3-3-1-4-96

3-3-1-4-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. veebruaril
2. a. A. Madaminovi kassatsioonkaebuse läbivaata-mine elamisloa pikendamisest keeldumise ja Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
3. veebruaril
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Ali"er Madaminovi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. novembri
6. a. otsusele haldusasjas nr. II​3​93/
7. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasele A. Madaminovile anti
8. septembril
9. a. tähtajaline elamisluba kuni
10. maini
11. a. Uus elamisluba anti talle
12. oktoobril
13. a. kuni
14. oktoobrini
15. a.
16. oktoobril
17. a. pöördus A. Madaminov Riigi Kodakondsus​ ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonda elamisloa pikendamise taotlusega. RKMA Tartumaa osakond teatas A. Madaminovile elamisloa pikendamisest keeldumisest ja lõi
18. detsembril
19. a. tema endise NSV Liidu siseriiklikku passi viisa Eestist lahkumiseks hiljemalt
20. detsembriks
21. a. A. Madaminov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada RKMA Tartumaa osakonna tegevus elamisloa pikendamisest keeldumisel ja väljasõiduettekirjutuse tegemisel täielikult seadusevastaseks - vastuolus olevaks Välismaalaste seaduse §​dega 12 lg. 1 p. 2 ja 3 ning 20 lg.
22. Kaebaja leidis, et ta on Eesti alaline elanik, sest ta elab Eestis alates
23. a., on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna V kursuse üliõpilane, on vabaabielus Eesti kodanikuga ja omab viimasega
24. a. sündinud last, elamisloa pikendamise taotluse mitteõigeaegne esitamine oli tingitud viibimisest Moskvas rahvusvahelisel konverentsil
25. kuni
26. oktoobrini
27. a. Tartu Halduskohtu
28. juuni
29. a. otsusega haldusasjas nr. I​3​25/95 jäeti A. Madaminovi kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et A. Madaminov rikkus Vabariigi Valitsuse
30. septembri
31. a. määrusega kinnitatud Elamislubade andmise ja pikendamise korra punkti 27, mille kohaselt elamisloa taotlus tuleb esitada hiljemalt üks kuu enne loa tähtaja lõppemist. Loa taotlemise tähtaja ennistamise võimalust see määrus ei kehtesta, samuti pole olulised tähtaja möödalaskmise põhjused. Kuna HKS § 19 lg. 2 ei luba halduskohtul ületada kaebuse sisulise vaidluse piire, siis pole kohus antud protsessis pädev lahendama küsimust, kas A. Madaminov on Eesti alaline elanik ja kas talle kui Eestis alates
32. a. elavale isikule anti
33. a. mais ajutine sissekirjutus. A. Madaminov esitas Tartu Halduskohtu
34. juuni
35. a. otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus ja tunnistada RKMA Tartumaa osakonna tegevus ebaõigeks. Apellant leidis, et ta on Eesti alaline elanik, et talle on tähtajaline elamisluba antud ekslikult, et ta on Tartu Ülikooli üliõpilane, kellele ülikool on taotlenud elamisluba Välismaalaste seaduse § 12 lg. 1 p. 2 alusel, et ta elab Tartus koos oma väikese lapse ja Eesti kodanikust vabaabielunaisega, et elamisloa pikendamistaotluse möödalaskmise põhjused olid mõjuvad. Elamisloa taotlemise tähtaja ennistamise võimatus on lünk seadusandluses, mis varem või hiljem kõrvaldatakse. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
36. novembri
37. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu motiivid, millega põhjendati A. Madaminovi kaebuse rahuldamata jätmist ja võimatust hinnata tähtajalise elamisloa esialgse andmise seaduslikkust, on õiged. A. Madaminov esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles taotleb kohtuotsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist või, kui see on võimalik, uue otsuse tegemist, millega tunnistataks seadusevastaseks RKMA Tartumaa osakonna tegevus. Kassaator leiab, et ta on Eesti alaline elanik, kellele mõlemad tähtajalised elamisload anti Tartu Ülikooli taotlusel ekslikult, ilma A. Madaminovi taotluseta. Alates
38. a. pole ta elanud mujal kui Eestis. RKMA Tartumaa osakonnal polnud õigust lüüa tema passi tähtajalist elamisluba. Talle kui Eesti alalisele elanikule peavad vastavalt Välismaalaste seaduse §​le 20 lg. 1 säilima kõik varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused, vabadused ja kohustused. Eestist väljasaatmine lahutaks teda perekonnast. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis: A. Madaminovi kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kohtud, vaadates läbi A. Madaminovi kaebuse elamisloa pikendamisest keeldumise ja Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemise asjas, jätsid tähelepanuta, et Välismaalaste seadus nõuab elamisloa pikendamisest keeldumise ja Eestist lahkumise ettekirjutuse vormistamist haldusaktiga. Tulenevalt Välismaalaste seaduse §​st 9 lg. 5 peab elamisloa pikendamisest keeldumine olema vormistatud otsusena. Kohtutoimikutes olevatest materjalidest nähtub, et sellist, otsusena vormistatud haldusakti A. Madaminovi elamisloa pikendamisest keeldumise kohta ei antud. Seega on A. Madaminovi elamisloa pikendamisest keeldumine nõuetekohaselt vormistamata. Välismaalaste seaduse § 16 lg. 1 kohaselt tehakse elamisloa tähtaja lõppemisel ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kohtutoimikutes olevatest materjalidest nähtub, et A. Madaminovi kohta pole Eestist lahkumise ettekirjutusena vormistatud haldusakti antud. Endise NSV Liidu siseriiklikku passi kantud väljasõiduviisa pole käsitatav Eestist lahkumise ettekirjutusena. Elamisloa pikendamisest keeldumise otsus ja Eestist lahkumise ettekirjutus on haldusaktid, mis peavad olema motiveeritud ja viitama akti andmise õiguslikule alusele. Juhindudes HKS §​dest 50, 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:
39. Rahuldada kassatsioonkaebus.
40. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
41. novembri
42. a. otsus haldusasjas nr. II​3​93/95 ja Tartu Halduskohtu
43. juuni
44. a. otsus haldusasjas nr. I​3​25/
46. Tunnistada Riigi Kodakondsus​ ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonna tegevus Ali"er Madaminovi elamisloa pikendamisest keeldumisel ja talle Eestist lahkumise ettekirjutuse tegemisel täielikult seadusevastaseks.
47. Tagastada Ali"er Madaminovile kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
48. veebruaril
49. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann