III-3/1-28/95

III-3/1-28/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. oktoobril
2. a. Riigi Konkurentsiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine pädevust ületava ja avaldamata õigusakti kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
3. oktoobril
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Riigi Konkurentsiameti esindajate vandeadvokaatide Aivar Pilve ja Jüri Leppiku kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. juuni
6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/120/
7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Konkurentsiameti esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Jüri Leppik ning RAS Liviko esindajad vandeadvokaat Urmas Arumäe ja vandeadvokaadi vanemabi Äili Rodi. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Aktsiaselts Remedia esitas Majandusministeeriumile järelepärimise AS Remedia ja riigiettevõtte Liviko vahel
8. augustil
9. a. sõlmitud lepingu nr. p 100 punkti 6 täitmise kohta. Selle punkti kohaselt müüb AS Liviko rektifitseeritud etanooli riiklikult kehtestatud käibemaksuta müügihinnaga, millele on lisatud 4 % RE Liviko hulgimüügikulude katteks.
10. oktoobril
11. a. saatis Majandusministeeriumi asekantsler Riigi Konkurentsiametile kirja nr. 18/2127, leides, et tegemist on piiritusele kehtestatud hinna rikkumisega. Vabariigi Valitsuse
12. detsembri
13. a. määrusega nr. 408 kinnitatud "Hindade reguleerimise korra" punkti 3 kohaselt kehtestab Eestis toodetava piirituse hinna või määrab selle kehtestamise korra Majandusministeerium. Majandusministri
14. veebruari
15. a. määrusega nr. 4 "Piirituse, viina ja viinatoodete jaehindadest" kehtestati toor- ja rektifitseeritud piiritusele fikseeritud müügihind, millele ei ole ette nähtud lisandite kehtestamist. Kirjas leiti, et AS Remedia on sunnitud riigiettevõttelt Liviko piirituse ostmisel maksma lisaks riiklikult kehtestatud käibemaksuta müügihinnale ka laokulusid. Laokulud kuuluvad aga maksustamisele käibemaksuga ja on omakorda AS Remedia toodangu hinna sees. Majandusministeeriumi asekantsleri kirjas paluti Konkurentsiametil hinnarikkumise juhtum läbi vaadata ja teha otsus.
16. jaanuaril
17. a. tegi Konkurentsiamet otsuse nr. 2​
18. Otsuse kohaselt rikkus RE Liviko Vabariigi Valitsuse ja majandusministri poolt piiritusele kehtestatud hindade kehtestamise ja kasutamise korda, mille tõttu laekus talle
19. aastal 4 %-lise juurdehindlusega ebaseaduslikku tulu 390 015.58 krooni. Eesti Vabariigi hinnaseaduse § 9 lg 1 alusel nõudis Konkurentsiamet riigiettevõttelt Liviko sisse ebaseaduslikult saadud hinnavahe vastuvaidlematus korras kolmekordses ulatuses summas 1 170 046.74 krooni.
20. veebruaril
21. a. esitas RE Liviko kaebuse Tallinna Halduskohtule, paludes tunnistada Konkurentsiameti
22. jaanuari
23. a. otsus nr. 2​5 täielikult seadusevastaseks. Kaebuses leiti, et kuna RE Liviko ise ei ole piirituse tootja, vaid ostab seda Moe Piiritusetehaselt riiklikult kehtestatud hulgihinnaga ja kannab seejuures transpordikulud tootjatehasest hulgilattu ning oma laokulud, siis on piirituse ostjad nõustunud kandma nimetatud kulud ja leppinud kokku kulude suuruseks 4 % müüdava piirituse hulgihinnast. See ei ole juurdehindlus, vaid tasu piirituse hoiustamise ja ladustamise eest. Sõlmitud lepingud sisaldavad endas nii piirituse müüki kui ka teenuste osutamist, mis ei ole vastuolus Tsiviilseadustiku üldosa seadusega. Sellisele teenusele ei ole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud riiklikku hinda, mistõttu RE Liviko on määranud ja rakendanud seda iseseisvalt. RE Liviko oli seisukohal, et Majandusministeerium ja Rahandusministeerium viisid selle hindade reguleerimise läbi kiirustades, jätmata aega nõuetekohaseks rakendamiseks.
24. aprilli
25. a. otsusega jättis Tallinna Halduskohus RE Liviko kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt kehtestas majandusminister piirituse tootjatele ja edasimüüjatele ühesuguse riikliku hinna. Piiritust on lubatud müüa riikliku hinnaga, millele on lisatud seadusega lubatud maksud. Riigiettevõttel Liviko ei ole õigust Eestis toodetava piirituse hulgimüügiks tehtud kulutusi käsitleda teenusena. Laokulude lülitamisega arvesse rikuti hinnakorraldust.
26. mail
27. a. esitas RE Liviko apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes tühistada Tallinna Halduskohtu
28. aprilli
29. a. otsuse ja teha uus otsus.
30. juuni
31. a. otsusega tühistas ringkonnakohtu halduskolleegium Tallinna Halduskohtu otsuse ja tunnistas seadusevastaseks Konkurentsiameti
32. jaanuari
33. a. otsuse nr. 2​
34. Kohtuotsuse kohaselt võib riiklikult kehtestatud hinnaga piirituse hulgimüügil osutada ka teenuseid. Teenuse hinna ja tasumise korra võib poolte vahel kokku leppida lepingus. Piirituse ladustamisteenuse hind on vabalt kujundatav hind. Antud juhul ei ole tegemist ebaseadusliku hinnavahega Hinnaseaduse § 9 mõttes ja ettenähtud sanktsioon ei kuulu kohaldamisele. Konkurentsiameti esindajate kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
35. juuni
36. a. otsus ja teha uus otsus ning jätta RE Liviko kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuses leitakse, et RE Liviko on ebaseaduslikult lisanud riiklikult kehtestatud piirituse müügihinnale 4 % hinnalisa. Piirituse müüki on keelatud siduda ostjale kohustusliku teenusega. Samuti ei ole RE Liviko järginud riiklikult kehtestatud hinna muutmise korda. Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud "Hindade reguleerimise korra" punkti 3 täitmiseks on majandusminister kehtestanud määrusega Eestis toodetava piirituse hinna, mida riigiettevõttel Liviko ei ole õigust suurendada. Laokulude katmiseks oleks RE Liviko pidanud pöörduma Majandusministeeriumi poole vastava loa saamiseks. RE Liviko klientidel puudus võimalus osta piiritust teistelt tootjatelt ja teistel tingimustel, sest Rahandusministeeriumi määrustega on kindlaks määratud ettevõtted ja asutused, kellel on õigus osta riigiettevõttelt Liviko piiritust soodustatud aktsiisimääraga. Ringkonnakohtu järeldus, et riiklikult kehtestatud hinnaga piirituse hulgimüügil osutatakse ka teenuseid, ei tulene seadusest. Kassatsioonkaebuses palutakse välja mõista riigiettevõttelt Liviko Konkurentsiameti kasuks kohtukulud. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud rikkunud ka kohtumenetluse norme, kuna ei ole kontrollinud riigilõivu summade tasumist kaebuste esitamisel. Riigilõivu tulnuks tasuda 3 % vaidlustatavast summast, kuid antud asjas on tasutud vaid minimaalne riigilõiv 10 krooni. RE Liviko esindajate poolt saadetud vastuses ei nõustuta kassatsioonkaebusega. Vastuses leitakse, et antud vaidluse esemeks on leping, mis sisaldab nii kauba müüki kui ka teenust. Seadusega ei ole keelatud siduda ühte lepingusse kauba müüki ja teenuste osutamist. RE Liviko on müünud piiritust majandusministri poolt kehtestatud riikliku hinnaga. Antud juhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega lepingu sisu ja poolte tahteavalduse tegeliku väljenduse üle, kuid sellist vaidlust ei ole lepingupooled algatanud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Halduskohtumenetluse seadustiku §​ga 50 on pandud Riigikohtule kohustus kontrollida kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Hinnaseaduse § 3 (
37. juuli
38. a. redaktsioonis) sätestab: "riiklikult kehtestatavaid hindu või hindade määramise korda rakendatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras riiklike ja riigiettevõtete ning riigiaktsiaseltside poolt müüdavatele kaupadele ja teenustele". Vabariigi Valitsus kinnitas
39. detsembri
40. a. määrusega nr. 408 "Hindade reguleerimise korra", mille punkti 3 kohaselt kehtestab Eestis toodetava piirituse, viina, likööri ja muude kangete alkohoolsete jookide hinnad või määrab nende kehtestamise korra Majandusministeerium. Majandusminister kehtestas
41. veebruaril
42. a. määrusega nr. 4 "Piirituse, viina ja viinatoodete jaehindadest" Eestis toodetava etüülpiirituse käibemaksuta müügihinnad. Hinnaseaduse § 3 ei näe ette võimalust, et Vabariigi Valitsus saaks temale pandud kohustust riiklikult kehtestatavate hindade või hindade määramise korra rakendamisel delegeerida. Vabariigi Valitsus ei ole täitnud Hinnaseaduse § 3 ja on ületanud nimetatud määrust andes temale seaduseandja poolt antud pädevust. Seetõttu on pädevust ületades antud ka majandusministri
43. veebruari
44. a. määrus nr.
45. Selleks, et seadust saaks kohaldada, peab seadus olema avaldatud. Põhiseaduse § 3 kohaselt avaldatakse seadused ettenähtud korras, täitmiseks on kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Eesti Vabariigi õigusaktide avaldamise kord on sätestatud Riigi Teataja seaduses. Riigi Teataja seaduse § 2 punkti 7
46. aprilli
47. a. redaktsiooni kohaselt avaldatakse Riigi Teatajas ministrite üldise tähtsusega määrused.
48. septembril
49. a. muudetud redaktsiooni kohaselt tuleb avaldada ministrite määrused (sõnad "üldise tähtsusega" välja jäetud). Tallinna Halduskohtu toimikusse on võetud tõendina majandusministri
50. veebruari
51. a. määrus nr. 4 "Piirituse, viina ja viinatoodete jaehindadest" (lk. 67-69) ja sellele on kohtud toetunud otsuste tegemisel. Kohtud ei ole aga kontrollinud, kas see määrus on avaldatud Riigi Teatajas, millega ta muutuks täitmiseks kohustuslikuks. Majandusministri nimetatud määrust ei ole avaldatud Riigi Teatajas. Seetõttu pole see täitmiseks kohustuslik riigiettevõttele Liviko ja riigiettevõtte tegevus ei saa olla vastuolus selle määrusega. Riigi Teatajas on avaldatud vaid majandusministri nimetatud määruse täiendused ja muudatused, kuid need ei muuda käesoleva asja sisu. Kuna majandusministri
52. veebruari
53. a. määrus nr. 4 on antud pädevust ületades ega ole avaldatud, siis on seadusevastane ka Konkurentsiameti otsus, mis tugineb majandusministri nimetatud määrusele. Halduskohus ja ringkonnakohus ei ole antud asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise (eelmenetluse) käigus ega ka asja kohtuistungil läbivaatamisel eeltooduga arvestanud. See on viinud asja ebaõigele otsustamisele ja põhistamisele. Esimese ja teise astme kohtud ei ole õigesti kohaldanud seadust. Antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, mistõttu on võimalik teha uus otsus. Konkurentsiameti esindajate taotlus välja mõista riigiettevõttelt Liviko kohtukulud jääb rahuldamata, kuna HKS § 69 lg 1 kohaselt saab kaebuse rahuldamisel kohtukulud välja mõista üksnes täidesaatva riigivõimu organilt, kohalikult omavalitsuselt või vähemusrahvuste kultuurautonoomia asutuselt. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, s.t. osas, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4, 68 lg 3 ja 69 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
54. juuni
55. a. otsus haldusasjas nr. II​3/120/95 ja Tallinna Halduskohtu
56. aprilli
57. a. otsus haldusasjas nr. 3​139/
58. Tunnistada Riigi Konkurentsiameti
59. jaanuari
60. a. otsus nr. 2​5 täielikult seadusevastaseks. Tagastada Riigi Konkurentsiametile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
61. oktoobril
62. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann