← Eesti

III-3/1-31/95

III-3/1-31/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 3. novembril 1995. a. P. Saksa esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine ühistatud vara kompensatsiooni määramise asjas Riigikohtu halduskolleegium

§ 4

sätestab, et ühistatud vara maksumuse määramiseks teeb ühismajandi põllumajandusreformikomisjon kindlaks õigustatud subjektidele kuulunud ühistatud vara koosseisu ühistamise akti ja muude tõendite alusel. Sellest sättest "tuleneb, et ühistatud vara koosseis hõlmab ka kulumi, kui see on märgitud ühistamise aktis või tõendatud muude tõenditega, kuna selle võrra on vara koosseisu suurus (väärtus) vähenenud." Põllumajandusreformi seaduse § 9 lg 2 kohaselt on ühistatud vara endisel omanikul või tema õigusjärglasel õigus saada kompensatsiooni vara ühistamise aegsest väärtusest lähtudes. Antud juhtumil nähtub ühistamise aktist, et ühistatud hooned olid 80 % ulatuses amortiseerunud. Seega moodustab säilinud osa, s.o. 20 % hoonetest, ühistatud vara koosseisu hoonete osas. Kohus leidis, et reformikomisjonil on õigus Ühistatud

§ 5alusel arvestada hoonete kompenseerimisel kulumit.

P. Saksa esindaja L. Villem esitas

  1. augustil
  2. a. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  3. juuli
  4. a. otsuse, teha uus otsus ning jätta jõusse Viljandi halduskohtuniku
  5. mai
  6. a. otsus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassaator väidab, et Ühistatud vara maksumuse määramise seadus ei näe ette vara võõrandamisaegse maksumuse kindlakstegemist. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et vara koosseisu kindlakstegemise kohustusest tuleneb ka vara võõrandamisaegse maksumuse kindlaksmääramine. Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on põhjendanud oma otsust Põllumajandusreformi seaduse §​ga 9 lg 2 ja Omandireformi aluste seaduse§​ga 13 lg 1, kuid ei ole teinud otsust kooskõlas nende sätetega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni
  7. aprilli
  8. a. otsuse nr. 11​3002 punktiga 4 on loetud dokumentaalselt tõendatuks, et ühistatud vara maksumus selle õigusvastase võõrandamise ajal oli 7044 rubla. Rahandusministeeriumi
  9. juuli
  10. a. määruse nr. 107 p. 1 kohaselt tuleb rakendada võõrandatud vara maksumuse arvutamisel Eesti kroonides koefitsienti 4,5 ehk kurssi 0,222 rubla võrdub 1 kroon. Kassatsioonkaebuses taotletakse ka kohtukulude hüvitamist. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Kolga-Jaani kolhoosi reformihaldur, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Omandireformi aluste seaduse § 13 lg 1 kehtestab, et kui omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara on hävinud, kui seda ei tagastata või kui varaks on aktsiad või osatähed, kompenseerib riik selle seaduses sätestatud ulatuses ja korras, lähtudes vara õigusvastase võõrandamise aegsest maksumusest. Sama seaduse § 14 lg 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse ühistatud vara samadel alustel muu õigusvastaselt võõrandatud varaga, kui samast seadusest või muudest Eesti Vabariigi seadustest ei tulene teisiti. Ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerib Põllumajandusreformi seadus. Selle seaduse § 9 lg 2 sätestab, et ühistatud vara endisel omanikul või tema õigusjärglasel on õigus saada kompensatsiooni vara ühistamise aegsest väärtusest lähtudes: 1) vara asendamise teel muu samaväärse varaga (kompensatsioon natuuras); 2) osana ühismajandi varast, mille kohta talle antakse vastav tõend ja 3) rahas.Tartu Ringkonnakohus leidis õigesti, et P. Saksal on õigus saada kompensatsiooni hoonete ühistamise aegsest väärtusest lähtudes, kuid on ekslikult samastanud vara koosseisu ja vara väärtuse mõisted. Ühistatud vara maksumuse määramise seadus sätestab ühistatud vara maksumuse määramise selle kompenseerimiseks vastavalt Omandireformi aluste seaduse §​le 14 ja Põllumajandusreformi seaduse §​le
  11. Ühistatud

§ 3

kohaselt määratakse ühistatud vara maksumus lehma arvestusliku hinna ja Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ühistatud varade hinna ümberarvestuse koefitsientide alusel. Antud juhul on ühistatud vara maksumuse määramisel võetud aluseks lehma arvestuslik hind 500 krooni, mis on kooskõlas Ühistatud

§​ga

  1. Lauda ja aida maksumuse määramisel on aluseks võetud hinna ümberarvestuse koefitsient
  2. Küüni maksumuse määramisel on aluseks võetud aga koefitsient 2,
  3. See ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse
  4. septembri
  5. a. määrusega nr. 261
  6. jaanuari
  7. a. määruse nr. 12 redaktsioonis. Nimetatud määrus kehtestab ühistatud varade hinna ümberarvestuse koefitsiendid kivihoonetele iga 100 m3 kohta 10-15 ja puithoonetele iga 100 m3 kohta 5​7,
  8. Seega on P. Saksale ühistatud vara eest määratud kompensatsioon ebaõige ja Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri toiming seadusevastane. Kui reformihalduri poolt asja uuel läbivaatamisel ei nõustuta ühistamisaktis märgitud andmetega, on võimalik teha ekspertiis vara võõrandamisaegse maksumuse määramiseks. Kassatsioonkaebuses märgitud Rahandusministeeriumi
  9. juuli
  10. a. määrus nr. 107 "Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse kroonidesse arvestamise koefitsientidest" ei kuulu kohaldamisele ühistatud vara eest kompensatsiooni määramisel. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Asjas on võimalik teha uus otsus. Kassaatorile kuuluvad hüvitamisele kohtukulud 461 krooni. Juhindudes HKS §​dest 57 p. 4, 68 lg 3 ja 69 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  11. juuli
  12. a. otsus haldusasjas nr. II-369/
  13. Tunnistada Kolga-Jaani kolhoosi reformihalduri toiming Paul Saksa kaebuse lahendamisel täielikult seadusevastaseks ja teha reformihaldurile ettepanek asi uuesti läbi vaadata. Mõista Kolga-Jaani kolhoosi reservfondist Paul Saksa kasuks välja kohtukulud 461 (nelisada kuuskümmend üks) krooni. Tagastada Paul Saksale kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
  14. novembril
  15. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.