← Eesti

3-3-1-9-96

3-3-1-9-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

  1. märtsil
  2. a. A. Sitska kassatsioonkaebuse läbivaatamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusele kehtestatud nõuete asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  3. märtsil
  4. a. avalikul kohtuistungil läbi Aino Sitska kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
  5. detsembri
  6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-98/
  7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Aino Sitska esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni esindaja Tiina Roht. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni
  8. märtsi
  9. a. otsusega nr. 9​1482 loeti Olustvere vallas "Kuusiku A​45" talu, kinnistu nr. 5755, omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Jüri Siimannile. Otsuse kohaselt talumaa natsionaliseeriti ning muu vara jäeti maha repressiooniohu tõttu. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati Jüri Siimanni poeg August Siimann. Olustvere Vallavalitsuse
  10. aprilli
  11. a. korraldusega nr. 44 tunnistati Jaan Peetrisoo vara mitteheauskseks omandajaks ja kohustati teda A. Siimannile üle andma "Kuusiku A​45" taluhooned (elamu, laut ja kuur). J. Peetrisoo (surnud
  12. a.) tütre Aino Sitska esindaja vandeadvokaat N. Kõiv esitas
  13. jaanuaril
  14. a. Viljandimaa halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
  15. märtsi
  16. a. otsus nr. 9​1482 täielikult seadusevastaseks ning teha maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Kaebuse esitaja väitis, et J. Siimanni (surnud
  17. a.) pärandi ülemineku kohta ei ole kinnistusraamatusse kannet tehtud. J. Siimanni poeg A. Siimann ei ole tol ajal kehtinud Balti eraseaduse § 2630 kohaselt pärijana üles astunud ja pärandit vastu võtnud. "Kuusiku A​45" talu oli
  18. aastast E. Rannamäe valduses,
  19. aastast J. Peetrisoo valduses. Viljandimaa halduskohtuniku
  20. märtsi
  21. a. otsusega haldusasjas nr. 3​47/95 tunnistati ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
  22. märtsi
  23. a. otsus täielikult seadusevastaseks. Kohus leidis, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on kaevatava otsuse teinud tõestamata faktide alusel. Asjas ei ole tõendatud, et J. Siimanni lesk Anu Siimann või poeg August Siimann oleks BES § 2630 alusel pärijana üles astunud ning pärandi vastu võtnud. Tartu Ringkonnakohtu
  24. märtsi
  25. a. otsusega tühistati Viljandimaa halduskohtuniku
  26. märtsi
  27. a. otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks halduskohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik rikkus HKS § 36 lg. 1 p. 2 nõuet, kuna tegi otsuse asja arutamisele kutsumata jäetud isiku A. Siimanni ja tema õiguste kohta. Viljandimaa halduskohtuniku
  28. augusti
  29. a. otsusega haldusasjas nr. 3​202/95 jäeti A. Sitska esindaja kaebus HKS §​de 5 lg. 1 ja 20 lg. 1 p. 2 alusel rahuldamata. Halduskohtunik leidis,et ENSV Ministrite Nõukogu
  30. a. määruse nr. 351 alusel anti Suure-Jaani TSN Täitevkomitee
  31. septembri
  32. a. otsusega "Kuusiku A​45" talu hooned tasuta J. Peetrisoo omandisse. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
  33. märtsi
  34. a. otsuse tegemise ajal oli vaidlusaluse majavalduse omanik J. Peetrisoo, mitte aga A. Sitska. Kuna maakonnakomisjoni vaidlustatud otsus ei käsitle omandiõigust "Kuusiku A​45" talu varale, siis ei riku see otsus A. Sitska õigusi. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul vajadus kontrollida maakonnakomisjoni otsuse seaduslikkust. Viljandimaa halduskohtuniku
  35. augusti
  36. a. otsusele esitas A. Sitska esindaja vandeadvokaat N. Kõiv apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus ekslikult, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
  37. märtsi
  38. a. otsus nr. 9​1482 ei riku A. Sitska omandiõigust "Kuusiku A​45" taluhoonetele. Maakonnakomisjoni kaevatava otsuse alusel esitas A. Siimanni esindaja
  39. augustil
  40. a. hagiavalduse A. Sitska vastu kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks ja "Kuusiku A​45" talu elamu väljanõudmiseks. Samuti väitis apellant, et halduskohus keeldus põhjendamatult asja juurde võtmast eelpoolnimetatud tsiviilasja toimikut ega andnud kaebuse esitajale võimalust esitada täiendavaid tõendeid. Alusetult ei lubanud kohus kohtuistungil esineda A. Sitska teisel esindajal Ü. Sepal, kes ei saanud kohtule esitada originaalvolikirja, kuna see asus Viljandi maakohtu tsiviiltoimikus. Seega kohus rikkus HKS §​de 9 lg. 1 ja 13 lg. 1 nõudeid. Apellant leidis, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon on ebaõigesti kohaldanud ORAS § 6 lg. 1 ja § 7 lg. 1 p.
  41. "Kuusiku A​45" talus elas kuni surmani J. Siimanni abikaasa A. Siimann (surnud
  42. a.). Pärast A. Siimanni surma pole keegi talu pärijana üles astunud. Seetõttu tuleb "Kuusiku A​45" talu hooned lugeda peremehetuks varaks. Suure-Jaani Täitevkomitee
  43. septembri
  44. a. otsusega anti nimetatud talu hooned kui peremeheta vara J. Peetrisoo omandisse. Asjas pole leidnud tõendamist, et vara jäeti maha repressiooniohu tõttu. Tartu Ringkonnakohtu
  45. detsembri
  46. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt ning muudeti Viljandimaa halduskohtuniku
  47. augusti
  48. a. otsust motiivide osas, jättes A. Sitska kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei välista asjaolu, et J. Siimann suri
  49. a., tema käsitlemist Omandireformi aluste seaduse § 7 järgi õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuna. Maakonnakomisjon tunnistas õigesti ORAS § 8 lg. 3 p. 1 alusel omandireformi õigustatud subjektiks J. Siimanni poja A. Siimanni. Apellandi väide, et A. Siimann ei võtnud pärast J. Siimanni surma pärandit vastu BES §​s 2630 ettenähtud tähtajal ja korras, ei ole asjakohane, kuna ORAS § 8 lg. 5 kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult ORAS §​s 8 tähendatud isikuid. Seega ei seata ORAS nimetatud sätte järgi pärija õigustatud subjektiks tunnistamist sõltuvusse sellest, kas ta on pärandi vastu võtnud või mitte. Samuti leidis ringkonnakohus, et halduskohus ei rikkunud asja menetlemisel kohtumenetluse norme.
  50. jaanuaril
  51. a. esitas A. Sitska kassatsioonkaebuse. Selles palutakse muuta osaliselt Tartu Ringkonnakohtu
  52. detsembri
  53. a. otsus, tühistada Viljandimaa halduskohtuniku
  54. augusti
  55. a. otsus ja tunnistada ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
  56. märtsi
  57. a. otsus nr. 9​1482 täielikult seadusevastaseks. Kassaator leiab, et ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon ja Tartu Ringkonnakohus jätsid tähelepanuta fakti, et J. Siimann suri
  58. a. Seega on välistatud J. Siimanni poolt vara mahajätmine repressiooniohu tõttu ajavahemikus
  59. a.
  60. juunist kuni
  61. a.
  62. juunini. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni kaevatud otsuse kohaselt jäeti vara omaniku J. Siimanni poolt maha repressiooniohu tõttu. Samuti väidab kassaator, et ringkonnakohus on ebaõigesti samastanud maa ja muu õigusvastaselt võõrandatud vara mõisted. Majavalduse kuulumine J. Siimannile või A. Siimannile ei ole dokumentaalselt tõendatud. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et Viljandimaa halduskohtunik ja Tartu Ringkonnakohus rikkusid HKS § 9 lg. 1 p. 4 ja § 13 sätteid ja kassaatori põhiseaduslikke õigusi esineda kohtus oma esindajate kaudu. Kohtuistungil muutis kassaatori esindaja taotlust ja palus teha uus otsus. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni esimehe kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaevatud õigusaktiga ei ole rikutud kassaatori õigusi, ja palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. A. Siimanni esindaja vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et ringkonnakohus ei ole seadust vääralt kohaldanud ega oluliselt rikkunud kohtumenetluse seaduse nõudeid. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Vabariigi Valitsuse
  63. veebruari
  64. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta" p. 19 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna​ ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Vabariigi Valitsuse
  65. augusti
  66. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p. 16 kohaselt tuleb avalduste läbivaatamisel kontrollida, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. ORAS § 6 järgi on õigusvastaseks võõrandamiseks natsionaliseerimine, kollektiviseerimine, õigusvastaste repressioonide käigus vara võõrandamine, ebaseaduslike otsuste alusel ja ametiisikute omavoli tagajärjel vara võõrandamine ning repressioonide tõttu vara äraandmine või mahajätmine. Õige on kassaatori väide, et J. Siimann, kes suri
  67. a., ei saanud oma vara maha jätta repressiooniohu tõttu. Asjas ei ole tõendatud, et "Kuusiku A​45" taluhooned jäeti maha represiooniohu tõttu. Eesti Vabariigi seaduse vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus
  68. aasta
  69. juunist kuni
  70. aasta
  71. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tulemast, siis loetakse vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil, ei vaja sama seaduse § 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. See säte laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, v.a. represseeritud ja rehabiliteeritud isikud. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kohaliku komisjoni kaevatav otsus on tehtud ebapiisavate tõendite alusel. Kuna ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
  72. märtsi
  73. a. otsus nr. 9​1482 ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 15 ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 19 nõuetele, on see otsus seadusevastane. Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, siis on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS §​dest 57 p. 4, 68 lg. 3 ja 69 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:
  74. Rahuldada kassatsioonkaebus.
  75. Tühistada Viljandimaa halduskohtuniku
  76. augusti
  77. a. otsus haldusasjas nr. 3-202/95 ja Tartu Ringkonnakohtu
  78. detsembri
  79. a. otsus haldusasjas nr. II​3​98/
  81. Tunnistada Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjoni
  82. märtsi
  83. a. otsus nr. 9​1482 seadusevastaseks.
  84. Teha Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus.
  85. Välja mõista Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Viljandi maakonnakomisjonilt Aino Sitska kasuks tasu õigusabi eest 2400 (kaks tuhat nelisada) krooni ja tasutud riigilõivud 20 (kakskümmend) krooni.
  86. Tagastada Aino Sitskale kassatsioonikautsjon 225 (kakssada kakskümmend viis) krooni. Määrus jõustub
  87. märtsil
  88. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.