III-3/1-24/95

III-3/1-24/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. oktoobril
2. a. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendite esitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
3. oktoobril
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. juuni
6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/60/
7. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Jaan Kriisa esitas Tallinna Linnavalitsuse Linnavara Ametile avalduse, milles palus tunnistada end omandireformi õigustatud subjektiks tema emale Anette Kriisale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade ja krundi (kinnistu nr. 2313) suhtes, asukohaga Tallinnas, Kadaka tee
8. Nimetatud varale esitasid avaldused ka Elmar Kriisa ja Laine Laigo. Jaan Rikker ostis
9. märtsil
10. a. kinnistu nr.
11. Pärast J. Rikkeri surma
12. a. omandas selle kinnistu tema abikaasa Sophie-Charlotte Rikker. S.​C. Rikker tegi
13. oktoobril
14. a. testamendi. Testamendi kohaselt tuli kinnisvara pärast tema surma testamenditäitja poolt ära müüa ja saadavast summast maksta kümme tuhat krooni vennatütrele A. Brecherile (pärast abiellumist A. Kriisa), ülejäänud summast pool vennapojale H. Brecherile ning teine pool võrdsetes osades õele H. Tahvesele ja vennale J. Brecherile. Testamenditäitjaks ja päranduse hooldajaks määras testaator H. Brecheri. S.​C. Rikker suri
15. a. Kinnisvara jäi testamenditäitja poolt müümata ja see natsionaliseeriti
16. a. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni
17. novembri
18. a. otsusega nr. 4100 jäeti J. Kriisa ja teiste avaldajate taotlused rahuldamata põhjusel, et "taotlejad ei kuulu omandireformi aluste seaduse § 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi". J. Kriisa esitas kaebuse Tallinna Linnavalitsusele. Tallinna Linnavalitsuse
19. detsembri
20. a. korralduse nr. 2914​k punktiga 1.6 jäeti J. Kriisa kaebus rahuldamata põhjusel, et taotleja ei ole Omandireformi aluste seaduse §​de 7 ja 8 alusel taotletava vara osas omandireformi õigustatud subjekt.
21. jaanuaril
22. a. esitas J. Kriisa Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tallinna Linnavalitsuse
23. detsembri
24. a. korralduse nr. 2914​k p. 1.6 seadusevastaseks. Kaebuse esitaja väitis, et pärast S.​C. Rikkeri surma võtsid A. Kriisa ja H. Brecher pärandi vastu ning sellega muutus kinnisvara nende omandiks. Seetõttu on J. Kriisa kui A. Kriisa poeg vara endise omaniku pärija ja ta kuulub ORAS §​s 8 loetletud õigustatud subjektide hulka. Tallinna Halduskohtu
25. veebruari
26. a. otsusega jäeti J. Kriisa kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt nähtub Tallinna Linnaarhiivi teatisest, et linna kinnisvarade registri andmetel kuulub kinnistu nr. 2313, Kadaka tee 1 D, S.​C. Rikkeri pärandustombule. Balti eraseaduse § 2622 sätestas: "Pärijaks on võimalik saada ainult sel juhul, kui pärand on vastuvõetud." Sama seaduse § 812 sätestas: "Kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes oli sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse." Kohtuotsuse kohaselt kinnistusraamatus tehtud kanne "viitab sellele, et Kadaka tee 1 D elamut ei olnud omandanud ei testamendi täitja Harald Brecher ega keegi teine.". Vabariigi Valitsuse
27. augusti
28. a. määruse nr. 161 p. 19 alusel lasub vara endise omaniku pärijal kohustus tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORAS §​s 8 loetletud isikute hulka. Kaevatud õigusaktid on seaduslikud, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjonile ega Tallinna Linnavalitsusele pole esitatud tõendeid, et taotletav vara kuulus võõrandamise hetkel A. Kriisale.
29. veebruaril
30. a. esitas J. Kriisa apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
31. juuni
32. a. otsusega rahuldati J. Kriisa apellatsioonkaebus. Tallinna Halduskohtu
33. veebruari
34. a. otsus tühistati ja Tallinna Linnavalitsuse
35. detsembri
36. a. korralduse nr. 2914​k p. 1.6 tunnistati seadusevastaseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole tõendatud, et taotletav omandireformi objektiks olev vara kuulus võõrandamise hetkel A. Kriisale. Pärandi vastuvõtmine A. Kriisa poolt pärast S.​C. Rikkeri surma ja omandiõiguse üleminek A. Kriisale tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus leidis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 22 alusel, et kui tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks kohtu poole. Otsustamisel aluseks olevate asjaolude väljaselgitamise kohustus on ka avalduste vastuvõtjal ja kohalikul komisjonil. Komisjon võib jätta taotluse rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei ole võimalik hankida. Ebapiisaval materjalil põhinev linnakomisjoni otsus ja linnavalitsuse korraldus on seadusevastased.
37. juulil
38. a. esitas Tallinna Linnavalitsus kassatsioonkaebuse. Selles palutakse Tallinna Ringkonnakohtu
39. juuni
40. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud seadust vääralt ning jõudnud ebaõigele järeldusele. Kassaator väidab, et linnakomisjon on järginud kehtivat seadusandlust, sest komisjon ei pea jääma ootama, kas taotleja pöördub mingi juriidilise fakti tuvastamiseks kohtusse või mitte. Juhul, kui pärast linnakomisjoni otsust esitatakse dokument, mis tingib komisjoni otsuse muutmise, siis otsust ka muudetakse. Vastustaja J. Kriisa leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu
41. juuni
42. a. otsus on õige. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Omandireformi aluste seaduse § 16 lg 2 kehtestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra määrab kindlaks Eesti Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse
43. augusti
44. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p. 3 kohaselt moodustavad maavanemad ning Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, KohtlaJärve, Sillamäe ja Narva-Jõesuu linnavalitsus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni. See komisjon lahendab avalduste vastuvõtmise käigus tekkinud vaidlusi, vaatab läbi avalduste vastuvõtja poolt esitatud materjalid, hindab tõendeid ja otsustab täiendavate tõendite kogumise vajaduse ning endiste omanike ja vara kohta käivate andmete registrisse kandmise. Nimetatud korra p. 15 sätestab, et avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb kontrollida või kindlaks määrata: 1) kas avalduses märgitud vara vastab ORAS §​s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel; 2) kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §​s 6 ja kas taotleja kuulub ORAS §​des 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka; 4) kas on esitatud rehabiliteerimist tõendavad dokumendid või kohtuotsused, kui nende esitamine on ette nähtud Omandireformi aluste seaduses. Sama korra p. 19 näeb ette, et kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, tuleb tal tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORAS §​s 8 loetletud isikute hulka. Niisugusteks tõenditeks võivad olla surma​, sünni​ ja abielutunnistused, arhiivi​ ja perekonnaseisuorganite tõendid ning muud dokumendid. Antud juhtumil puudusid linnakomisjonil tõendid selle kohta, et kinnistu nr. 2313 kuulus võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel A. Kriisale. Nimetatud korra p. 23 kehtestab, et avalduste läbivaatamise käigus võib avalduse vastuvõtja pöörduda taotleja poole kirjalikult, saamaks temalt täiendavaid andmeid või tõendeid. Taotleja on kohustatud esitama avalduse vastuvõtjale kirjalikud andmed või dokumendid või teatama kirjalikult nende puudumisest 30 päeva jooksul, arvates avalduse vastuvõtja kirjaliku pöördumise kättesaamisest. Sama korra p. 22 sätestab, et kui vara võõrandamise õiguvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks vara asukoha järgse kohtu poole. Tallinna linnakomisjon ei ole J. Kriisale sellesisulist ettepanekut teinud ega ole nõudnud temalt ka täiendavate tõendite esitamist. Kui kohus tsiviilkohtumenetluse korras tuvastab kinnistu nr. 2313 omandiõiguse ülemineku enne vara õigusvastast võõrandamist A. Kriisale, on J. Kriisal õigus nõuda ORAS § 8 lg 3 p. 1 alusel vara tagastamist või kompenseerimist. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et komisjon võib taotluse jätta rahuldamata vaid juhul, kui täiendavaid tõendeid ei ole võimalik hankida. Nimetatud korra punkti 34 kohaselt võtab komisjon vastu otsuse registrisse mittekandmise kohta vaid juhul, kui taotlus ei ole põhjendatud või kui tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused. Komisjoni otsus peab olema põhjendatud ja seaduslik. Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKS §​dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
45. juuni
46. a. otsus haldusasjas nr. II3/60/95 muutmata. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
47. novembril
48. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann