3-3-1-20-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 20. septembril 1996. a. R. Kikerpilli esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine Riigikogu valimise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu A

§ 3

kui Põhiseaduse §​ga 12 vastuolus olev, sest vaidlustatud otsuse andmise aluseks polnud see seadus. Riigikogu valimise seaduse ja Riigikogu töökorra seaduse muutmise seadus võeti vastu pärast kandidaatide registreerimise otsust. See seadus ei puudutanud ka R. Kikerpilli, kelle süümevandes K. Kulboki seletuse kohaselt polnud vigu. R. Kikerpilli esindaja K. Kulbok esitas

1. jaanuaril
2. a. Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu
3. jaanuari
4. a. otsus, teha uus otsus või saata kaebus tagasi halduskohtule lahendamiseks uues koosseisus. Eesti Rojalistliku Partei esindaja K. Kulbok esitas Tallinna Ringkonnakohtule samasisulise apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. märtsi
6. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu
7. jaanuari
8. a. otsus R. Kikerpillilt Vabariigi Valimiskomisjoni kasuks kohtukulude väljamõistmise osas ja jäeti rahuldamata valimiskomisjoni vastavasisuline taotlus. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis:
9. Tallinna Halduskohus on R. Kikerpillilt Vabariigi Valimiskomisjoni kasuks kohtukulude väljamõistmisel ekslikult kohaldanud HKS § 69 lg. 3, mis sätestab kohtukulude jagamise halduslepingust tuleneva või muu avalik-õiguslikust vaidluse lahendamisel.
10. HKS §​st 21 ei tulene kohustust esitada kaebajale kohtuotsuse ärakiri viivitamatult pärast otsuse kuulutamist. Kaebajale tuleb otsuse ärakiri saata tema palvel. Toimikust ei nähtu, et kohtuotsust oleks parandatud.
11. Helisalvestuse puudumine kohtuistungi protokolli juures ei mõjuta selle sisu.
12. Kohtuistungi protokollist (lk. 133/2​I) ei nähtu, et kohtule oleks esitatud dokumente, mille puudumisele apellant viitas, protokolli on apellant allkirjastanud. Tõendite tagamiseks on kohus valimiskomisjonilt välja nõudnud apellandi poolt taotletud dokumendid.
14. veebruaril
15. a. ei rikutud kohtuistungi katkestamatuse põhimõtet. Istung lükati edasi.
16. Kohtuistungi protokolliga pole kooskõlas apellandi väide, et
17. jaanuaril
18. a. piirati kohtuvaidluste kestust, protokolli 23​st leheküljest 17 kajastavad apellandi seisukohti. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milliseid kirjalikke tõendeid ei uuritud ja millistega apellant ei saanud tutvuda. Protokollile on K. Kulbok märkusi esitamata alla kirjutanud.
20. veebruaril
21. a. täpsustas apellant kohtuistungil, miks kaebuse esitaja loeb Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse oma õigusi rikkuvaks. Seega on halduskohus menetlenud HKS § 8 nõuetele vastavat kaebust.
22. Õige on apellandi väide, et Tallinna Halduskohus jättis lahendamata K. Kulboki ja Vabariigi Valimiskomisjoni esindaja M. Raski taotlused vastaspoole trahvimiseks ja volituste tühistamiseks. Volituste tühistamata jätmine pole antud juhul protsessinormide rikkumine HKS § 36 lg. 2 mõttes.
23. Tallinna Halduskohus on õigesti leidnud, et kaevatud otsus ei riku R. Kikerpilli õigusi ega piira tema vabadusi ning ringkonnakohus ei korda selles osas esimese astme kohtu motiive.
24. Asjaolu, et R. Kikerpilli volitused ei pikenenud kuue kuu võrra, ei tähenda iseenesest tema õiguste rikkumist. Volituste faktiline pikkus ei sõltu kaevatavast õigusaktist, sest Riigikogu selle koosseisu volituste pikkus oli kindlaks määratud Põhiseaduse rakendamise seaduse §​ga 2 ning Riigikogu valimise seaduse §​ga 6 lg. 1 ja 40 lg.
26. Kui kaevatav õigusakt ei riku kaebaja õigusi, siis ei pea kohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud põhjustel ja kas Riigikogu valimise seaduse ja Riigikogu

§ 3on Põhiseadusega vastuolus.

Ringkonnakohtu sellele otsusele esitas R. Kikerpilli esindaja K. Kulbok kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus või saata kaebus läbivaatamiseks uues koosseisus ja panna kohtukulud Vabariigi Valimiskomisjonile. Kassaator leiab:

1. Ringkonnakohus on rikkunud HKS §​ga 33 kehtestatud apellatsioonkaebuse läbivaatamise ühekuulist tähtaega. Pole andmeid, et ringkonnakohtu esimees oleks seda tähtaega pikendanud.
2. Läbi vaatamata on jäänud kassaatori
3. märtsil
4. a. esitatud taotlus täiendada Tallinna Halduskohtu
5. veebruari
6. a. kohtuistungi protokolli. Nimetatud protokolli lisandus ajavahemikul
7. jaanuarist kuni
8. märtsini
9. a. märkus kohtuistungi lindistamise ebaõnnestumise kohta. Selle taotluse lahendamata jätmine on TKS § 176 lg. 1 rikkumine ning võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.
10. Ringkonnakohus on rikkunud HKS § 34 lg. 2 ja TKS § 186, kuna ta ei nõustunud ära kuulama K. Kulboki seletusi kirjalike tõendite uurimisel.
11. Ringkonnakohus on rikkunud HKS § 42, kuna ta ei saatnud K. Kulboki kassatsioonkaebust samas haldusasjas tehtud määruse peale Riigikohtule viivitamatult pärast kassatsioonitähtaja möödumist
12. märtsil
13. a. Kassatsioonkaebus saadeti Riigikohtule alles
14. aprillil
15. a.
16. Kohtutoimikust on välja jäänud ringkonnakohtule esitatud tõendid - ajakirjanik Epp Alatalu õiend, milles kinnitatakse halduskohtuniku soovi parandada otsuses sisalduvad õigekirjavead, ning korduv tõend Toomas Katu"ini nime kohta. Rikutud on HKS § 34 lg. 3, mis näeb ette täiendavate tõendite esitamise võimaluse apellatsioonikohtus.
17. Apellatsioonikohus, planeerides samale päevale teise istungi ja katkestades korduvalt K. Kulboki selgitusi, piiras ajaliselt kohtuistungi kestust.
18. Kohtuotsuse tuvastavas osas on ebaõigesti viidatud toimiku I köite lehele 21 kui kohtuistungi protokollile. Toimiku sellel lehel pole istungi protokolli.
19. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et HKS §​st 21 ei tulene nõuet anda kohtuotsuse ärakiri kaebajale tema palvel viivitamatult pärast otsuse kuulutamist.
20. Õige on ringkonnakohtu väide, et Tallinna Halduskohtu otsuse parandamist kohtutoimikust ei nähtu. Tegelikult on Tallinna Halduskohtu kuulutatud otsus ja toimikus olev otsus erinevad, kohtuotsustes on kohtuniku allkiri erinevatel kohtadel. Erinevus nähtub ringkonnakohtu protokollist (tl. 34) ja K. Kulboki seletusest. 10.Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Halduskohtu protokolli juures helisalvestuse puudumine ei mõjuta kohtuotsuse sisu. Helisalvestuse puudumine võimaldab aga väita, et protokollist ei nähtu, et kohtule oleks esitatud dokumendid, mille puudumisele apellant viitas. 11.Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Halduskohus on tõendite tagamiseks Vabariigi Valimiskomisjonilt välja nõudnud taotletud dokumendid. Kui kohus oleks välja nõudnud taotletud dokumendid, siis pidanuks toimikus olema Toivo Lahti, Toomas Katu"ini, Edgar Savisaare ja Jüri Toomepuu süümevanded ning nõusolekud ja valimiskomisjoni
21. detsembri
22. a. koosoleku stenogramm. 12.Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et Tallinna Halduskohtu
23. veebruari
24. a. istungil pole rikutud TKS §​s 170 sätestatud kohtuistungi katkestamatuse põhimõtet ja halduskohus on istungi edasi lükanud. 13.Asjakohatu ja vigane on ringkonnakohtu väide, et Tallinna Halduskohtu
25. juuni
26. a. kohtuistungi protokollil protsessiosaliste allkirjade puudumine ei tähenda protokolli tagantjärele koostamist. Tegelikult on sellel protokollil protsessiosaliste allkirjad. Allkirjad puuduvad
27. oktoobri
28. a. kohtuistungi protokollil. 14.Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtuvaidluste piiramist ei näita
29. jaanuari
30. a. kohtuistungi protokoll, mille 23​st lehest 17 kajastavad kaebaja seisukohti. See protokoll kajastab peamiselt enne kirjalike tõendite uurimist toimunud kaebuse selgitamist, seisukohtade põhjendamist ja vastuseid kohtu küsimustele. 15.Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Halduskohus menetles HKS §​le 8 vastavat kaebust, kuna
31. veebruari
32. a. kohtuistungil olevat K. Kulbok täpsustanud, miks kaebuse esitaja loeb õigusakti oma õigusi või vabadusi rikkuvaks. 16.Ringkonnakohtu seisukoht, et ta ei soovi oma otsuses korrata esimese astme kohtu motiive, on ebaõige, sest Tallinna Halduskohtu otsus ise on formaalloogiliselt vigane. Seisukoht, et valimiskomisjoni vaidlustatud otsusega pole rikutud R. Kikerpilli huve, on formaalloogiliselt vigane, sest isiku õigusi võib korraga rikkuda mitu otsust. 17.Ringkonnakohus on jätnud muutmata halduskohtuniku eksliku põhjenduse, et Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsuse aluseks ei olnud Riigikogu valimise seaduse ja Riigikogu

§ 3, kuna viimane võeti vastu pärast kandidaatide registreerimist.

18.Vastuolus Põhiseaduse §​ga 15 on ringkonnakohtu seisukoht, et kui kohus leiab, et kaevatav akt ei riku kaebaja õigusi, siis ei pea kohus kontrollima, kas kohaldatav seadus on Põhiseadusega vastuolus. Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a. määrusega haldusasjas nr. 3-3-1-20-96 anti asja läbivaatamine halduskolleegiumi kogu koosseisule. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s: I Käesoleva haldusasja läbivaatamisel on kolmanda isikuna osalenud Eesti Rojalistlik Partei. Esimese astme kohus on kaasatud isikuna märkinud valimisliidu "Neljas Jõud", kes seadis üles R. Kikerpilli kandidatuuri. Kohtukutsed on saadetud valimisliidule "Neljas Jõud". Seega on kolmanda isikuna protsessis osalenud kõrvaline isik. II
3. Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus on rikkunud HKS §​ga 33 kehtestatud apellatsioonkaebuse läbivaatamise ühekuulist tähtaega. HKS § 33 kohaselt võib ringkonnakohtu esimees asja erilise keerukuse korral pikendada apellatsioonkaebuse läbivaatamise ühekuulist tähtaega kuni kahe kuuni. Apellatsioonkaebus esitati
4. jaanuaril
5. a. Kaebus vaadati läbi
6. märtsi
7. a. kohtuistungil. Kohtutoimikust ei nähtu, et ringkonnakohtu esimees oleks pikendatud HKS §​ga 33 kehtestatud ühekuulist menetlustähtaega.
8. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus on jätnud läbi vaatamata talle
9. märtsil
10. a. esitatud taotluse täiendada Tallinna Halduskohtu
11. veebruari
12. a. kohtuistungi protokolli. Ebaõige on aga väide, et taotluse läbivaatamata jätmine võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus ei saa täiendada esimese astme kohtu istungiprotokolli.
13. Paljasõnaline on kassaatori väide, et ringkonnakohus, nõustumata ära kuulama K. Kulboki seletusi kirjalike tõendite uurimisel, rikkus HKS § 34 lg. 2 ja TKS §
14. Ringkonnakohtu istungi protokoll kassaatori seda väidet ei kinnita.
15. Asjakohatu on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus HKS § 42, kui ta ei saatnud K. Kulboki kassatsioonkaebust samas haldusasjas tehtud määruse peale viivitamatult pärast kassatsioonitähtaja möödumist Riigikohtule. K. Kulboki kassatsioonkaebus määrusele vaadati läbi haldusasjas nr. 3-3-121-
16. Käesolevas haldusasjas ei kuulu kassaatori see väide läbivaatamisele.
17. Kassaatori väide, et kohtutoimikust on välja jäänud osa tõendeid, on paljasõnaline. Ebaõige on kassaatori väide, et rikutud on HKS § 34 lg. 3, mis näeb ette täiendavate tõendite esitamise võimaluse apellatsioonikohtus. See säte ei reguleeri täiendavate tõendite esitamist, vaid tõendite uurimist. Apellatsioonikohtus tõendite esitamist reguleerib TKS § 289, mille kohaselt võib apellant kaebuses viidata uutele tõenditele, mida ta ei esitanud esimese astme kohtus, üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või tal oli esitamata jätmiseks kaalukas põhjus. R. Kikerpilli esindaja apellatsioonkaebuses pole põhjendatud, et mõnede tõendite esitamine oli esimese astme kohtus võimatu või et tõendite esitamata jätmiseks oli muu kaalukas põhjus.
18. Paljasõnaline on kassaatori väide, et apellatsioonikohus katkestas korduvalt K. Kulboki selgitusi, piiras ajaliselt kohtuistungi kestust. Ringkonnakohtu istungi protokollist ei nähtu, et K. Kulboki selgitusi oleks katkestatud, et istungi ajalist kestust oleks piiratud.
19. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsuse tuvastavas osas on ebaõigesti viidatud Tallinna Halduskohtu toimiku I köite lehele 21 kui kohtuistungi protokollile. Toimiku see osa Vabariigi Valimiskomisjoni
20. jaanuari
21. a. otsuse lisa koopiast. leht on osa Vabariigi Valimiskomisjoni
22. jaanuari
23. a. otsuse lisa koopiast.
24. Ebaõige on kassaatori väide, et HKS §​st 21 tuleneb nõue anda kaebajale kohtuotsuse ärakiri viivitamatult pärast otsuse kuulutamist. HKS § 21 sätestab: "Kohtuotsuse või ​määruse ärakiri saadetakse viivitamatult sellele täidesaatva riigivõimu organile, kohalikule omavalitsusele, vähemusrahvuste kultuurautonoomia asutusele või ametiisikule, kelle õigusakti või toimingu peale on kaevatud, samuti protesti esitajale. Kaebajale saadetakse kohtuotsuse või ​määruse ärakiri siis, kui tema või tema esindaja ei võtnud kaebuse läbivaatamisest osa, samuti kaebaja palvel." HKS § 21 teine lause, erinevalt sama paragrahvi esimesest lausest, ei täpsusta, et kohtuotsuse ärakiri tuleb kaebajale saata viivitamatult. Kohtuotsuse ärakirja kaebajale tema palvel saatmise või andmisega põhjendamatu viivitamine võib olla apellatsioonitähtaja ennistamise aluseks. Käesolevas haldusasjas esitati apellatsioonkaebus tähtaegselt. Toimikumaterjalidega pole tõendatud kohtuotsuse ärakirja kätteandmisega viivitamine.
25. Paljasõnaline on kassaatori väide, et Tallinna Halduskohtu kuulutatud otsus ja toimikus olev otsus on erinevad.
26. Paljasõnaline on kassaatori väide, et helisalvestuse puudumine võimaldab väita, et kohtule on esitatud dokumente, mille puudumisele apellant viitas.
27. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et Tallinna Halduskohus nõudis Vabariigi Valimiskomisjonilt välja R. Kikerpilli esindaja poolt taotletud dokumendid.
28. veebruaril
29. a. esitas R. Kikerpilli esindaja K. Kulbok Tallinna Halduskohtule taotluse tunnistada kõigi Riigikogu liikme kandidaatide nõusolekud ja süümevanded antud haldusasja lisamaterjalideks. Tallinna Halduskohus nõudis
30. aprillil
31. a. nimetatud dokumendid välja vaid osade kandidaatide kohta. R. Kikerpilli esindaja K. Kulboki taotlust ei rahuldatud täies mahus. Taotluse võib rahuldada ka osaliselt, kuid see tuleb TKS § 176 lg. 1 kohaselt vormistada määrusega. Pärast
32. aprilli
33. a. toimunud Tallinna Halduskohtu istungite protokollidest ei nähtu, et R. Kikerpilli esindaja oleks vaidlustanud kohtu poolt väljanõutud tõendite hulka. Seega on R. Kikerpilli esindaja aktsepteerinud kohtu poolt väljanõutud tõendite hulga.
34. Ebaõige on kassaatori väide, et Tallinna Halduskohus rikkus
35. veebruaril
36. a. TKS §​s 170 sätestatud kohtuistungi katkestamatuse põhimõtet. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus lükkas
37. veebruaril
38. a. istungi edasi.
39. Õige on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohtu otsuses on ebaõigesti leitud, et Tallinna Halduskohtu
40. juuni
41. a. kohtuistungi protokollil puuduvad protsessiosaliste allkirjad. Sellel protokollil on K. Kulboki ja M. Raski allkirjad.
42. Paljasõnaline on kassaatori väide, et ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt Tallinna Halduskohtu
43. jaanuari
44. a. kohtuistungil ei piiratud kohtuvaidlusi.
45. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et Tallinna Halduskohus menetles HKS §​le 8 vastavat kaebust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et K. Kulbok täpsustas
46. veebruaril
47. a. Tallinna Halduskohtu istungil, miks R. Kikerpill loeb Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsuse oma õigusi rikkuvaks. Kohtuistungi protokollist (näiteks Tallinna Halduskohtu toimiku I köite lk. 17 ja 18) nähtub, et K. Kulbok on põhjendanud, miks ta peab Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsust R. Kikerpilli õigusi rikkuvaks.
48. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et kohtud on formaalloogiliselt vigaselt leidnud, et Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsusega pole rikutud R. Kikerpilli huve. Kohtud on õigesti leidnud, et Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsusega pole R. Kikerpilli õigusi rikutud. Otsus pole tehtud nimekirja mittelülitatud R. Kikerpilli, vaid nimekirja lülitatud erakondade, valimisliitude ja ülesseatud kandidaatide kohta. Iseenesest õige on kassaatori väide, et isiku õigusi võib korraga rikkuda mitu otsust. Käesoleval juhtumil pole aga tegemist olukorraga, kus isiku õigusi võib üheaegselt rikkuda mitu haldusakti.
49. Ekslik on kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus pidanuks parandama esimese astme kohtu otsuses oleva põhjenduse, mille kohaselt Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsuse aluseks ei olnud Riigikogu valimise seaduse ja Riigikogu

§ 3, kuna see seadus võeti vastu pärast kandidaatide registreerimist.

Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid õigesti, et Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsuse aluseks ei olnud Riigikogu valimise seaduse ja Riigikogu

§ 3, kuna viimane võeti vastu pärast kandidaatide registreerimist.

Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsus tehti

1. jaanuaril
2. a.
3. veebruaril
4. a. vastuvõetud Riigikogu valimise seaduse ja Riigikogu

§ 4kohaselt loeti sama seaduse § 3 jõustunuks 30.

jaanuaril

1. a.
2. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et kui kohus leiab, et kaevatud akt ei riku kaebaja õigusi, siis peab ta Põhiseaduse § 15 kohaselt kontrollima, kas kohaldatav seadus on Põhiseadusega vastuolus. Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsus ei puuduta R. Kikerpilli õigusi. Selle otsuse adresssaadiks pole R. Kikerpill, vaid otsuse lisas loetletud erakonnad, valimisliidud ja ülesseatud kandidaadid. Kohtul puudus vajadus kontrollida, kas Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olnud seadus oli Põhiseadusega kooskõlas. Kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu poolsed halduskohtumenetluse rikkumised pole kohtuotsuse tühistamise aluseks, sest need rikkumised ei viinud ega oleks võinudki viia asja ebaõigele otsustamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:
3. Jätta Rein Kikerpilli esindaja Kalle Kulboki kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
4. märtsi
5. a. otsus haldusasjas nr. II-3/63/96 muutmata.
6. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
7. septembril
8. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel Harri Salmann