III-3/1-35/95

III-3/1-35/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. novembril
2. a. H. Väärsi esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine haldusakti motiveerimise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
3. novembril
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Helvi Väärsi esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. juuli
6. a. otsusele haldusasjas nr. II​3/167/
7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Helvi Väärsi esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmus, Vabariigi Valitsuse esindaja Alar Urm ja Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjoni
8. juuni
9. a. otsusega tunnistati H. Väärsi omandireformi õigustatud subjektiks Tartus Era t. 1 asuva majavalduse ja krundi suhtes. Tartu Linnavolikogu
10. juuni
11. a. otsuse alusel esitas Tartu Linnavalitsus
12. septembril
13. a. Rahandusministeeriumile taotluse arvata omandireformi objektiks olev Era t. 1 majavaldus tagastamisele mittekuuluvate objektide hulka, sest hoones asub Tartu Väikelastekodu "Käopesa".
14. jaanuaril
15. a. esitas Rahandusministeerium Tartu Linnavolikogu otsuse koos oma seisukohaga Vabariigi Valitsusele otsustamiseks.
16. jaanuaril
17. a. andis Vabariigi Valitsus korralduse nr. 37​k järgmises sõnastuses: "Nõustuda Rahandusministeeriumi ettepanekuga mitte tagastada omandireformi aluste seaduse (RT I 1994, 38, 617) paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5 alusel Tartus Era 1 asuvat õigusvastaselt võõrandatud vara."
18. veebruaril
19. a. esitas H. Väärsi Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Vabariigi Valitsuse
20. jaanuari
21. a. korraldus nr. 37​k seadusevastaseks. Kaebuses väitis H. Väärsi, et valitsuse korraldus on motiveerimata ja sellest ei nähtu, kuidas ja kelle huve vara tagastamine kahjustaks - kas riigi või kohaliku omavalitsuse huve. Samuti leidis kaebuse esitaja, et materjalide esitamisel valitsusele rikuti kehtivaid protsessuaalseid tähtaegu, mistõttu valitsus ei oleks tohtinud seda korraldust vastu võtta. Tallinna Halduskohtu
22. mai
23. a. otsusega jäeti H. Väärsi kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et valitsus ei rikkunud haldusotsuse tegemise protsessuaalset korda. Valitsuse otsuse motiivide põhjendatust ei ole kohtul võimalik kontrollida.
24. juunil
25. a. esitas H. Väärsi esindaja Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse, teha uus otsus ning tunnistada Vabariigi Valitsuse
26. jaanuari
27. a. korralduse nr. 37​k seadusevastaseks. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kohus peab otsustama haldusakti sisulise põhjendatuse üle. Kuna suur osa haldusakte on suvalist laadi, siis on haldusakti motivatsioonil eriline tähtsus. Ka Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 sõnastus eeldab, et vastav haldusakt peab olema motiveeritud. Apellant väitis, et kui haldusorgan otsustab vaid nõustuda Rahandusministeeriumi ettepanekuga, siis pole see otsustus, millega kedagi kohustatakse või millega kellelegi antakse õigus mingiks tegevuseks. Samuti leidis apellant, et halduskohus ei ole esitanud veenvat põhistust kaebuses märgitud protsessuaalsete tähtaegade rikkumise osas. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
28. juuli
29. a. otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu
30. mai
31. a. otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on ekslik halduskohtu seisukoht, et kohus pole õigustatud otsustama haldusakti põhjendatuse üle. Ringkonnakohus leidis, et valitsuse korraldus peab olema sõnastatud selgelt, arusaadavalt ja grammatiliselt õigesti ning olema orienteeritud korralduse rakendajale. Korralduse motiivid tulenevad aga Vabariigi Valitsusele esitatud lähtematerjalist. Konkreetsel juhul on olemas piisavad põhjendused Tartus Era t. 1 hoone mittetagastamiseks. Majavalduse tagastamine kahjustaks riigi ja kohaliku omavalitsuse huve. Samuti märkis kohus, et Vabariigi Valitsuse
32. veebruari
33. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktis 31 ja Vabariigi Valitsuse
34. oktoobri
35. a. määruse nr. 307 punktis 2.8 ettenähtud tähtaegade rikkumine ei ole haldusakti seadusevastaseks tunnistamise aluseks.
36. augustil
37. a. esitas H. Väärsi esindaja kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohtuistungil muutis kassaator kaebuse taotlust ja soovib, et ringkonnakohtu otsus tühistataks ja tehtaks uus otsus ning tunnistataks Vabariigi Valitsuse
38. jaanuari
39. a. korraldus nr. 37​k seadusevastaseks. Kassaator väidab, et kui esimese astme kohus leidis, et halduskohtu pädevusse ei kuulu haldusakti sisulise põhjendatuse kontroll, siis teise astme kohus ei saa hinnata sama vaidlustatud haldusakti sisulisest küljest. Tegemist on esimese astme kohtu poolse kohtumenetluse seaduse normide rikkumisega, mis HKS § 36 kohaselt toob kaasa otsuse tühistamise. Teise astme kohus ei saa laiendada esimese astme kohtu poolt kitsendatud kaebuse lahendamise piire. Kassaatori arvates oleks apellatsioonikohus saanud antud asjas teha vaid ühe kahest võimalikust otsusest: tühistada halduskohtu otsuse ja tunnistada haldusakt seadusevastaseks, kuna see on motiveerimata, või tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule haldusakti seaduslikkuse kontrollimiseks nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on teinud otsuse, mis on vastuolus HKS §​dega 36 ja 37 lg 1 p. 2 ning kohaldanud vääralt Omandireformi aluste seaduse §
40. Rahandusministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja õige. Valitsuse esindaja möönis, et vaidlustatud haldusakt ei vasta vorminõuetele. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: HKS § 5 lg 1 sätestab, et halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste rikkumine või tema vabaduste piiramine. Kui korraldusega määratakse kindlaks isikute avalikul õigusel rajanevad õigused ja kohustused, siis peab korraldus olema motiveeritud, s.t. korralduses peab peale viite seaduse sättele olema esitatud ka argumendid, miks korraldus anti. Et korraldust vaidlustada, on isikul on õigus teada, millistel põhjustel on tema õigusi ja huvisid puudutav korraldus antud. Nii on tagatud ka korralduse kontrollitavus. Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p. 5 kohaselt ei kuulu tagastamisele omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, kui valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud ettepanekul Vabariigi Valitsus otsustab, et sõjalise, korrakaitse​, kultuuri​ või sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve või ettevõtte või organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks. Põhjendatud on kassaatori väide, et lähtuvalt selle sätte sõnastusest tuleb õigusaktis põhjendada, millise punktis 5 loetletud objektiga on tegemist, kas ja kuidas tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve. Nimetatud asjaolusid põhjendamata ei ole võimalik kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on korralduse andmisel järginud ORAS § 12 lg 3 p.
41. Antud juhul ei ole Vabariigi Valitsus teinud otsustust, vaid on nõustunud Rahandusministeeriumi ettepanekuga jätta tagastamata Tartus Era t. 1 asuv õigusvastaselt võõrandatud vara. Kui aktis üksnes nõustutakse teise haldusasutuse ettepanekuga, siis sellega ei anta isikule õigusi ega tehta kohustuslikke ettekirjutusi. Nõustumisega ei saa kedagi millekski kohustada ega kellelegi mingeid õigusi anda. ORAS § 12 lg 3 p. 5 sõnastusest ning Vabariigi Valitsuse
42. oktoobri
43. a. määrusest nr. 307 "Omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5 ja lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse otsuste vastuvõtmise korra kohta" järeldub, et valitsusasutus või kohaliku omavalitsuse volikogu teeb ettepaneku, mille alusel Vabariigi Valitsus otsustab, et objekti tagastamine kahjustab riigi või haldusüksuse huve. Kuigi vaidlustatud akt on vormistatud korraldusena, ei ole Vabariigi Valitsus teinud ettenähtud korras sisulist otsustust Tartus Era t. 1 asuva objekti osas. Vabariigi Valitsuse vaidlustatud korraldus on seadusevastane. Ekslik on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel HKS§ 36 ja 37 lg 1 p.
44. Ringkonnakohus vaatas asja läbi apellatsioonkaebuses toodud piirides kooskõlas HKS §​dega 19 lg 2 ja 27 lg
45. Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Halduskohtu
46. mai
47. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
48. juuli
49. a. otsused tuleb tühistada. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS §​dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
50. mai
51. a. otsus haldusasjas nr. I​3​192/95 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
52. juuli
53. a. otsus haldusasjas nr. II​3/167/
54. Tunnistada Vabariigi Valitsuse
55. jaanuari
56. a. korraldus nr. 37​k seadusevastaseks ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. Tagastada vandeadvokaat Uno Lõhmusele kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
57. novembril
58. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann