil
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Tartumaa Perekonnaseisuameti kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. märtsi
6. a. määrusele haldusasjas nr. II-3-41/
7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Katrin Saar ja Tartumaa Perekonnaseisuameti esindaja Tiina Kink. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Esitatud materjalidest nähtub:
8. mail
9. a. koostas Tartu Perekonnaseisuamet isaduse tuvastamise akti nr. 124, mille järgi
10. novembril
11. a. sündinud Katrin Saare poja Bruno Saare isa on Kalev Kodu. Akti koostamise aluseks oli K. Kodu poolt perekonnaseisuametile esitatud avaldus, millel K. Saare ja K. Kodu allkirjad olid tõestatud vandeadvokaadi poolt.
12. jaanuaril
13. a. esitas K. Saar Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebuse esitaja leidis, et perekonnaseisuamet rikkus tema seaduslikke õigusi isaduse tuvastamisel poja Bruno suhtes. Perekonnaseisuametil ei olnud õigust isaduse tuvastamist registreerida omavahel abielus mitteoleva mõlema vanema juuresolekuta. Juhindudes HKS §-dest 5 ja 20,palus K. Saar tunnistada tühiseks Tartu Perekonnaseisuametis ilma tema juuresolekuta Bruno Saare suhtes tehtud isaduse tuvastamine. Tartu Halduskohtu
14. veebruari
15. a. otsusega jäeti K. Saare kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et perekonnaseisuamet vormistas isaduse tuvastamise akti tol ajal kehtinud seadusandluse kohaselt. APK §-s 201 sätestatud isaduse tuvastamise registreerimise kord ei näinud ette, et lapse isa ja ema peavad isaduse tuvastamiseks esitama ühise avalduse isiklikult perekonnaseisuorganile. Lapse ema K. Saare allkirja tõestus K. Kodu poolt perekonnaseisuametile esitatud vanemate ühisel avaldusel vastab seaduse Eesti Advokatuuri kohta §-le 7 lg 2 p. 1, mis kehtestab, et vandeadvokaat on õiguspädev tõestama allkirju seadusega sätestatud korras.
16. veebruaril
17. a. esitas K. Saar Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja tunnistada Tartu Perekonnaseisuameti
18. mai
19. a. isaduse tuvastamise akt nr. 124 seadusevastaseks. Apellant väitis, et tema poeg B. Saar ei põlvne K. Kodust ja allkirja isaduse tuvastamise avaldusele andis ta Pärnu Advokatuuris sunniviisiliselt, Tartu Perekonnaseisuamet rikkus isaduse tuvastamise registreerimisel APK §-s 56 lg 2 ja lg 3 kehtestatud nõudeid ning registreeris isaduse tuvastamise ilma tema juuresolekuta. K. Saar leidis, et halduskohtu otsus ei vasta seadusele. Tartu Ringkonnakohtu
20. märtsi
21. a. määrusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt, Tartu Halduskohtu
22. veebruari
23. a. otsus tühistati ja K. Saare kaebus tagastati läbivaatamatult. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus tuleb tühistada HKS § 36 lg 2 alusel, kuna tegemist on perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Perekonnaseaduse § 44 kohaselt võib kohus tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Antud asjas on kaebuse esitaja K. Saar väitnud, et laps ei põlvne K. Kodust. Halduskohtul ei ole võimalik selles osas seisukohta võtta. Samuti ei ole halduskohus HKS § 20 alusel pädev akti või toimingut tühistama. Vaidlustatud kande tühistamist on õigus nõuda tsiviilkohtupidamise korras.
24. aprillil
25. a. esitas Tartumaa Perekonnaseisuamet Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu
26. märtsi
27. a. määrus ja teha asjas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on seadust vääralt kohaldanud ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse seaduse nõudeid. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:
28. Ringkonnakohus, asunud seisukohale, et tegemist on perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku vaidlusega, rikkus HKS § 4 lg 1 p. 6 sätet. K. Saar vaidlustas isaduse tuvastamise akti vormistamist ja seda põhjusel, et perekonnaseisuametnikul ei olnud õigust seaduse nõuetele mittevastava avalduse alusel koostada isaduse tuvastamise akti. Seega on halduskohtule esitatud kaebus perekonnaseisuameti toimingu peale.
29. Tartu Halduskohus kohaldas asja läbivaatamisel õigesti seadust ja ei rikkunud kohtumenetluse nõudeid, mistõttu ringkonnakohus põhjendamatult tühistas halduskohtu otsuse HKS § 36 lg 2 alusel.
30. Ringkonnakohus tagastas ebaõigesti K. Saare kaebuse läbivaatamatult. Menetlusse võetud kaebust ei tagastata läbivaatamatult. See kas vaadatakse läbi ja tehakse otsus või lõpetatakse asjas menetlus. Vastustaja K. Saar peab Tartu Ringkonnakohtu
31. märtsi
32. a. määrust halduskohtu otsuse tühistamise osas õigeks, kuid leiab, et ringkonnakohtul tulnuks ka isaduse tuvastamise kanne K. Kodu kohta tühistada. Kolmas isik K. Kodu palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et tegemist on perekonnasuhetest tekkinud tsiviilõigusliku vaidlusega, mille läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Õige on kassaatori väide, et K. Saar ei ole esitanud nõuet lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamiseks Perekonnaseaduse § 44 alusel, samuti nõuet esmase perekonnaseisuakti tühistamiseks sama seaduse § 111 järgi. Ta on halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustanud isaduse tuvastamise registreerimise seaduslikkuse. K. Saar leiab, et avaldust, mis oli tõestatud vandeadvokaadi poolt, ei saa käsitleda notariaalselt tõestatud avaldusena kohaldamisele kuuluva APK §-s 56 lg 3 tähendatud mõttes. Kuivõrd puudus lapse ema nõuetekohane avaldus isaduse tuvastamise registreerimiseks, ei olnud perekonnaseisuametil õigust seaduse nõuetele mittevastava avalduse alusel koostada isaduse tuvastamise akti. Seega on K. Saar esitanud halduskohtule kaebuse perekonnaseisuameti toimingu peale ja see kuulub vastavalt HKS §-le 3 lg 1 p. 1 ja §-le 4 lg 1 p. 6 lahendamisele halduskohtus. HKS § 20 kohaselt on halduskohus pädev kaevatud toimingut seadusevastaseks tunnistama ja tegema perekonnaseisuametile ettepanekut asi uuesti läbi vaadata ja teha uus toiming. Samuti on ringkonnakohus ekslikult kohaldanud HKS § 36 lg 2, leides, et asja menetlemine, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse, on selles sättes nimetatud kohtumenetluse seaduse muu rikkumine, mille korral ringkonnakohus võib protsessiosaliste taotlustest olenemata kohtuotsuse tühistada. Kui halduskohus on lahendanud asja, mis ei kuulu tema pädevusse, siis on asja lahendanud ebaõige kohtunik ja otsus kuulub tühistamisele HKS § 36 lg 1 p. 1 alusel, mitte aga § 36 lg 2 alusel. Tartu Ringkonnakohtu määrus ei ole kooskõlas HKS §-ga 38 lg 1, mis kehtestab, et ringkonnakohtu lahend, millega otsustatakse apellatsioon halduskohtu otsuse peale, vormistatakse otsusena. Samuti on määruse resolutsioonis ekslikult märgitud: "Tagastada Katrin Saare kaebus läbivaatamatult.". K. Saare kaebus oli menetlusse võetud ja asjas Tartu Halduskohtu poolt otsus juba tehtud. Põhjendatud on kassaatori väide, et menetlusse võetud kaebust ei tagastata läbivaatamatult. See kas vaadatakse läbi ja tehakse otsus või seaduses ettenähtud juhtudel lõpetatakse asjas menetlus. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu
33. märtsi
34. a. määrus tuleb tühistada protsessiõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
35. märtsi
36. a. määrus haldusasjas nr. II-3-41/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tagastada Tartumaa Perekonnaseisuametile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
37. juunil
38. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel