III-3/1-15/95

III-3/1-15/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. septembril
2. a. H. Allikase esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine notari toimingu vaidlustamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
3. septembril
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Hella Allikase kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. aprilli
6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/71/
7. Protsessiosalisena võttis istungist osa H. Allikase esindaja vandeadvokaat Laine Teemant. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Hella Laas abiellus
8. a. Mihkel Pahkiga, kes suri
9. a., ja
10. a. August Allikasega, kes suri
11. a. Hella Allikas kuulus aastast 1949 kuni
12. veebruarini
13. a. kolhoosiperesse. Tali kolhoos reorganiseeriti Lanksaare sovhoosiks
14. veebruaril
15. a. Enne kolhoosi sovhoosiks reorganiseerimist oli kolhoosipere peaks A. Allikas, kes suri
16. a. Pärnu rajooni Tali külanõukogu RSN TK
17. märtsi
18. a. otsusega registreeriti Tali külanõukogus Tali külas asuvad elumaja ja majandushooned H. Allikase poja Ilmar Pahki kui omaniku nimele. Ilmar Pahk suri
19. novembril
20. a. H. Allikase esindaja A. Muskat esitas pärast I. Pahki surma Pärnu notar Anne Kaldveele avalduse poja vara pärimiseks ja palus endise kolhoosipere liikmena eraldada talle kuuluv osa kolhoosipere varast. Notar keeldus osa kolhoosipere varast eraldamast ja andis seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kogu varale, kaasa arvatud H. Allikase poolt kolhoosipere varaks peetavale majavaldusele, lugedes vara pärijateks I. Pahki lese ja viis last, igaühele 1/7 mõttelist osa varast. H. Allikas esitas pärandi vastuvõtmise avalduse ka õigusvastaselt võõrandatud talumaa kohta, mille suhtes I. Pahk oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Talumaa kohta notar pärimisõiguse tunnistust ei andnud. H. Allikas ei võtnud talle kuuluva pärandvara kohta antud pärimisõiguse tunnistust välja ja esitas kaebuse notari tegevuse peale. Kaebuses taotleti tunnistada seadusevastaseks I. Pahki pärandvarale pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ning teha notar A. Kaldveele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja anda sellele varale uus pärimisõiguse tunnistus. Pärnu linna halduskohtuniku
21. veebruari
22. a. otsusega haldusasjas I-3-19/95 jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et kolhoosipere liikmete ühisomandiõigus lõppes kolhoosipere lakkamisega
23. veebruaril
24. a., mil Tali kolhoos ja Lanksaare sovhoos reorganiseeriti Lanksaare sovhoosiks. Tollal kehtinud tsiviilkoodeksi §-de 136, 132, 135 ja 81 kohaselt võis kolhoosipere ühisvara jagamist nõuda kolme aasta jooksul kolhoosipere lõppemisest. Vaidlusalused elamu ja majandushooned registreeriti I. Pahki nimele
25. märtsil
26. a., s.o. pärast kolhoosipere lõppemist. I. Pahk ei ole kunagi olnud kolhoosipere pea. Seetõttu ei saa rakendada Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 17 lg 3, mille kohaselt endise kolhoosipere liikmel on õigus nõuda oma osa pärandvarast eraldamist kuni
27. detsembrini
28. a., kui kolhoosipere pea on surnud ja endise kolhoosipere liikme osa on pere varast eraldamata. Kaebus jäeti rahuldamata ka talumaid puudutavas osas. H. Allikase esindaja A. Muskat esitas Pärnu halduskohtuniku otsusele apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
29. aprilli
30. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja halduskohtuniku otsus muutmata. Kohus leidis, et notar pole pädev eraldama pärandvarast endise kolhoosipere liikme vara, et endise kolhoosipere liikme nõue eraldada tema osa pere varast on tsiviilõiguslik nõue ja tuleb lahendada hagimenetluse korras, et notar keeldus põhjendatult andmast pärimisõiguse tunnistust talumaade kohta, mille suhtes I. Pahk oli küll tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, kuid mille kohta maa tagastamise korraldust ei olnud veel tehtud. H. Allikase esindaja A. Muskat esitas ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus ja tunnistada notar A. Kaldvee toiming seadusevastaseks, teha ettepanek I. Pahki pärandiasi uuesti läbi vaadata ja anda H. Allikasele omandiõiguse tunnistus Pärnumaal Tali vallas Tali külas asuva Jaanimäe talu elamu ja kõrvalhoonete 1/2 osale. Kassatsioonkaebuses ei käsitleta ringkonnakohtu otsust osas, mis puudutab talumaade kohta pärimisõiguse tunnistuse andmisest keeldumist. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
31. Kassaatori arvates on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et notaril pole õigust eraldada endise kolhoosipere liikme vara pärandvarast, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 17 lg 3 sätestatud endise kolhoosipere liikme nõue eraldada tema osa pärandvarast on tsiviilõiguslik ja tuleks lahendada hagimenetluse korras. Nimetatud seaduse § 17 lg 1 kohaselt toimub kolhoosipere vara pärimine tsiviilkoodeksi sätete kohaselt ja sama paragrahvi
32. lõige ei täpsusta, et pärandvarast osa eraldamist tuleb nõuda kohtu korras. Notar pidanuks H. Allikasele kui endisele kolhoosipere liikmele Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 17 lg 3 alusel eraldama osa I. Pahki pärandvarast ja andma talle omandiõiguse tunnistuse 1/2 osa elamust ja kõrvalhoonetest, sest Notariaadiseaduse § 41 lg 1 p. 2 kohaselt annab notar omandiõiguse tunnistusi vara osale. Kassaatori need väited on ekslikud. Notariaadiseaduse § 41 lg 1 p. 2 kohaselt annab notar tõepoolest omandiõiguse tunnistusi vara osale. Seadus ei anna talle aga õigust eraldada pärandvarast igale endise kolhoosipere liikmele kuulunud osa. Surnud pereliikme osa saab pärandvarast eraldada kokkuleppel või hagimenetluse korras.
33. Kassaator väidab, et notar jättis täitmata talle Notariaadiseaduse §-ga 52 lg 2 ja 3 pandud kohustused anda notariaaltoimingu tegemisest keeldumisel dokument keeldumise põhjuste kohta ja selgitada keeldumise peale kaebamise korda. See väide on esmakordselt esitatud kassatsioonkaebuses. Esimese ja teise astme kohtus pole seda väidet arutatud. Ka puuduvad kohtutoimikutes tõendid, millele see väide võiks tugineda. HKS § 40 lg 1 kohaselt saab kassatsioonkaebuse esitada ringkonnakohtu lahendi peale, kui protsessiosaline leiab, et see kohus on seadust vääralt kohaldanud või oluliselt rikkunud kohtumenetluse seadust. Sama seadustiku § 41 lg 1 p. 4 sätestab, et kassatsioonkaebuses tuleb märkida motiivid, miks kassaator loeb kohtuotsuse ebaõigeks, ja viidata seadustele, mida ringkonnakohus on vääralt kohaldanud. Kassaatori väide, et notar jättis täitmata talle Notariaadiseaduse §-ga 52 lg 2 ja 3 pandud kohustused, nendele nõuetele ei vasta, sest kassaator vaidlustab mitte ringkonnakohtu lahendit, vaid notari tegevuse seaduslikkust. Notari tegevuse seaduslikkust saab vaidlustada esimese astme kohtus, mitte aga Riigikohtus. HKS § 50 kohaselt kontrollitakse kassatsioonimenetluses kohtute lahendite seaduslikkust. Nendel põhjustel ei saa Riigikohus võtta seisukohta kassaatori väite suhtes, et notar rikkus Notariaadiseaduse § 52 lg 2 ja
34. Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
35. aprilli
36. a. otsus haldusasjas nr. II-3/71/95 muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
37. oktoobril
38. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel