Obsah (11)

§ 238§ 248§ 243§ 1374§ 229§ 316§ 2§ 6§ 4§ 218§ 132

3-3-1-29-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 11. oktoobril 1996. a. K. Pärksoni esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktide 2 ja3

§-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõigusrikkumise. K. Pärkson jättis ilmumata Võru halduskohtuniku poolt

1. märtsiks
2. a. määratud kohtuistungile. Võru halduskohtuniku
3. märtsi
4. a. määrusega määrati kohtuistungi uueks ajaks
5. märts
6. a. Sama määrusega kohaldati K. Pärksoni suhtes sundtoomist asja arutamisele. Võru halduskohtuniku
7. märtsi
8. a. otsusega haldusõigusrikkumise asjas nr. 4-26/96 karistati K. Pärksoni rahatrahviga 100 päevapalga ulatuses. Kohus kvalifitseeris Vabariigi Valitsuse
9. jaanuari
10. a. määrusega nr. 4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, toomise ning müügi korraldamise juhendi" punkti 5 ning Vabariigi Valitsuse
11. detsembri
12. a. määruse nr. 486 "Vabariigi Valitsuse
13. detsembri
14. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused" punkti 3 alusel K.Pärksoni poolt alkoholi müümise

§-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõigusrikkumisena. Sama kohtuotsusega konfiskeeriti

§ 238lg.

3 alusel haldusõigusrikkumise vahetuks objektiks olnud alkohol - 45 pudelit viina "Magic Crystal". K. Pärksoni esindaja E. Tombak esitas Võru halduskohtuniku

1. märtsi
2. a. otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Apellatsioonkaebuses leiti, et tõendid, millele rajaneb halduskohtuniku otsus, koguti protsessinorme rikkudes ja nendele tõenditele rajanev kohtuotsus ei saa olla seaduslik. Karistuse määramisel ei peetud kinni Haldusõigusrikkumiste seadustikuga kehtestatud korrast, mistõttu K. Pärksonil puudus võimalus kasutada

§-s 243 sätestatud õigusi. K. Pärksoni seletused halduskohtus anti ebastabiilses psüühilises seisundis, mille põhjustas sundtoomisel politseitöötajate kasutatud psüühiline ja füüsiline vägivald. K. Pärkson pöördus

1. märtsil
2. a. psühhiaatri poole. Kohtule esitatud psühhiaatri tõendi kohaselt võib kohtuistungile minek vallandada K. Pärksonil paanikahoo. Kohtuistung tulnuks edasi lükata, sest haldusõigusrikkuja, kelle osavõtt asja arutamisest oli tulenevalt

§-st 248 lg. 3 kohustuslik, oli haige. Sundtoomine polnud põhjendatud, sest K. Pärkson ei hoidnud asja arutamisest kõrvale. Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a. otsusega jäeti Võru halduskohtuniku otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohtu toimikus olevast Võrumaa Polikliiniku psühhiaatri
3. märtsi
4. a. õiendist nähtub, et K. Pärkson on võimeline seletusi andma ja kohtuistungile minek võib vallandada paanikahoo. Samal ajal ei nähtu õiendist, et K. Pärkson pole haiguse tõttu võimeline minema kohtuistungile ja andma seletusi. Seega olnud
5. märtsil
6. a. kohtuistungile mitteilmumine põhjendatud ja halduskohtunikul oli

§ 248lg.

3 kohaselt õigus kohaldada sundtoomist

1. märtsi
2. a. kohtuistungile. Kohtuistungi protokollist nähtub, et K. Pärkson andis istungil seletusi ja esitas küsimusi tunnistajatele. K. Pärkson ei keeldunud seletuste andmisest motiivil, et ta ei suuda seletusi tervisliku seisundi tõttu anda. Apellandi seisukoht, et halduskohtunik ei andnud K. Pärksonile võimalust kasutada õigusabi, on paljasõnaline, sest kohus selgitas K. Pärksonile tema õigusi

§ 243järgi.

K. Pärksoni esindaja vandeadvokaadi vanemabi E. Tombak esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tunnistada Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a. määrus nr. 4 ja Vabariigi Valitsuse
3. detsembri
4. a. määrus nr. 486 ning tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a. otsus ja lõpetada asja menetlus. Kassaator leiab, et:
7. Ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et K. Pärksoni poolt
8. märtsi
9. a. kohtuistungile esindajana abikaasa Ervin Pärksoni volitamine oli kõrvalehoidmine kohtusse ilmumisest ja andis kohtule aluse kohaldada K. Pärksoni suhtes

§-s 248 lg. 3 sätestatud sundtoomist.

1. märtsil
2. a. haldusõigusrikkumise protokolli koostamisel vastati K. Pärksonile, et ta võib volitada abikaasat esindama end kohtus. Protokolli koostamisel ei selgitatud K. Pärksonile

§ 248lg.

3 sisu. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et psühhiaatri tõendist ei nähtu K. Pärksoni võimetus minna haiguse tõttu kohtuistungile. Antud olukorras oli sundtoomise kohaldamine täiesti põhjendamatu. Kohus, saanud

1. märtsil
2. a. informatsiooni K. Pärksoni tervise halvenemisest, pidanuks jätma
3. märtsil
4. a. koostatud sundtoomise määruse täitmisele pööramata. Sundtoomise täitjate kasutatud meetmete tulemusel otsustas K. Pärkson minna kohtuistungile. Et istungil ei vallanduks haigushoog, kasutas ta rahusteid. Rahustite mõju all ei tajunud K. Pärkson kohtuistungil toimunut adekvaatselt. Ta vastas küll esitatud küsimustele, kuid jättis tähelepanuta asjaolud, millele pidas vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu. 2.

§ 1374lg.

1 p. 2 järgi karistuse määramisel viidati Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a. määruse nr. 4 ja
3. detsembri
4. a. määruse nr. 486 rikkumisele. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et need määrused on vastuolus Põhiseaduse §-ga 87 p. 6, sest nendes määrustes puudub viide seaduse sättele, mille alusel ja täitmiseks määrused on antud. Tarbijakaitseseaduse §-st 8 lg. 2 tuleneb, et keelud ja piirangud kehtestatakse seadusega. Seega on Vabariigi Valitsuse need määrused vastuolus ka Tarbijakaitseseadusega. Kohus pidanuks Põhiseaduse § 15 lg. 2 kohaselt tunnistama need määrused põhiseadusevastaseks ja jätma kohaldamata. Riigi Politseiameti Võru Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Vabariigi Valitsuse
5. jaanuari
6. a. määrus nr. 4 ja Vabariigi Valitsuse
7. detsembri
8. a. määrus nr. 486 pole vastuolus Põhiseadusega, et Võru halduskohtunik ei rikkunud antud haldusõigusrikkumise asja arutamisel menetlusnorme. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
9. Alusetu on kassaatori väide, et ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et K. Pärksoni poolt
10. märtsil
11. a. abikaasa kohtuistungile esindajana volitamine oli kõrvalehoidmine kohtusse ilmumisest ja andis kohtule aluse kohaldada K. Pärksoni suhtes

§-s 248 lg. 3 sätestatud sundtoomist. Tartu Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a. otsuse motivatsioonis pole abikaasa volitamist üldse käsitletud. Asjakohatu on kassaatori väide, et haldusõigusrikkumise protokolli koostamisel ei selgitatud K. Pärksonile

§ 248lg.

3 sisu.

§ 229lg.

2 kohaselt tuleb protokolli koostamisel haldusõigusrikkujale selgitada tema õigusi ja kohustusi, mis on sätestatud

§-s 243, ja teha protokolli selle kohta märkus. Haldusõigusrikkumise protokollis on märkus: "Minu õigusi ja kohustusi on mulle selgitatud (

§ 243)".

K. Pärkson on protokollile andnud allkirja.

§ 243

ei nõua, et haldusõigusrikkujale selgitatakse protokolli koostamisel sama seadustiku § 243 lg. 3 sisu. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et psühhiaatri tõendist nähtub K. Pärksoni võimetus minna kohtuistungile. Võrumaa Polikliiniku psühhiaatri poolt

1. märtsil
2. a. antud tõendis märgitakse: "Hüpohondria. Paanikahäire. Saanud regulaarset ravi. Varasematel aastatel korduvad haiglaravikuurid. On võimeline seletusi andma. Kohtuistungile minek võib vallandada paanikahoo.". Paljasõnaline on kassaatori väide, et K. Pärkson ei tajunud ravimite mõju tõttu adekvaatselt kohtuistungil toimunut, et ta vastas küll esitatud küsimustele, kuid jättis tähelepanuta asjaolud, millele pidas vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esimese astme kohtu protokollist nähtub, et K. Pärkson andis istungil seletusija esitas küsimusi tunnistajatele, et ta ei keeldunud seletuste andmisest tervisliku seisundi tõttu, et kohtuistungil selgitati K. Pärksonile tema õigusi

§ 243järgi, et K.

Pärkson ei avaldanud, et ta soovib advokaadi õigusabi. 2.

§ 316

sätestab: "Asja kassatsiooni korras läbivaatamisel kontrollib kohus asjas olemasoleva materjali põhjal kohtuotsuse seaduslikkust: kas kohtuotsus tugineb seadusele ja kas asja arutamisel ei ole rikutud protsessinorme, mille rikkumine käesoleva seadustiku järgi toob tingimata kaasa kohtuotsuse tühistamise.". Siit tuleneb, et kassatsioonikohus pole haldusõigusrikkumise asjade läbivaatamisel seotud kassatsioonikaebuse piiridega. 3.

§ 1374lg.

1 p. 2, mis kehtib

1. veebruari
2. a. redaktsioonis, sätestab karistuse alkoholi müümise või hoidmise või edasitoimetamise eest, kui alkohol on tollieeskirju rikkudes sisse veetud või alkoholi tootmiseks kehtestatud eeskirju rikkudes toodetud või Eestisse sissevedamiseks mittelubatud või kvaliteedinõuetele mittevastav. K. Pärksonit karistati

§ 1374lg.

1 p. 2 järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina müügi eest. Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina müügi eest karistamine eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina Eestisse sisseveo. K. Pärksonile karistuse määramise üheks põhjuseks loeti Vabatiigi Valitsuse

1. detsembri
2. a. määruse nr. 486 "Vabariigi Valitsuse
3. detsembri
4. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused" punkti 3 rikkumist. Selle määruse punktiga 2 peatati alates
5. jaanuarist
6. a. ajutiselt, kuni vastavate andmete sama määruse punktis 1 nimetatud andmepanka kandmiseni, valge viina sissevedamiseks antud tegevuslisentside kehtivus, välja arvatud sama määruse lisas loetletud viinad. Faktiliselt keelati sellega määruse lisas nimetamata viinade kaubanduslikes kogustes Eestisse sissevedu. Viinade hulgas, mille Eestisse sissevedu selle määrusega keelati, oli ka viin "Magic Crystal", mida müüs K. Pärkson. Vabariigi Valitsuse
7. detsembri
8. a. määruse nr. 486 punktiga 3 keelati alates
9. märtsist
10. a. kõigi sama määruse lisas nimetamata viinade müük, lubades seda pärast vastava viina andmete kandmist alkohoolsete jookide andmepanka ja uue tegevuslisentsi saamist selle viina sisseveoks. Siit tuleneb, et halduskaristuse määramiseks Vabariigi Valitsuse
11. detsembri
12. a. määruse nr. 486 punkti 3 rikkumise eest tuleb tuvastada, et viin "Magic Crystal" pole kantud alkohoolsete jookide andmepanka ja mitte keegi pole alates
13. märtsist 1995.a. saanud tegevuslisentsi selle viina Eestisse sisseveoks. Käesolevas haldusõigusrikkumise asjas selliseid tõendeid kogutud pole. Seega on tuvastamata, et K. Pärkson, müües viina "Magic Crystal", rikkus vabariigi Valitsuse
14. detsembri
15. a. määruse punkti
16. Põhiseaduse § 87 p. 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Samasisuline oli
17. oktoobril
18. a. vastuvõetud Vabariigi Valitsuse seaduse § 5 esimene lause, mis kehtis Vabariigi Valitsuse
19. detsembri
20. a. määruse nr. 486 andmise ajal. Need sätted eeldasid, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm. Vabariigi Valitsuse
21. detsembri
22. a. määruse nr. 486 preambulas märgitakse, et see määrus tugineb Tarbijakaitseseadusele, täpsustamata seaduse sätet, mis volitab valitsust määrust andma.
23. detsembril
24. a. vastuvõetud Tarbijakaitseseaduses polnud
25. detsembril
26. a. ühtegi sätet, mis volitanuks Vabariigi Valitsust andma sellesisulist määrust. Vabariigi Valitsuse
27. detsembri
28. a. määruse nr. 486 puktiga 3 keelatakse sama määruse lisas nimetamata viinade müük. See tähendab, et selle sättega on kehtestatud piiranguid alkoolsete jookide müügiks. Tarbijakaitseseaduse § 8 lg. 2 sätestab: "Keelud ja piirangud tubakatoodete, alkohoolsete jookide, relvade, laskemoona, narkootiliste ja uimastavate aunete, ravimite ning muude tarbijat kahjustavate või kahjustada võivate kaupade ja teenuste reklaami, müügi või tootmise kohta sätestatakse eraldi seadusega.". Sellega jättis seadusandja alkohoolsete jookide müügi keelustamise oma ainupädevusse.
29. juunil
30. a. võeti vastu "Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus". Selle seaduse §-ga 30 muudeti Tarbijakaitseseaduse §
31. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 esimene lause sätestab: "Käesoleva seadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad, toiduainete ja muude toodete märgistamise eeskirjad, alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ja müügi eeskirjad, tervisekaitse eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel, vedamisel ja müümisel, samuti seaduses sätestatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste tagamiseks". Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus jõustus
32. juulil
33. a. ega omanud tagasiulatuvat jõudu. Selle seaduse §-ga 30 ei sätestatud, et Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 tagasiulatuvalt sanktsioneerib varem antud Vabariigi Valitsuse määrusi. Demokraatlikus õigusriigis ei saa seadusandja tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üldakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistusega. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3
34. juuni
35. a. redaktsioonis annab Vabariigi Valitsusele õigusliku aluse anda alkoholi Eestisse sissevedamist reguleerivaid määrusi üksnes pärast seaduse selle redaktsiooni jõustumist. Seega ei legaliseeritud Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega Vabariigi Valitsuse
36. detsembri
37. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa, samuti Vabariigi Valitsuse
38. jaanuari
39. a. määruse nr. 4 punkt 5 Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Riigikohtu halduskolleegium nendib, et Tarbijakaitseseaduse §-d 8 lg. 2 ja 11 lg. 3 on omavahel vastuolus. Üks säte välistab teise. Vastuolu korral tuleb kohaldada hilisemat sätet, s..o. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3, mis kehtib
40. juuni
41. a. redaktsioonis, ja volitab Vabariigi Valitsust kehtestama vastavaid eeskirju.

§ 2lg.

1 sätestab: "Eeskirjad, mille rikkumise eest on käesoleva seadustikuga ette nähtud haldusvastutus, kehtestatakse seadusega, Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega või Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.". See säte pole Vabariigi Valitsuse vaidlustatud määruse jaoks delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnistamine tähendaks möönmist, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest Vabariigi Valitsuse või ministrite kasuks. Tulenevalt Põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest, ei saa

§ 2lg.

1 olla delegatsiooninormiks Põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest Haldusõigusrikkumiste seadustik kehtestab vastutuse. Seega on Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa, mis Põhiseadusele vastavuse korral oleksid kohaldatavad käesolevas haldusasjas, antud pädevust ületades. Seetõttu on Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse punktid 2 ja 3 ning lisa vastuolus nii Põhiseaduse §-ga 87 p. 6 kui ka Tarbijakaitseseaduse §-ga 8 lg.
3. Vastavalt Põhiseaduse §-le 152 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-le 5 lg. 1, jätab Riigikohtu halduskolleegium Vabariigi Valitsuse
4. detsembri
5. a. määruse nr. 486 need sätted ja lisa käesolevas haldusasjas põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata. Vabariigi Valitsuse
6. detsembri
7. a. määruse nr. 486 ülejäänud sätted pole käesolevas haldusõigusrikkumise asjas asjakohased, mistõttu nende vastavust Põhiseadusele Riigikohtu halduskolleegium ei käsitle. Kassatsioonkaebus on põhejndataud osas, mis puudutab Vabariigi Valitsuse
8. detsembri
9. a. määruse nr. 486 punktide 2 ja 3 ning lisa põhiseadusevastasust. 4.

§ 6lg.

1 sätestab: "Haldusõigusrikkumine on süüline - tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus."

§ 4lg.

1 kohaselt kannab haldusõigusrikkuja vastutust haldusõigusrikkumise ajal kehtiva seaduse kohaselt. Tuvastatud on , et K. Pärkson müüs

1. märtsil
2. a. viina "Magic Crystal". Kuna K. Pärksoni poolt viina müümise ajal oli selle viina müüki keelav Vabariigi Valitsuse
3. detsembri
4. a. määruse punkt 3 põhiseadusevastane, siis puudus K. Pärksoni teos haldusõigusrikkumise üks kohustuslik element - teo õigusvastasus, isegi kui asja materjalidega oleks tõendatud, et viin "Magic Crystal" polnud kantud alkohoolsete jookide andmepanka ja mitte keegi polnud alates
5. märtsist
6. a. saanud tegevuslisentsi selle viina Eestisse sisseveoks. Seetõttu ei pannud K. Pärkson, müües
7. märtsil
8. a. viina "Magic Crystal", toime

§-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõigusrikkumist. Menetlus haldusõigusrikkumise asjas kuulub lõpetamisele

§ 218p. 1 alusel K.

Pärksoni teos haldusõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu. Kuna K. Pärksoni poolt toimepandud tegu - viina müük on tõendatud, siis on ebaõige kassaatori väide, et menetlus käesolevas haldusõigusrikkumise asjas tuleks lõpetada haldusõigusrikkumise sündmuse puudumise tõttu.

1. Karistuse määramise teiseks põhjuseks loeti Vabariigi Valitsuse
2. jaanuari
3. a. määrusega nr. 4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi korraldamise juhendi" punkti 5 rikkumist. See punkt sätestab: "Füüsilistel isikutel on keelatud alkoholi, tubaka ja tubakatoodete müük nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele. "Juhendi selles punktis ei käsitleta Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi, vaid keelatakse füüsilistel isikutel üldse müüa alkoholi. Seepärast ei saa juhendi punkti 5 rikkumise eest määrata karistust

§ 1374lg.

1 p. 2 järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi müügi eest. K. Pärksoni karistamine

§ 1374lg.

1 p. 2 järgi juhendi punkti 5 rikkumise eest oli ebaõige. Kohtul on võimalik muuta haldusõigusrikkumisele antud juriidilist kvalifikatsiooni, kui esitatud materjalide alusel on võimalik tuvastada, missugune haldusõigusrikkumine on toime pandud.

§ 132lg.

1 kehtestab vastutuse selleks mittelubatud kaubaga kauplemise eest. Selle sätte kohaldamine käesolevas haldusõigusrikkumise asjas eeldab, et keeld kaubelda alkoholiga on kooskõlas Põhiseadusega. Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a. määrusega kinnitatud juhend, mille punktiga 5 keelati füüsilistel isikutel kaubelda alkoholiga, ei viita määruse andmist volitavale seadusele. See säte on vastuolus Põhiseaduse §-ga 87 p. 6 ja Tarbijakaitseseaduse §-ga 8 lg. 2 samadel põhjustel kui Vabariigi Valitsuse
3. detsembri
4. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa. Seepärast jätab Riigikohtu halduskolleegium käesolevas haldusõigusrikkumise asjas Vabariigi Valitsuse
5. jaanuari
6. a.a määrusega nr. 486 kinnitatud juhendi punkti 5 kohaldamata. Teo õigusvastasuse puudumise tõttu pole K. Pärksoni teos

§-s 132 lg. 1 sätestatud haldusõigusrikkumise koosseisu. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja menetlus käesolevas haldusõigusrikkumise asjas lõpetamisele K. Pärksoni teos haldusõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu. Juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 5 lg. 1 ja 2 ning

§-dest 218 p. 1, 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:

1. Jätta Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a. määruse nr. 486 "Vabariigi Valitsuse
4. detsembri
5. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused" punktid 2 ja 3 ning lisa, samuti Vabariigi Valitsuse
6. jaanuari
7. a. määrusega nr. 4 kinnitatud "Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi korraldamise juhendi" punkt 5 vastuolu tõttu Põhiseaduse §-ga 87 p. 6 käesolevas haldusõigusrikkumise asjas kohaldamata ja algatada nende sätete kehtetuks tunnistamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.
8. Rahuldada Karin Pärksoni esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombaku kassatsioonkaebus.
9. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a. otsus haldusõigusrikkumise asjas nr. II3õ-31/96 ja Võru halduskohtuniku
12. märtsi
13. a. otsus haldusõigusrikkumise asjas nr. 426/96 ning lõpetada käesolevas haldusõigusrikkumise asjas menetlus Karin Pärksoni teos haldusõigusrikkumise koosseisu puudumise tõttu. Karin Pärksonilt erikonfiskeeritud 45 (nelikümmend viis) pudelit viina "Magic Crystal" kuulub tagastamisele.
14. Tagastada Karin Pärksoni esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombakule kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel