III-3/1-42/95 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 8. detsembril 1995. a. V.​A. Palmi esindaja ja Tallinna Linna-valitsuse kassatsioonkaebuste läbivaatamine maareformis Põhiseaduse § 32 lg 1 kohal-dat

§ 17lg 1 vastuolus olevaks Põhiseaduse §​ga 32.

Halduskohtunik leidis, et nende sätete ja Põhiseaduse § 32 vahel pole vastuolu, ning motiveeris seda seisukohta. Tallinna Halduskohtu

1. juuni
2. a. otsusele esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus ning V.​A. Palmi ja A. Tomuski esindaja P. Ploompuu. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, mis puudutab linnavalitsuse
3. jaanuari
4. a. korralduse nr. 200​k ja
5. märtsi
6. a. korralduse nr. 631​k seadusevastaseks tunnistamist. Apellant leidis, et kohus, vaadanud asja läbi kaebuses soovitust suuremas ulatuses, on rikkunud HKS § 19 lg
7. Kaebustes pole taotletud linnavalitsuse korralduste seadusevastaseks tunnistamist kohtuotsuses märgitud alustel. V.​A. Palmi ja A. Tomuski esindaja apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata taotlus jätta kohaldamata Maareformi seaduse § 7 lg

§ 17lg 1.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. septembri
2. a. otsusega jäeti mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
3. juuni
4. a. otsus muutmata, kuna kaevatav kohtuotsus on lõppjäreldustes õige. Ringkonnakohtu halduskolleegium leidis, et Ülemnõukogu
5. oktoobri
6. a. otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta" punktiga 9, mis oli ehitusloa andmise aluseks, on sisuliselt muudetud Maareformi seaduse § 6 lg 3 ja antud täiendav maa tagastamata jätmise alus. Maareformi seaduse § 6 lg 3 kohaselt mõistetakse selles seaduses hoone või rajatise all ka ehitusloa alusel alustatud ehitist, samuti seaduse vastuvõtmise ajaks või seadusest tulenevate õigusaktide alusel antud ehitusluba. Antud juhul on ehitusluba antud Ülemnõukogu otsuse alusel, s.o. mitte seadusest tuleneva õigusakti alusel. Seaduse kehtestamise otsusega ei saa muuta seadusesisu. Ringkonnakohus ei pidanud Tallinna Halduskohtu otsuses märgitud vorminõuete rikkumist linnavalitsuse vaidlustatud korralduste tühistamise aluseks. Ringkonnakohus ühines Tallinna Halduskohtu otsuses esitatud motiividega, millega jäeti rahuldamata taotlus tunnistada Maareformi seaduse § 7 lg

§ 17lg 1 põhiseadusevastaseks ega pidanud vajalikuks neid motiive korrata.

Ringkonnakohtunik T. Kollom esitas kohtuotsusele eriarvamuse, milles märkis: "Leian, et motiivid, millega lükati tagasi A. Palmi ja A. Tomuski esindaja kaebus, ei ole õiged. Õigustatud subjektidele vara mittetagastamine nende soovi vastaselt tähendab neilt vara võõrandamist. Vara kompenseerimine EVP​dega ei ole õiglane ja kohane hüvitus, nagu seda mõeldakse Põhiseaduse §​is

1. Kaebuse esitaja poolt on juriidiliselt ebakorrektne nõuda teatud aktide põhiseadusele mittevastavaks tunnistamist. Kohus ei ole põhiseadusliku menetluse algatamise koht. Kohus jätab kohaldamata seaduse või muu õigusakti, kui ta on Põhiseadusega vastuolus. Ainult selline taotlus kaebuses on asjakohane ja kohtule alluv." Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. septembri
3. a. otsusele esitasid kassatsioonkaebused V.​A. Palmi ja A. Tomuski esindajana vandeadvokaat V. Kaasik ja Tallinna Linnavalitsus. V.​A. Palmi ja A. Tomuski esindaja kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tunnistataks kehtetuks Maareformi seaduse § 7 lg

§ 17lg 1.

Kohtuistungil täpsustas V. Kaasik kassatsioonkaebust ja palus tunnistada osundatud sätted mitte kehtetuks, vaid põhiseadusevastaseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et omaniku tahte vastaselt ning tema nõusolekuta toimuv omandiõiguse ülekandmine või selle mitteennistamine on sundvõõrandamine ja saab toimuda üksnes Põhiseadusega ettenähtud korras. Kõik õigusnormid, mis võimaldavad omandi sundvõõrandamist muul moel, sealhulgas Omandireformi aluste seaduse § 17 lg 1, ei kuulu rakendamisele. Ekslik on kohtute seisukoht, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse kohaselt ei saa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel rakendada Asjaõigusseadusest tulenevaid omandi kaitse põhimõtteid, mistõttu pole sellise vara tagastamisel võimalik rakendada Põhiseaduse §​st 32 tulenevaid nõudeid. Vastavalt Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §​le 6 lg 1 kaitstakse omandit alates

1. a.
2. detsembrist Asjaõigusseaduse sätete kohaselt sõltumata rikkumise ajast ja seetõttu on kohtute seisukoht põhimõtteliselt väär. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi varasemad otsused (RT I 1995, 42, 655; 1995, 42, 656) annavad aluse väita, et Asjaõigusseaduse rakendamise seadus on vastu võetud pärast Põhiseaduse jõustumist ja peab seetõttu olema kooskõlas Põhiseadusega, mille kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada vaid õiglase ja kohese hüvituse eest, mille suurus tuleb määrata vastavalt Asjaõigusseaduse §​le 29 lg 1 ja
3. Erastamisväärtpaberid, arvestades nende tõelist väärtust, pole õiglane ega kohene hüvitus Põhiseaduse § 32 ega Asjaõigusseaduse § 29 lg 1 ja 2 mõttes. Seetõttu on ORAS § 17 lg 1 põhiseadusevastane ega kuulu rakendamisele. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses V.​A. Palmi ja A. Tomuski esindaja kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata linnavalitsuse apellatsioonkaebus ja muutmata Tallinna Halduskohtu
4. juuni
5. a. otsus, ning teha uus otsus. Kohtuistungil täpsustasid linnavalitsuse esindajad kassatsioonkaebust ja palusid jätta rahuldamata V.​A. Palmi ja A. Tomuski kaebused Tallinna Linnavalitsuse
6. jaanuari
7. a. korralduse nr. 200​k ja
8. märtsi
9. a. korralduse nr. 631​k ja
10. veebruari
11. a. toimingu seadusevastaseks tunnistamises. Kassaator leiab, et ringkonnakohus nagu ka Tallinna Halduskohus, pole vaadanud asja läbi kaebuses soovitud ulatuses. Ringkonnakohus pole arutanud ega kontrollinud linnavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, millele tuginedes põhjendati Tallinna Halduskohtu otsuse ebaseaduslikkust ja põhjendamatust. Sellega on ringkonnakohus rikkunud HKS § 27 lg 2, 19 lg 2 ja 43 lg 2 ning TKS § 301 lg
12. Samuti leiab kassaator, et Ülemnõukogu
13. oktoobri
14. a. otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta" p. 9 ongi kehtestatud seadusega, s.o.
15. aprillil
16. a. vastu võetud ""Eesti Vabariigi maareformi seaduse" ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seadusega". Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et nimetatud otsuse punktiga 9 on "muudetud sisuliselt MRS § 6 lg 3 sisu ja antud täiendav tagastamata jätmise alus". Maa tagastamata jätmise alused on loetletud Maareformi seaduse §​s 6 lg 2 p. 1​
17. Sama paragrahvi
18. lõige üksnes täpsustab teise lõike
19. punkti, võrdsustades hoone või rajatisega ehitusloa ja sätestab võimaluse anda ehitusluba seadusest tulenevate õigusaktide alusel. Ülemnõukogu
20. oktoobri
21. a. otsus
22. aprilli
23. a. seaduse § 19 redaktsioonis sätestab vaid protseduurireeglid ja organi, kellel on õigus ehitusluba anda. V.​A. Palmi ja A. Tomuski esindaja kirjalikus vastuses Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, Riigikohtu halduskolleegium leidis: I TKS § 82 lg 4 sätestab, et üksikisiku volikirja tõestab notar. Notariaadiseaduse § 60, mis kehtib
24. juuni
25. a. redaktsioonis, loeb kuni
26. a.
27. jaanuarini valla​ või linnasekretäri poolt volikirjade tõestamise võrdseks notariaalse tõestamisega. TKS § 82 lg 5 lubab volikirja asjaajamiseks kohtus tõestada ka organisatsioonis, kus isik töötab või õpib, või linna​, valla​ või alevivalitsuses; kaitseväelase volikirja võib tõestada väeüksuses ja raviasutuses viibiva isiku volikirja raviasutuses. TKS § 82 lg 6 kohaselt võib vabadusekaotust kandva isiku volikirja tõestada kinnipidamisasutuse juht. Seega nõutakse, et kohtus esindamiseks peab üksikisiku volikiri olema tõestatud. Esimese astme halduskohtu toimikus on Tallinna notari poolt tõestatud volikiri, millega V.​A. Palm volitab P. Ploompuud esindama V.​A. Palmi viimase isalt ja onult sundvõõrandatud vara tagastamisega seotud asjades. Samuti on esimese astme kohtu toimikus valguskoopia USA notari poolt tõestatud dokumendist, millega A. Tomusk annab V.​A. Palmile kõik õigused, mis võivad A. Tomuskile kuuluda tema
28. a. surnud isa A. Tomuskile kuulunud vara suhtes. Tallinna notari poolt tõestatud volikiri ja see valguskoopia pole käsitatavad alustena, mis andsid P. Ploompuule õiguse esindada A. Tomuskit Tallinna Halduskohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus. Seega on nii Tallinna Halduskohus kui ka ringkonnakohus teinud otsuse asja arutamisele kutsumata jäetud isiku, A. Tomuski õiguste kohta. Seepärast kuulub ringkonnakohtu otsus HKS §​de 43 lg 2 ja 36 lg 1 p. 2 kohaselt tühistamisele. Kuna A. Tomusk ei olnud Tallinna Halduskohtus ega ringkonnakohtus protsessiosaline, siis ei saa ta protsessiosaliseks olla ka kassatsioonimenetluses. Seepärast ei saa vandeadvokaat V. Kaasik esindada A. Tomuskit käesolevas haldusasjas Riigikohtus. Käesolevas haldusasjas saab vandeadvokaat V. Kaasik kassatsioonimenetluses esindada üksnes V.​A. Palmi. II
29. Ülemnõukogu
30. detsembri
31. a. otsuse "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" punktiga 1 tunnistati Eesti NSV Riigivolikogu
32. juuli
33. a. "Deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta" ja "Deklaratsiooni maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks" ning neile järgnenud teiste omandisuhteid muutnud normatiivaktide vastuvõtmise ja rakendamise ebaseaduslikkust. Sama otsuse punktiga 3 kehtestati, et selliste normatiivaktide alusel võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadustega määratavas korras. Sellega tunnistati, et
34. a.
35. juuli deklaratsiooniga maa kuulutamine rahva omandiks oli maa õigusvastane võõrandamine ning otsustati õigusvastaselt võõrandatud maa kas tagastada või kompenseerida. Ülemnõukogu
36. detsembri
37. a. otsusega ei muudetud ega tühistatud
38. juunil
39. a. vastu võetud Omandiseaduse § 35 lg 1, mis sätestas, et maa on Eesti Vabariigi omanduses. Seega ei muutnud Ülemnõukogu
40. detsembri
41. a. otsus
42. a.
43. juulil kujundatud omandisuhteid maa osas. Tulenevalt Ülemnõukogu
44. detsembri
45. a. otsusest võeti
46. juunil
47. a. vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus ja
48. oktoobril
49. a. Eesti Vabariigi maareformi seadus. Maareformi seaduse § 4 sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi Omandireformi aluste seaduses ja Maareformi seaduses sätestatud tingimustel ja korras, et maareformi suhtes rakendatakse Omandireformi aluste seadust, kui Maareformi seadusest ei tulene teisiti. ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärkide hulgas omandisuhete ümberkorraldamine ja omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Seejuures kasutatakse ORAS §​des 2 lg 2, 7 ja 8 õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku mõistet. Maareformi seaduse § 2 kohaselt on maareformi eesmärgiks kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Õigusvastaselt võõrandatud maa osas luges Maareformi seaduse § 3 lg 1 algredaktsioon maareformi sisuks maa tagastamise, asendamise või kompenseerimise endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Sama sätte algredaktsiooni kohaselt määratakse maareformi käigus kindlaks ka riigi omandusse jäetav maa. Maareformi seaduse § 5 lg 1 p. 2 algredaktsioonis kõneldakse endisest omanikust. Seega käsitasid nii Omandireformi aluste seaduse kui ka Maareformi seaduse algredaktsioonid õigusvastaselt võõrandatud maad riigi omandina ja isikuid, kellelt maa õigusvastaselt võõrandati, selle maa endiste omanikena. Nende seaduste hilisemad redaktsioonid, sealhulgas praegukehtivad, pole seda põhimõtet muutnud. Muudatusi ei toonud kaasa ka
50. aprillil
51. a. vastu võetud "Aastatel 1940-1991 vastuvõetud mõnede õigusaktide kehtetuks tunnistamise seadus". Selle seaduse lisaks on "Aastatel 1940 - 1991 vastuvõetud kehtetuks tunnistatavate õigusaktide loetelu". Loetelu punktiga 1 tunnistati kehtetuks Riigivolikogu
52. juuli
53. a. "Deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks". Samas sätestati
54. aprilli
55. a. seaduse §​s 2: "Õigusvastaselt võõrandatud maa ja muu vara tagastamine, asendamine ja kompenseerimine toimub Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses (RT 1991, 21, 257; RT I 1994, 38, 617; 40, 653; 51, 859; 94, 1609; 1995, 2/3, 5) ja Eesti Vabariigi maareformiseaduses (RT 1991, 34, 426; RT I 1995, 10, 113) ning nendest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras." Sama põhimõte säilitati ka omandireformi puutuvates hilisemates seadustes. Nii sätestas
56. oktoobril
57. a. vastu võetud Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse algredaktsiooni § 2 lg 2, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse Omandireformi aluste seaduse ja Maareformi seaduses ning nendest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Siin ei käsitletud õigusvastaselt võõrandatud maa asendamist või kompenseerimist, kuid ka ei tühistatud varasemate seaduste sätteid, mis reguleerisid maa asendamist või kompenseerimist.
58. detsembril
59. a. vastu võetud Asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse §​ga 1 täideti see lünk, s.o. muudeti Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 ning kehtestati, et omandireformi käigus vara tagastamine, asendamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub Omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, kui Asjaõigusseaduse rakendamise seadus ei sätesta teisiti. See säte üksnes kõrvaldas Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse lünkasid omandireformi osas.
60. veebruaril
61. a. vastuvõetud Kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 47 kohaselt pole omandireformi käigus vara tagastamata jätmine sundvõõrandamine ning sel juhul ei kohaldata Kinnisasja sundvõõrandamise seadust. Seega käsitati õigusvastaselt võõrandatud maad Eesti riigi omandina. Eesmärgiks on seatud selle maa tagastamine, asendamine või kompenseerimine. Võimalik on ka selle maa riigi omandisse jätmine või munitsipaliseerimine.
62. Põhiseaduse §​ga 32 lg 1 sätestatakse omandi kaitse ja puutumatuse põhimõte. Sätestatakse, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Selle sättega kaitstakse omandit võimupoolse meelevaldse sundvõõrandamise eest, sätestatakse õiguspärase sundvõõrandamise jaoks seadusliku aluse nõue, hüvituse maksmise kohustus ning üldnõuded hüvitusele ja selle maksmise korrale. Kuna aga Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis pole Põhiseaduse § 32 lg 1 rakendatav
63. a. õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes. Õigusvastaselt võõrandatud maa endiste omanike ja nende õigusjärglaste seaduslikke huve on määratud kaitsma Omandireformi aluste seadus, Maareformi seadus ja nendest tulenevad õigusaktid. Kuna Põhiseadusel pole tagasiulatuvat jõudu, siis kaitseb Põhiseaduse § 32 lg 1 omandit alates Põhiseaduse jõustumisest.
64. Kuna õigusvastaselt võõrandatud maa on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis, siis on ebaõige V.​A. Palmi esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et omandiõiguse mitteennistamine on sundvõõrandamine, mis saab toimuda ainult Põhiseadusega sätestatud korras. Ebaõige on ka kassatsioonkaebuses esitatud väide, mis käsitleb omaniku tahte vastast ning tema nõusolekuta toimuvat omandiõiguse ülekandmist, sest õigusvastaselt võõrandatud maa omanikuna pole kuni maa tagastamiseni käsitatav selle endine omanik või tema õigusjärglased.
65. Ebaõige on V.​A. Palmi esindaja seisukoht, et õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes tuleb rakendada Asjaõigusseadusest tulenevaid omandi kaitse põhimõtteid, et Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 6 lg 1 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud omandit kaitsta Asjaõigusseaduse sätete järgi alates
66. a.
67. detsembrist, sõltumata rikkumise ajast. Kassaator on jätnud tähelepanuta Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2, mille kohaselt omandireformi käigus vara kompenseerimine toimub Omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Selle sättega kehtestatud erinorm välistab Asjaõigusseaduse sätete kohaldamise õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel.
68. Käesolevas asjas on ebaõige V.​A. Palmi esindaja väide, et ORAS § 17 lg 1 on põhiseadusevastane ega kuulu seetõttu kohaldamisele. ORAS § 17 lg 1 esimene lause sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks antakse omandireformi õigustatud subjektile nimeline ja pärandatav eriotstarbeline väärtpaber. See säte pole õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni maksmise osas vastuolus Põhiseaduse §​s 32 lg 1 nimetatud õiglase hüvituse põhimõttega, sest maa oli Põhiseaduse jõustumise ajaks riigi omandis. Põhiseaduse § 32 lg 1 kaitseb omandit meelevaldse sundvõõrandamise eest alates jõustumisest ega oma tagasiulatuvat jõudu.
69. Eeltoodud põhjustel ei kuulu V.​A. Palmi esindaja kassatsioonkaebus rahuldamisele. III
70. Õige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKS § 27 lg 2 ja TKS § 301 lg 1, sest ta pole vaadanud asja läbi apellatsioonkaebuses soovitud ulatuses. HKS § 27 lg 2 sätestab: "Ringkonnakohus vaatab asja läbi üksnes apellatsioonkaebuses toodud piirides. Kui aga ringkonnakohus tuvastab HKS §​s 36 tähendatud kohtumenetluse normide rikkumise, ei ole ringkonnakohus seotud kaebuse piiridega." TKS § 301 lg 1 sätestab: "Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires." Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustati Tallinna Linnavalitsuse
71. jaanuari
72. a. korralduse nr. 200​k ja
73. märtsi
74. a. korralduse nr. 631​k vastavust Põhiseadusele ja Asjaõigusseadusele ning taotleti Maareformiseaduse § 7 lg

§ 17lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Nendel motiividel Tallinna Halduskohus kaebust ei rahuldanud. Halduskohtunik leidis, et vaidlustatud korraldused on vastuolus õigusaktidega, mida kaebuses ei olnud märgitud, ja tunnistas sellise vastuolu tõttu linnavalitsuse korraldused seadusevastasteks. Apellatsioonkaebuses väitis Tallinna Linnavalitsus, et halduskohus rikkus HKS § 19 lg 2, sest kaebuses pole taotletud linnavalitsuse korralduste seadusevastaseks tunnistamist halduskohtu otsuses märgitud alustel. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu apellandi sellele väitele. Ringkonnakohus leidis, et ehitusluba anti ühisettevõttele "Amerest Hotels" seadusevastaselt. Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu otsuse Tallinna Linnavalitsuse

1. jaanuari
2. a. korralduse nr. 200​k ja
3. märtsi
4. a. korralduse nr. 631​k seadusevastaseks tunnistamise osas muutmata. Käesolevas haldusasjas pole aga ehitusloa andmise seaduslikkust vaidlustatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja läbivaatamisel HKS §​s 36 tähendatud kohtumenetluse normide rikkumist. Seega rikkus ringkonnakohus, olles asja läbi vaatamisel seotud apellatsioonkaebuses toodud piiridega, HKS § 27 lg
5. Rikutud on ka TKS § 301 lg
7. Ebaõige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus rikkus asja läbivaatamisel HKS § 19 lg 2 ja 43 lg
8. Ringkonnakohus pole neid sätteid rikkunud ega saanudki rikkuda, sest nende sätete adressaadiks pole ringkonnakohus, vaid vastavalt esimese astme halduskohus ja Riigikohus.
9. Õige on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu sellele, et Ülemnõukogu
10. oktoobri
11. a. otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta" p. 9 on kehtestatud seadusega. See säte kehtestati
12. aprillil
13. a. vastu võetud ""Eesti Vabariigi maareformi seaduse" ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse" §​ga
14. Ebaõige on aga tähendus, mille kassaator omistab
15. aprilli
16. a. seaduse §​le
17. Nimetatud seadus jõustus selle IV osa kohaselt väljakuulutamise päevast. Seega ei omanud seadus tagasiulatuvat jõudu. Ringkonnakohus, hinnates ühisettevõttele "Amerest Hotels" antud ehitusloa seaduslikkust, ei pööranud tähelepanu sellele, et ajal, mil Vabariigi Valitsuse
18. oktoobri
19. a. korraldusega nr. 388​k anti ehitusluba, Ülemnõukogu
20. oktoobri
21. a. otsuse p. 9 ei kehtinud veel
22. aprilli
23. a. redaktsioonis. Tollal kehtis see otsus algses, s.o.
24. oktoobri
25. a. redaktsioonis. Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu sellele, et Vabariigi Valitsuse
26. oktoobri
27. a. korralduses nr. 388​k eneses on ehitusloa andmise alusena märgitud mitte Ülemnõukogu
28. oktoobri
29. a. otsuse p. 9, vaid sama otsuse p.
30. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ehitusloa andmise seaduslikkuse hindamisel on kohus kasutanud Maareformi seaduse § 6 lg 3
31. detsembri
32. a. redaktsioonis.
33. oktoobril
34. a., mil Vabariigi Valitsus andis ehitusloa, kehtis see säte
35. oktoobri
36. a. redaktsioonis. Ehitusloa andmise seaduslikkust ei oleks ringkonnakohus tohtinud arutada, sest ehitusloa seaduslikkust pole vaidlustatud. Kuna ringkonnakohus kohaldas asja läbivaatamisel vale seadust, siis puudub Riigikohtu halduskolleegiumil vajadus analüüsida Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti, mis puudutavad vale seaduse kassaatoripoolseid tõlgendusi.
37. Kuna Tallinna Ringkonnakohus on asja läbivaatamisel rikkunud HKS § 27 lg 2, ületades apellatsioonkaebuses toodud piire, ja asja otsustamisel kohaldanud vale seadust, siis kuulub kohtuotsus tühistamisele. Uue otsuse tegemine Riigikohtus ei ole võimalik, sest nii Tallinna Halduskohtu kui ka ringkonnakohtu otsus on tehtud asja arutamisele kutsumata jäetud A. Tomuski õiguste kohta. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele ja asi saatmisele uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Juhindudes HKS §​dest 57 p. 1 ja 2 ning 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta V.​A. Palmi kassatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
38. septembri
39. a. otsus haldusasjas nr. II​3/197/95 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kanda V.​A. Palmi esindaja tasutud kautsjon riigieelarve tuludesse. Tagastada Tallinna Linnavalitsusele kautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
40. detsembril
41. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel