Obsah (5)

§ 3§ 19§ 4§ 9§ 10

3-3-1-26-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. septembril 1996. a. A. Salmi kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 3lg.

1 p. 1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas

1. septembril
2. a. avalikul kohtuistungil läbi Asta Salmi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
3. juuli
4. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-76/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Asta Salm ja Helvi Linnas. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Asta Salmi vanaisa Jüri Tääker omandas ostu-müügi lepinguga
6. oktoobrist
7. a. Mäelt-Tiitsu renditalu hooned ja
8. jaanuaril
9. a. sinna juurde kinnistu nr. 47 Mäeotsa talu A​
10. Olustvere Küla TSN Täitevkomitee
11. juuni
12. a. otsusega nr. 21 kinnitati A. Salmi isa Paul Sääse omandiõigust Mäeotsa talu hoonetele: elumajale, aidale ja kuurile. A. Salm tunnistati ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni
13. aprilli
14. a. otsusega nr. 12-3288 Mäeotsa A​51 kinnistu nr. 2686 suhtes õigustatud subjektiks. Pöördudes selle otsuse alusel valla maakorraldaja poole kinnistu vormistamiseks, selgus, et " elumaja mõttelisest osast kuulub Olustvere Sovhoostehnikumi ja Arvi Linnase vahel sõlmitud elamu ostu-müügi lepingu alusel Helvi Linnasele. Ostu-müügi leping sõlmiti
15. novembril
16. a. ja selle aluseks oli Olustvere Küla RSN Täitevkomitee
17. novembri
18. a. õiend nr.
19. Õiendis märgitakse, et Olustvere Sovhoostehnikumi maa-alal kuulub Tiitsu elamust Paul Sääsele " mõttelist osa. Õiendis on märgitud veel, et elamu omandiõiguse tekkimise aluseks oli Olustvere Küla TSN Täitevkomitee
20. juuni
21. a. otsus nr.
22. P. Sääsk suri
23. juulil
24. a.
25. veebruaril
26. a. andis notar testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, milles tõendas, et Olustvere Küla RSN Täitevkomitee poolt
27. juunil
28. a. tõestatud testamendi alusel on P. Sääse testamendis tähendatud vara pärijaks A. Salm. Pärandvara koosseisus oli Mäeotsa elamust elumaja ja puukuur, millised hooned kuulusid pärandijätjale vastavalt Olustvere Küla RSN Täitevkomitee
29. jaanuari
30. a. õiendile nr.
31. A. Salmi väiteil pöördus ta
32. a. aprillis Viljandi Maakohtusse omandiõiguse tunnistamiseks kogu Mäeotsa majavaldusele ja selle kohta algatati tsiviilasi nr. 2​
33. Tsiviilasja menetlemise käigus soovis ta lahendada halduskohtupidamise korras Olustvere Küla TSN ja RSN Täitevkomitee õigusaktide seaduslikkuse küsimuse. Kohus rahuldas tema taotluse ja peatas määrusega menetluse tsiviilasjas kuni kaebuse lahendamiseni halduskohtus. A. Salmi esindaja leidis, et Olustvere Küla TSN Täitevkomitee
34. juuni
35. a. otsus nr. 21 ja Olustvere Küla RSN Täitevkomitee
36. novembri
37. a. õiend nr. 153 on oma sisult teineteist välistavad. Otsusega tunnistati P. Sääsk kõigi hoonete, sealhulgas elumaja omanikuks täies ulatuses. Õiendis, mille aluseks on sama otsus, märgitakse aga, et P. Sääsk on ainult " elamu mõttelise osa omanik. A. Salmi esindaja leidis, et kuna õiend oli A. Linnase ja Olustvere Sovhoostehnikumi vahel sõlmitud ostu-müügi lepingualuseks, on see õiend õigusakt

§ 3lg.

1 p. 1 mõttes. A. Salmi esindaja esitas

1. aprillil
2. a. kaebuse Viljandimaa halduskohtunikule, milles palus tunnistada Olustvere Küla RSN Täitevkomitee
3. novembri
4. a. õiend nr. 153 täielikult seadusevastaseks, sest see rikub tema subjektiivseid õigusi. Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata põhjusel, et õiend vastab Mäeotsa elamu omandiõigust tõendavatele dokumentidele. Viljandi Maakonna Arhiivi
5. mai
6. a. teatisega on tõendatud, et Kärevere kolhoosi juhatuse poolt esitati
7. aprillil
8. a. kolhoosi üldkoosolekule kinnitamiseks ühiskondlustamisele kuuluvate artiklite nimekiri, milles oli J. Tääkerile kuulunud karjalaut, vankrikuur, põhu​ ja heinaküünid ning elumajast 3 tuba kolhoosi kantselei ruumideks. Nimekiri kinnitati
9. aprillil
10. a. Sama teatise kohaselt andis Kalevi kolhoos Olustvere Sovhoostehnikumile üle
11. a. Tiitsu talli, Tiitsu-Mäeotsa küüni ja Tiitsu elamust ". Seega leidis kohus, et on tõendatud, et " Mäeotsa elamust läks
12. a. varade ühiskondlustamise käigus J. Tääkeri omandist välja ja
13. a. oli see osa veel ühismajandi omandis. Vastupidine kohtus tõendamist ei leidnud. A. Salm esitas apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule, paludes tühistada halduskohtuniku otsus ja teha uus otsus. Apellant leidis, et halduskohtunik on tunnistanud seadusevastaseks hoopis Olustvere Küla TSN Täitevkomitee
14. juuni
15. a. otsuse nr. 21, mille seadusevastaseks tunnistamist kaebuses ei palutud. Veel leiti, et otsus on tehtud ebapiisavate tõendite alusel, sest kohtunik ei nõudnud välja Olustvere Küla RSN TK Mäeotsa elamu toimikut nr. 106, et teha kindlaks, millised dokumendid olid kaevatava õiendi väljaandmise aluseks. Tartu Ringkonnakohtu
16. juuli
17. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtuniku otsus muutmata põhjusel, et otsus on seaduslik ning põhjendatud ja seetõttu ei ole vaja korrata kõiki esimese astme kohtu põhjendusi. Halduskohtunik ei ole ületanud kaebuse piire ega ole tunnistanud seadusevastaseks Olustvere Küla TSN TK
18. juuli
19. a. otsust nr. 21, vaid on seda hinnanud otsustamaks, kas kaevatud õiend on seadusevastane või mitte. Ringkonnakohus leidis, et nimetatud otsuse alusel ei saanud P. Sääsel tekkida omandiõigust kogu Mäeotsa talu hoonetele, see otsus ei ole omandiõiguse tekkimise aluseks, sellega lihtsalt registreeriti juba olemasolev omandiõigus. Selles otsuses on omandiõiguse tekkimise alusena märgitud
20. a. majapidamisraamat ja isiklik arve, kuid omandiõigus ei saanud nende alusel tekkida. Tõendatud on, et
21. a. ühiskondlustati J. Tääkeri elumajast 3 tuba. Ei ole aga tõendatud, et need oleksid temale tagastatud. A. Salmi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, tunnistades täielikult seadusevastaseks kaevatud õiend. Kassaator leiab, et praegusel omandireformi etapil on lubamatu sellise kohtupraktika kujunemine, kus müüdava hoone omandiõiguse tõendamist lubatakse dokumendiga - õiendiga, mis on vastuolus tollal kehtinud seadusega.
22. a. kehtinud Eesti NSV seaduse "Riikliku notariaadi kohta" § 33 kohaselt pidi notar kontrollima elamu võõrandamise tehingu tõestamisel selle kuulumist võõrandajale.
23. aprillil
24. a. Eesti NSV Justiitsministeeriumi käskkirjaga nr. 16 kinnitatud "Juhendi notariaaltoimingute teostamise korra kohta riiklikes notariaalkontorites" punkti 38 kohaselt kontrollib riiklik notar elamu või selle osa võõrandamise lepingu tõestamisel nende kuulumist võõrandajale maal asuva elamu ja majandushoonete osas Küla RSN TK õiendi alusel. Eesti NSV Ministrite Nõukogu
25. detsembri
26. a. määrusega nr. 514 kinnitatud "Juhendi kodanike isiklikus omanduses olevate ja maal asuvate elamute ja majandushoonete registreerimise korra kohta" punktis 6 ja lisas 5 sätestati, et külade RSN TK​d olid kohustatud välja selgitama kaasomanikud ja igaühele neist kuuluva osa suuruse kaasomandis. Kui elamu kuulus mitmele kaasomanikule, tuli märkida õiendis kõigi kaasomanike nimed ja igale neist kuuluva osa suurus elamus ning õiendist pidi nähtuma terve majavalduse omandiõigus. Kassaatori arvates asusid halduskohtunik ja ringkonnakohus lahendama Mäeotsa elumaja omandiõiguse küsimust. Halduskohus ei ole õigustatud lahendama sellist tsiviilõiguslikku vaidlust. Kohtud ei ole üldse lahendanud kaebust sisuliselt ega lähtunud kaevatud õiendi sisust ja vorminõuetest. Kaevatud õiendis ei ole märgitud midagi Olustvere Sovhoostehnikumi kui müüja omandiõigusest elamule, omanikuna on märgitud P. Sääsk. Kohtud on tunnistanud kaevatud õiendi seaduslikuks. Sellest tuleneb, et seadusevastane on nimetatud otsus, kuid see ei saa olla loogiline, sest õiendiga ei saa muuta Olustvere Küla TSN TK otsust. Kassaator leiab, et kaevatud õiend on ebaseaduslik, sest nimetatud otsus on kehtiv. Samuti ei ole kohtuotsustes märgitud alusena ühtegi materiaalõiguse akti, mida oleks asja lahendamisel kohaldatud. Sellega on rikutud TsKS § 229 ja

§ 19lg.

1. Kaebuses palutakse panna kohtukulud vastustaja kanda. Olustvere Vallavalitsuse vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Olustvere Küla RSN Täitevkomitee
2. novembri
3. a. õiend nr. 153 ei vasta Olustvere Küla TSN Täitevkomitee
4. juuni
5. a. otsusele nr. 21 ja seda on nad tõendanud ka halduskohtu istungil. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustati Olustvere Küla RSN Täitevkomitee
6. novembri
7. a. õiendi nr. 153 seaduslikkus. Õiend oli aluseks A. Linnase ja Olustvere Sovhoostehnikumi vahel sõlmitud Tiitsu elamu " mõttelise osa ostu-müügi lepingu sõlmimisel. Seetõttu leidis kaebuse esitaja, et see õiend on õigusakt

§ 3lg.

1 p. 1 mõttes ja selle õiendi peale esitatud kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

§ 3lg.

1 p. 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse

§​s 4 märgitud täidesaatva riigivõimu organi, kohaliku omavalitsuse, vähemusrahvuste kultuurautonoomia asutuse ja ametiisiku õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste ja protestide lahendamine.

§ 3lg.

1 p. 1 mõtte kohaselt on õigusakt dokument, mis loob kellelegi õigusi või paneb kellelegi kohustusi. Olustvere Küla RSN Täitevkomitee

1. novembri
2. a. õiend nr. 153 on sisult tõend, millega tõendati seda, et Paul Sääsele kuulub " mõttelist osa elamust ja selle omandiõiguse tekkimise aluseks oli Olustvere Küla TSN Täitevkomitee
3. juuni
4. a. otsus nr.
5. Nimetatud õiend ei loo aga kellelegi õigusi ega pane kellelegi kohustusi, kuid ta võis olla ja oli aluseks ostu-müügi lepingu sõlmimisel. Vaidluses elamu omandiõiguse üle on nimetatud õiend käsitletav tõendina, mida kohtunikul on õigus hinnata, seejuures hinnata õiendi väljaandmise aluseks olevaid teisi tõendeid. Nimetatud õiend ei ole õigusakt

§ 3lg.

1 p. 1 mõttes. Antud juhul pole tegemist ka muu avalik- õigusliku vaidlusega

§ 4lg.

2 mõttes ega toimingu vaidlustamisega.

§ 9lg.

1 p. 1 kohaselt on halduskohtunik kohustatud asja kohtulikul ettevalmistamisel kontrollima, kas esitatud kaebus kuulub halduskohtu pädevusse, ja tagastama kaebuse

§ 10lg.

3 alusel, kui see ei kuulu läbivaatamisele halduskohtus. Halduskohtunik ei ole kaebust kohtulikul ettevalmistamisel nõuetekohaselt kontrollinud. Ringkonnakohus on jätnud selle rikkumise tähelepanuta. Kohtud on menetlenud kaebust, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse. Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 8. juuli 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3-76/96 ja Viljandimaa halduskohtuniku 23. mai 1996. a. otsus haldusasjas nr. 3-48/96 kuuluvad tühistamisele ja menetlus antud haldusasjas kuulub lõpetamisele. Juhindudes

§​dest 57 p. 3 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
3. juuli
4. a. otsus haldusasjas nr. II-3-76/96 ja Viljandimaa halduskohtuniku
5. mai
6. a. otsus haldusasjas nr. 3​48/96 ning lõpetada antud haldusasja menetlus.
7. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
8. oktoobril
9. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann