III-3/1-32/95

III-3/1-32/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. novembril
2. a. I. Zajatsi esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine riigiprokuröri toimingu peale esitatud kaebuse menetlemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
3. novembril
4. a. avalikul kohtuistungil läbi I. Zajatsi esindaja vandeadvokaat M. Malõ"evi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. augusti
6. a. otsusele haldusasjas nr. II​3/191/
7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ivan Zajats ja riigiprokurör Indrek Meelak. I. Zajatsile tõlkis eesti keelest vene keelde Lüüli Lomp. Andrus Lasn müüs
8. jaanuaril
9. a. sõiduauto Ford Scorpio isikule, kes tasus võltsitud rahatähtedega ja müüs selle sõiduauto
10. jaanuaril edasi teisele isikule, kes
11. jaanuaril müüs sama sõiduauto Ivan Zajatsile. Seoses võltsitud rahatähtede kasutamisega sõiduauto ostmisel A. Lasnalt algatati kriminaalasi. Selle kriminaalasja eeluurimise käigus võttis Riigi Kaitsepolitseiameti vanemassistent
12. märtsil
13. a. võetuse korras Ivan Zajatsilt tema sõiduauto ära. I. Zajatsi korduvale kaebusele võetuse ja tema sõiduauto A. Lasnale vastutavale hoiule andmise peale vastas riigiprokurör
14. mai
15. a. kirjaga nr. 15-42-95, et nimetatud sõiduauto on kriminaalasjas asitõend kui kelmuse objekt ja onsellisena antud vastutavale hoiule A. Lasnale, mis pole vastuolus Kriminaalmenetluse koodeksiga. Eelnevalt oli Riigiprokuratuur teatanud I. Zajatsile
16. märtsil
17. a., et Kaitsepolitsei uurijale on antud ettekirjutus sõiduauto tagastamiseks,
18. aprillil
19. a, et puudub seaduslik alus auto tagastamiseks, ja
20. aprillil
21. a., et auto on antud vastutavale hoiule A. Lasnale ning lõpliku otsuse sõiduauto tagastamise kohta teeb kohus. Riigi Kaitsepolitseiamet teatas I. Zajatsile
22. aprillil
23. a., et nimetatud sõiduauto on antud hoiule selle esialgsele omanikule, ja
24. aprillil
25. a., et auto hoiule andmine esialgsele omanikule on toimunud eesmärgiga garanteerida tsiviilnõudeid kriminaalasjas.
26. juunil
27. a. esitas I. Zajats Tallinna Halduskohtule kaebuse riigiprokuröri tegevuse peale. Kaebaja arvates pole riigiprokurör vastanud kõigile kaebuses püstitatud küsimustele ja riigiprokuröri vastus muudab tema kui omaniku õigused kaitsetuiks. Kriminaalmenetluse koodeksi § 62 lg 3 kohaselt võib asitõendi kuni kriminaalasja arutamiseni tagastada valdajale. Tema sõiduauto andmine A. Lasnale, kelle omandiõigus sellele sõiduautole lõppes auto müümisel, oli alusetu. Tallinna Halduskohtu
28. juuli
29. a. otsusega jäeti I. Zajatsi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et HKS § 3 lg 2 p. 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse kaebus, mis lahendatakse Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud korras. Halduskohus on pädev kontrollima riigiprokuröri vaidlustatud toimingut "selle vormilisest küljest lähtudes (kaebuse vastamise tähtaeg, selle motiveeritus jne.)." Kohus tuvastas, et riigiprokuröri tegevus I. Zajatsi kaebuse lahendamisel oli kooskõlas Kriminaalmenetluse koodeksiga.
30. juulil
31. a.esitas riigiprokuröri asetäitja riigiprokuröri ülesannetes Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ning lõpetada asjas menetluse. Apellatsioonkaebuses leiti, et I. Zajatsi kaebuses ei vaidlustatud riigiprokurörile esitatud kaebuse lahendamise vormilist külge. Seetõttu menetles kohus asja, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse.
32. juulil
33. a. esitas ka I. Zajatsi esindaja vandeadvokaat M. Malõ"ev Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus kohustada riigiprokuröri võtma meetmeid I. Zajatsi õiguste tagamiseks seoses tema sõiduauto võetusega. Selle apellatsioonkaebuse kohaselt oli halduskohtu otsus põhjendamatu, sest sõiduauto võetus oli alusetu, selle vastutavale hoiule andmine A. Lasnale oli ebaseaduslik ja I. Zajatsi kui omaniku õigused olid rikutud. Põhiseaduse § 15 annab igaühele õiguse tema õiguste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Ringkonnakohtu
34. augusti
35. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
36. juuli
37. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus selgitas, et antud asjas on kaebus riigiprokuröri toimingu peale halduskohtu pädevuses seepärast, et kaebuse kohaselt pole riigiprokurör vastanud kõigile kaebuses esitatud küsimustele.
38. septembril
39. a. esitas I. Zajatsi esindaja vandeadvokaat M. Malõ"ev kassatsioonkaebuse, milles taotletakse, et Riigikohus teeks antud asjas uue otsuse, mis kohustaks riigiprokuröri rakendama abinõusid I. Zajatsi õiguste taastamiseks. Kassatsioonkaebuses selgitatakse, et KrMK § 120 lg 2 kohaselt on just prokurör kohustatud rangelt valvama, et juurdlus​ ja eeluurimisasutused ei piiraks ebaseaduslikult ühegi isiku õigusi. Riigiprokurör pole aga rakendanud abinõusid, et I. Zajatsi rikutud õigused taastataks. Põhiseaduse § 15 alusel on I. Zajatsil õigus pöörduda kohtusse, sest tema õigusi on rikutud. Riigiprokuröri vastuses kassatsioonkaebusele selgitatakse, et halduskohus pole pädev teostama järelevalvet seaduste täitmise üle juurdlus​ ja eeluurimisasutuste poolt. Vaidluse objektiks oleva sõiduauto kuuluvuse küsimuse otsustab aga kohus, mistõttu väidetavat vastuolu Põhiseadusega ei esine. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Prokuratuuri seaduse § 1 lg 1 alusel on Prokuratuur täidesaatva riigivõimu asutus, mis kuulub justiitsministri valitsemisalasse iseseisva ameti staatuses. Sama seaduse § 3 lg 3 kohaselt riigiprokurör juhib Prokuratuuri ja tal on selleks kriminaalprotsessiseadustest tulenevate erisustega samad õigused ja kohustused, mis direktoril riigiameti juhtimisel. HKS § 4 lg 1 p. 1 alusel võib halduskohtusse kaevata ka ameti kui täidesaatva riigivõimu organi ja selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale. Halduskohtu pädevusse ei kuulu vastavalt HKS §​le 3 lg 2 p. 3 kaebused, mis lahendatakse tsiviil​ või kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Järelikult üldjuhul kuulub halduskohtu pädevusse Prokuratuuri ja selle ametiisiku, s.h. riigiprokuröri õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine. Kui kaebus lahendatakse tsiviil​ või kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, pole kaebuse läbivaatamine halduskohtu pädevuses. Kriminaalmenetluse koodeksi
40. peatükk sätestab juurdleja, uurija ja prokuröri tegevuse peale kaebamise korra. Selle kohaselt esitatakse kaebused uurija tegevuse peale prokurörile. Prokuröri otsuse peale sellise kaebuse lahendamisel võib edasi kaevata kõrgemalseisvale prokurörile. Kriminaalmenetluse koodeks ei sätesta, kuidas lahendatakse kaebus riigiprokuröri tegevuse peale talle alluvate prokuröride peale esitatud kaebuste lahendamisel. Kuna riigiprokurör on HKS §​s 4 lg 1 p. 1 nimetatud ametiisik, kelle õigusakti või toimingu peale võib halduskohtusse kaevata, ja riigiprokuröri tegevust talle alluvate prokuröride peale esitatud kaebuste lahendamisel ei sätesta Kriminaalmenetluse koodeks, on selliste riigiprokuröri õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine halduskohtu pädevuses. Halduskohus ei sekku seejuures kriminaalmenetlusse ja ei teosta järelevalvet seaduste täitmise üle juurdlus​ ja eeluurimisasutuste poolt. Halduskohus kontrollib Halduskohtumenetluse seadustiku alusel üksnes seda, kas riigiprokuröri tegevus kaebuse lahendamisel on seaduslik. Tallinna Halduskohtu
41. juuli
42. a. otsuses tuvastati, et "riigiprokuröri poolt I. Zajatsi kaebuste lahendamine on teostatud kooskõlas kehtiva kriminaalmenetluse koodeksiga...". Kriminaalmenetluse koodeks ei sätesta riigiprokuröri tegevust selliste kaebuste lahendamisel. Kaebuses Tallinna Halduskohtule kirjutab I. Zajats: "I. Meelakult saadud vastusega ei ole ma nõus, sest pole vastatud kõigile minu küsimustele...". Kaebuse seda osa ei ole halduskohus lahendanud. Riigiprokurörilt pole halduskohtunik HKS § 9 lg 1 p. 3 alusel nõudnud kaebuse lahendamiseks vajalikke dokumente, s.h. kaebust riigiprokurörile. Ringkonnakohtu otsuses tuvastatakse, et "halduskohtule esitatud kaebuses I. Zajats väidab otseselt, et tema õigusi on rikutud ka sellega, et riigiprokurör ei ole vastanud kõigile kaebuses esitatud küsimustele. Selles osas on kaebus halduskohtule alluv." Kuid ringkonnakohus ei tee sellest asjaolust õiget järeldust, vaid jätab Tallinna Halduskohtu
43. juuli
44. a. otsuse muutmata. Ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu sellele, et halduskohtunik jättis I. Zajatsi kaebuse osaliselt lahendamata. Seega on toimunud kohtumenetluse seaduse normide selline rikkumine, mille korral tuleb HKS § 36 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsus tühistada. Juhindudes HKS §​dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
45. augusti
46. a. otsus haldusasjas nr. II-3/191/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada vandeadvokaat M. Malõ"evile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
47. novembril
48. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann