3-3-1-2-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 2. veebruaril 1996. a. N. Zaitseva esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine kohtuniku pensioni asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton

s sätestatud kohtuniku pension. Tallinna Pensioniamet vastas

1. juunil
2. a. N. Zaitsevale, et talle pole võimalik määrata kohtuniku pensioni, sest täitumata on Riiklike elatusrahade seaduse §​s 5 nõutud vanus.

§ 33

sätestab erandi kohtuniku pensioni suuruse ja tööstaazi kohta, kuid ei näe ette erandeid Riiklike elatusrahade seadusega sätestatud pensionieast.

1. juulil
2. a. pöördus N. Zaitseva Riigi Sotsiaalkindlustusameti direktori poole avaldusega anda korraldus talle kohtuniku pensioni määramiseks. Riigi Sotsiaalkindlustusameti direktor vastas
3. augustil
4. a. N. Zaitsevale, et talle pole võimalik kohtuniku pensioni määrata enne Riiklike elatusrahade seaduse §​s 5 sätestatud pensioniikka jõudmist.

§ 33lg.

1 kohaselt kindlustatakse kohtunikule riiklik pension

s sätestatud eranditega. Sama paragrahvi

1. lõige sätestab riiklike pensionide määramiseks ja arvutamiseks kehtestatud korrast erandina kohtuniku pensioni suuruseks 75 % tema viimasest ametipalgast. Vanusenõude osas pole erandit sätestatud. N. Zaitseva esitas
2. augustil
3. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada seadusevastaseks Tallinna Penisoniameti Lõuna osakonna otsus. Kohtuistungil kaebaja täpsustas kaebust ja palus lugeda kaebus esitatuks Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonna toimingule. Tallinna Halduskohtu
4. septembri
5. a. otsusega haldusasjas nr. I​3​496/95 tunnistati Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonna tegevus N. Zaitsevale kohtuniku pensioni mittemääramisel, s.o.
6. juunil
7. a. N. Zaitsevale antud eitav vastus, täielikult seadusevastaseks. Sama kohtuotsusega pandi Tallinna Pensioniameti Lõuna osakonnale kohustus vaadata asi uuesti läbi ja teha uus otsus. Kohus leidis, et

§ 33

kohaselt on kohtuniku pensionile õigus isikul, kes on 15 aastat töötanud kohtunikuna, või isikul, kelle töötamine võrdsustatakse kohtuniku ametikohal töötamisega. Tallinna Pensioniamet esitas

1. oktoobril
2. a. Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu
3. septembri
4. a. otsuse. Apellant leidis, et kohus on ekslikult lähtunud seisukohast, et

§​s 33 on sätestatud kõik kohtuniku pensioni määramise tingimused. Tulenevalt

§​st 33 lg. 1 reguleerib see seadus üksnes kohtuniku pensioni erisusi. Vanusenõude suhtes Kohtuniku staatuse seadus erandeid ei sätesta. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu
3. septembri
4. a. otsus. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt

§​le 33 lg. 1 kindlustatakse kohtunikule riiklik pension selles seaduses sätestatud eranditega. Seega kindlustatakse kohtunikule pension

§ 33

ja Riiklike elatusrahade seaduse alusel.

§ 33lg.

2 ja 3 sätestavad kaks erandit võrreldes riikliku pensioniga - pensioni arvutamise korra ja juhud, mil isikul on õigus sellises korras arvutatud pensionile. Kohtuniku staatuse seadus ei sätesta erandit kohtuniku pensioniea suhtes, mistõttu nõutava pensioniea määratlemisel tuleb lähtuda Riiklike elatusrahade seaduse §​st 5. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et pärast 15​aastast kohtunikuna töötamist tekib, sõltumata vanusest, õigus

§​s 33 lg. 2 sätestatud pensionile. Eriarvamusele jäi kohtunik Ulvi Loonurm. Eriarvamuses märgitakse: "Leian, et Tallinna Halduskohtu

2. 1995 otsus on põhjendatud, seaduslik ja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Apellandi väide, et kohtuniku pension määratakse ainult Riiklike Elatusrahade Seaduse §​s 5 nõutud vanuse saabumisel, ei tulene

§​st 33." N. Zaitseva esindaja vandeadvokaat R. Kiviloo esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jäetakse muutmata Tallinna Halduskohtu
3. septembri
4. a. otsus. Kassaator leiab, et:
5. Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt kohtunikule kindlustatakse riiklik pension

ja Riiklike elatusrahade seaduse alusel, on meelevaldne, sest

§​s 33 lg. 1 peetakse riikliku pensioni all silmas riigi poolt makstavat pensioni. Riikliku pensioni üheks liigiks on ka väljateenitud aastate pension. Kohtuniku töö pole vähem pingeline kui Väljateenitud aastate pensionide seaduse §​s 12 loetletud isikute töö.

s sätestatud kohtuniku pension on üks väljateenitud aastate pensioni eriliik. 2.

§ 33lg.

3, mille kohaselt "kohtuniku õigus käesoleva paragrahvi

1. lõikes tähendatud pensionile tekib pärast 15​aastast kohtunikuna töötamist", on imperatiivne norm ja selle täiendamine, muutmine või laiendamine pole võimalik. Selle sätte alusel tekib subjektiivne õigus kohtuniku pensionile pärast 15​aastast kohtunikuna töötamist. Selle sätte täiendamine nõudega kohtuniku vanusele on võrdne uue õigusnormi kehtestamisega. Eriseadusega kehtestatud subjektiivset õigust ei saa piirata viitega üldseadusele.
2. Täitevvõim on varem tõlgendanud seadust õigesti ja määranud kohtuniku pensioni paljudele praegustele või endistele kohtunikele, sõltumata vanusest. N. Zaitsevale pensioni määramisest keeldumine tähendab Põhiseaduse §​s 12 sätestatud õiguse olla seaduse ees võrdne rikkumist. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis:

§ 33lg.

1 sätestab: "Kohtunikule kindlustatakse riiklik pension käesolevas seaduses sätestatud eranditega." See säte ei kehtesta iseseisvat pensioniliiki (näiteks kohtuniku väljateenitud aastate pensioni), sest iseseisva pensioniliigi kehtestamisel puuduks vajadus samas sättes märkida, et kohtunik kindlustatakse riikliku pensioniga "käesolevas seaduses sätestatud eranditega". Seega peab olema mingi riikliku pensioni liik, millega kohtuniku kindlustamisel kohaldatakse

s sätestatud erandeid. Kuna kõik riiklikud pensionid on kehtestatud seadustega ja

§​s 33 lg. 1 nimetatakse riiklikku pensioni "käesolevas seaduses sätestatud eranditega", siis tuleb järeldada, et selles sättes peetakse silmas riiklikku pensioni kehtestavat seadust, millest Kohtuniku staatuse seadus teeb kohtunike jaoks erandeid. Erandite tegemine eeldab seadust, millest erandeid teha. Riiklikke pensioneid kehtestavad Riiklike elatusrahade seadus, Soodustingimustel vanaduspensionide seadus, Väljateenitud aastate pensionide seadus ja seadus Eesti Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta. Kolm viimatinimetatud seadust on eriseadused. Soodustingimustel vanaduspensionide seadus, Väljateenitud aastate pensionide seadus ja seadus Eesti Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta kehtestavad pensione nendes seadustes nimetatud tervist kahjustavates tingimustes, kutsealadel või ametikohtadel töötanud isikutele. Sätestatakse ka nendes seadustes nimetatud isikutele pensioni määramise tingimusi. Kohtunikke pole nendes eriseadustes nimetatud. Seega on seaduseks, millest Kohtunike staatuse seadus teeb kohtunike pensioneerimisel erandeid, 17. märtsil 1993. a. vastuvõetud Riiklike elatusrahade seadus. Asjaolu, et Riiklike elatusrahade seadus võetivastu pärast

vastuvõtmist, ei takista selle kohaldamist kohtunike suhtes.

§​s 33 lg. 1 on viide õigusinstituudile, mida tuleb kohaldada seaduses oleva tühiku täitmiseks. Rakendada tuleb vastavat õigusinstituuti reguleerivat, kuid viitavas seaduses konkreetselt nimetamata seadust, mis kehtib tühikut sisaldava seaduse kohaldamise ajal. Käesoleval juhul on selliseks seaduseks Riiklike elatusrahade seadus. Tulenevalt

§​st 33 lg. 2 ja 3 seisnevad kohtuniku pensioneerimise erisused pensioni arvutamise korras ja pensioni määramiseks nõutavas staazis. Ülejäänud tingimuste osas tuleb juhinduda Riiklike elatusrahade seadusest. Eeltoodust lähtudes on põhjendamatud kassaatori väited, et

§​s 33 lg. 1 nimetatud pension on väljateenitud aastate pensioni üks liik, et kohtuniku pensioneerimisel vanusenõude esitamine on uue õigusnormi kehtestamine. Asjasse mittepuutuvad on kassaatori väide, et täitevvõim pole varem kohtunikele pensioni määramisel vanust arvestanud, ja sellest väitest tehtud järeldus, et N. Zaitsevale pensioni määramisest keeldumine on Põhiseaduse §​s 12 sätestatud võrdsuse põhimõtte rikkumine. Kohtutoimikus olevate materjalide kohaselt on N. Zaitseval küll

§​s 33 nimetatud pensioni määramiseks vajalik kohtunikustaaz, kuid ta pole jõudnud Riiklike elatusrahade seadusega kehtestatud pensioniikka. Seega on Tallinna Ringkonnakohus õigesti kohaldanud

§ 33. Juhindudes HKS §​dest 57 p.

1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. oktoobri
3. a. otsus haldusasjas nr. II​3/237/95 muutmata.
4. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
5. veebruaril
6. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel