← Eesti

III-3/1-38/95

III-3/1-38/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

  1. detsembril
  2. a. E. Õunpuu kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  3. novembril
  4. a. avalikul kohtuistungil läbi Enn Õunpuu kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  5. septembri
  6. a. otsusele haldusasjas nr. II​3/181/
  7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Enn Õunpuu ja Tallinna Linnavalitsuse esindajad õigusnõunik-linnasekretäri asetäitja Heikki Ojamaa ning Linnaplaneerimise ameti juhataja asetäitja Taimi Lokotar. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.
  8. novembril
  9. a. sõlmisid Henry Viisileht müüjana ja Enn Õunpuu ostjana ostu-müügilepingu. Selle lepingu objektiks oli Tallinnas, Lehtmäe tee 18 asuv pooleliolev elamu. Ostu-müügileping kanti
  10. novembril
  11. a. notariaalregistrisse. Nimetatud ostu-müügilepingu sõlmimiseks väljastati notarile kaks dokumenti - Tallinna Linnavarade Ameti
  12. novembri
  13. a. teatis nr. 5982 selle kohta, et kod. H. Viisilehele kuuluva vara suhtes Lehtmäe tee 18 ei ole esitatud restitutsiooninõudeid ja Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte
  14. novembri
  15. a. õiend nr. 21660 selle kohta, et Lehtmäe tee 18 pooleliolev elamu maksumusega 9500 krooni kuulub omanik H. Viisilehele. Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõte registreeris
  16. novembril
  17. a. nimetatud vara asukohaga Tallinnas, Lehtmäe tee 18, maatükiga 1311 m2, eraomandiõiguse alusel E. Õunpuu nimele ning kandis registriraamatusse. Selle kohta anti E. Õunpuule teatis nr. 21660 esitamiseks Tallinna Linnaplaneerimise Ametile. E. Õunpuu pöördus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole sooviga teha muudatusi nimetatud elamu ehitusprojektis ja vormistada ümber maakasutus.
  18. juuni
  19. a. Tallinna Linna RSN TK otsusega anti S. M. Kirovi nimelisele Näidiskalurikolhoosile luba välja anda 107 individuaalelamu ehituskrunti Tallinnas, Kakumäel.
  20. jaanuaril
  21. a. eraldati S. M. Kirovi nimelise Näidiskalurikolhoosi volinike koosoleku otsuse alusel H. Viisilehele krunt individuaalelamu ehitamiseks Tallinnas, Lehtmäe tee 18 suurusega 1311 m
  22. Väidetavalt kinnitas
  23. juulil
  24. a. Tallinna Linna RSN TK Arhitektuuri ja Planeerimise Peavalitsuse komisjon otsusega nr. 1854 selle krundi asendiplaani ja samal kuupäeval registreeris Tallinna Riiklik Arhitektuuri ja Ehituse Kontrolli Inspektsioon (edaspidi Tallinna RAEK Inspektsioon), lähtudes kinnitatud ehitusprojektist, ehitusloa kande nr. 270 all. Tallinna Linnavalitsuse
  25. veebruari
  26. a. korralduse nr. 422​k punkti 1 kohaselt tagastati Tallinnas, Lehtmäe tn. 16; 18 asuv õigusvastaselt võõrandatud maa Haabersti linnaosas suurusega 9365 m2 omandireformi õigustatud subjektile Alfred Liivale eramaana. Sama korralduse punkti 3.3 kohaselt tühistati seoses maa tagastamisega Lehtmäe tn. 18 töö nr. E​14​91 all
  27. märtsil
  28. a. kinnitatud maakasutusplaan.
  29. aprillil
  30. a. esitas E. Õunpuu kaebuse Tallinna Halduskohtule, paludes tunnistada linnavalitsuse
  31. veebruari
  32. a. korraldus nr. 422​k täielikult seadusevastaseks.
  33. mail
  34. a. muutis E. Õunpuu esindaja kaebust osaliselt, taotledes nimetatud korralduse tühistamist osas, mis käsitleb õigusvastaselt võõrandatud varana Tallinnas, Lehtmäe tee 16; 18 asuva 9365 m2 suuruse maa tagastamist Alfred Liivale. Kaebaja leidis, et selle maa tagastamine on vastuolus Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 6 lg 2 punktiga 3, mis sätestab, et maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teise isiku hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises vastavalt sama seaduse §​dele 7, 9 ja
  35. Ehitustöid alustati endise omaniku H. Viisilehe poolt
  36. a. Asjaolu, et ehitustööd hiljem katkesid, ei saa olla aluseks väitele, et ehitustöödega pole alustatud ning
  37. a. välja antud ehitusluba on kehtivuse kaotanud. Tallinna Halduskohtu
  38. juuni
  39. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata põhjusel, et puudus alus maa tagastamata jätmiseks endisele omanikule tulenevalt Maareformi seaduse §​st 6 lg 2 p.
  40. Nimetatud maal ei asu teise isiku hooneid ega rajatisi, samuti ehitusloa alusel alustatud ehitisi. Halduskohus leidis, et
  41. novembril
  42. a. sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevad vaidlused ei kuulu halduskohtu pädevusse ning need tuleb kaebajal lahendada tsiviilkohtumenetluse korras.
  43. juunil
  44. a. esitas E. Õunpuu esindaja vandeadvokaat Aare Tark apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes halduskohtu otsus tühistada ja tunnistada linnavalitsuse vaidlustatud korraldus seadusevastaseks osas, mis käsitleb nimetatud maa tagastamist A. Liivale. Tallinna Ringkonnakohtu
  45. septembri
  46. a. otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu halduskolleegium leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  47. novembril
  48. a. sõlmitud ostu-müügilepingu objektiks oli sisuliselt ehituskrunt, mitte pooleliolev elamu. Pooleliolevaks elamuks ei saa lugeda tasandatud krundil maasse paigaldatud mingeid vundamendiplokke. Kohus leidis, et E. Õunpuu taotles suurte muudatuste tegemist ehitusprojektis, taotluse rahuldamisel oleks tegu uue projekti ja ehitusloa kinnitamisega. Taotluse rahuldamisest keelduti, kuna nimetatud maale oli esitatud tagastamise avaldus. ENSV MaaK § 51 lg 2 sätestab, et maatüki kasutamisõiguse võib lõpetada, kui maatükk on kasutamata jäetud kaks aastat järjest või kui maatükki ei kasutata otstarbeks, milleks see oli antud. Antud juhul on tõendatud, et H. Viisileht lõpetas ehitustegevuse
  49. a. tasandades maa ja kasutas ehituskrunti kuni ostu-müügilepingu sõlmimiseni juurvilja kasvatamiseks.
  50. oktoobril
  51. a. esitas E. Õunpuu kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada E. Õunpuu kaebus vaidlustatud korralduse osaliseks tühistamiseks. Kassaator leiab, et Maareformi seaduse § 6 lg 2 p. 3 ja lg 3 kohaselt ei oleks saanud vaidlustatud maad tagastada, sest
  52. a. anti H. Viisilehele ehitusluba, mis on kehtiv. Maareformi seadus ega ükski teine üldkehtiv normatiivakt ei kehtesta ehitusloa kehtivuse piirtähtaega. Kohtud on ehitusloa kehtivuse kindlaksmääramisel ebaõigesti aluseks võtnud
  53. a. ajutise ehitusmääruse ja
  54. a. juhendi dokumentide vormistamise korra kohta. Ehitustööde katkemine ei ole aluseks ehitusloa kehtetuks tunnistamisel. Ükski õigusakt ei määratle, millises järgus olevaid ehitustöid loetakse ehitustegevuse alustamiseks, millise kiirusega ja mahus peab see kulgema ning milliseks tähtajaks valmima. Kohtud on arvestanud vaid tunnistajana üle kuulatud Tiina Jaska ütlusi, kes Tallinna Linnaplaneerimise Ameti töötajana käis
  55. a. oktoobris-novembris krundil. Kohtud on jätnud aga tähelepanuta teiste tunnistajate ütlused. Oluline on see, et nii kaebuse esitaja tunnistajad H. Viisileht, K. Renser ja H. Ruben kui ka A. Liiva tunnistaja Ü. Põldma kinnitavad, et
  56. a. sügisel alustati krundil ehitustegevust - vundamendi ehitust. Kassaator leiab, viidates Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  57. juuli
  58. a. otsusele analoogses haldusasjas nr. II​3/158/95, et ei oma tähtsust, kas ehitusluba praeguseks hetkeks on aegunud või mitte. Maareformi seaduse vastuvõtmise ajaks, s.o.
  59. oktoobriks
  60. a. oli H. Viisilehele välja antud kehtiv ehitusluba. Järelikult ei olnud Tallinna Linnavalitsusel alust maa tagastamiseks A. Liivale. Maareformi seaduse § 6 lg 2 p. 3 ja lg 3 järgi oleks pidanud jätma vaidlusaluse maa tagastamata. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu seisukohad selles asjas ebaõiged. Kassatsioonkaebusele saadetud vastuses leiab A. Liiva, et halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused on õiged. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Maareformi seaduse § 6 lg 2 p. 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui sellel maal asuvad teise isiku hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises vastavalt sama seaduse §​dele 7, 9 ja
  61. Nimetatud seaduse § 7 lg 1 kohaselt ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui see maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina ning kehtivad õigusaktid ei võimalda maa jagamist ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile. Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte
  62. novembri
  63. a. õiendi nr. 21660 ja Tallinna Linnavarade Ameti
  64. novembri
  65. a. teatise nr. 5982 (halduskohtu toimiku lk.​d 56 ja 93) alusel sõlmiti
  66. novembril
  67. a. notariaalne ostu-müügileping Tallinnas, Lehtmäe tee 18 asuva poolelioleva elamu kohta, mille juurde kuulub krunt suurusega 1311 m
  69. novembril
  70. a. kanti see leping notariaalregistrisse ja
  71. novembril
  72. a. kanti lepingu objektiks olev vara Tallinna Hooneregistrisse (halduskohtu toimiku lk.​d 6 ja 7). Kohtutoimikutes puuduvad andmed, et nimetatud juriidilised dokumendid, kanded ja ostu-müügileping oleks tunnistatud kehtetuks enne või pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist
  73. veebruaril
  74. a. Kohtutoimikutes puuduvad andmed ka selle kohta, et maareformi õigustatud subjekt A. Liiva ja E. Õunpuu oleksid kokku leppinud maale hoonestusõiguse seadmises E. Õunpuu kasuks või ehitise võõrandamiseks õigustatud subjektile A. Liivale. Tallinna Linnavalitsuse
  75. veebruari
  76. a. korraldusega nr. 422​k tagastati A. Liivale Tallinnas, Lehtmäe tn. 16; 18 asuv õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 9365 m2, millest vaidlusaluse maa suurus on 1311 m
  77. Kohtutoimikutes puuduvad samuti andmed, et nimetatud maa tagastamisel oleks arutatud ja otsustatud selle maa jagamise küsimust. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium, jättes apellatsioonkaebuse rahuldamata, leidis,et
  78. novembril
  79. a. sõlmitud ostu-müügilepingu objektiks oli "sisuliselt ehituskrunt, mitte pooleliolev elamu". Tehes sellise järelduse, lahendas ringkonnakohus maa​ ja linnakohtu pädevusse kuuluva küsimuse. TKS §​de 1 lg 1, 2 ja 5 lg 2 kohaselt lahendatakse sellesisuline vaidlus hagimenetluse korras. Seega ületas ringkonnakohus halduskohtule antud pädevust, samuti apellatsioonkaebuse piire, tuvastades asjaolu, mida apellatsioonkaebuses ei palutud. Ringkonnakohtu halduskolleegium, lahendades maakasutuse küsimust, järeldas ENSV MaaK § 51 lg 2 alusel, et antud juhul on maakasutusõigus lõppenud. ENSV MaaK § 51 lg 2 alusel võib maatüki kasutamisõiguse lõpetada, kui maatükk on jäetud kasutamata kaks aastat järjest või kui maatükki ei kasutata otstarbeks, milleks see oli antud. Ringkonnakohtu halduskolleegium lähtus antud juhul eeldusest, et selliste aluste olemasolul lõpeb maakasutusõigus iseenesest. Taoline eeldus on ebaõige põhjusel, et ENSV MaaK § 52 lg 3 kohaselt saab maakasutusõigus sätestatud põhjustel lõppeda üksnes maa kasutamiseks andnud organi vormistatud otsusega. Samas on jäetud tähelepanuta Maareformi seaduse § 36 lg 2, mille kohaselt jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel kuni maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni. Ehitusloa kehtivuse küsimus ei ole antud vaidluses asjassepuutuv. Eeltoodu alusel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  80. septembri
  81. a. otsus antud asjas kuulub tühistamisele. Juhindudes HKS §​dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:
  82. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
  83. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  84. septembri
  85. a. otsus haldusasjas nr. II​3/181/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.
  86. Tagastada advokaadibüroole Tark & Co kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
  87. detsembril
  88. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.