3-3-1-33-96

3-3-1-33-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. oktoobril
2. a. E. Teppi esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
3. oktoobril
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Edgar Teppi esindaja Martin Tederi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. mai
6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/97/
7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Edgar Teppi esindaja Martin Teder ja Alice Borbergi esindaja vandeadvokaat Edith Sassian. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni
8. juuni
9. a. otsusega nr. 5720 loeti Tallinnas Rahvamaleva t. 28 (endine Maleva t. 10) ehitised omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Aleksander Christiansonile, kes jättis selle maha reaalse repressiooniohu tõttu. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati A. Christiansoni tütar Alice Borberg. Tallinna Linnavalitsuse
10. novembri
11. a. korraldusega nr. 3121​k tagastati Hiiu-Maleva (endine Rahvamaleva) t. 28 hooned A. Borbergile. Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu üürnikud Heili Jahe, John Tevet ja Edgar Tepp esitasid
12. detsembril
13. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
14. juuni
15. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse
16. novembri
17. a. korraldus nr. 3121​k täielikult seadusevastasteks. Kaebuse esitajad leidsid, et kaevatud haldusaktid rikuvad nende kui üürnike õigust erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Seadusevastane on Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu tagastamine A. Borbergile. Kaebuse esitajad väitsid, et Hiiu-Maleva t. 28 asuv elamu ei saa olla omandireformi objektiks, kuna pole tõendatud selle õigusvastane võõrandamine. Elamu omanik A. Christianson lahkus Eestist
18. a. vabatahtlikult NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe alusel.
19. a. pöördus ta tagasi Tallinna, kus ta sama aasta septembris suri. Kuni surmani oli A. Christianson Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu omanik. Tallinna Halduskohtu
20. veebruari
21. a. otsusega haldusasjas nr. 3-724/95 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
22. juuni
23. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse
24. novembri
25. a. korraldus nr. 3121​k täielikult seadusevastasteks. Kohus leidis, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et A. Christiansonil oli
26. juunil
27. a. Eesti Vabariigi kodakondsus. Sellest tulenevalt ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjon kontrollinud, kas A. Borberg kuulub ORAS §​s 7 lg. 1 p. 1 ja 2 loetletud isikute pärijate ringi. Kohus asus seisukohale, et toimiku materjalide põhjal ei ole tõendatud vara mahajätmine repressiooniohu tõttu. Reaalse repressiooniohu mõiste ORAS tähenduses on sätestatud selle seaduse §​s 6 lg.
28. Seaduse "Vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta" (edaspidi - tõendamise lihtsustatud korra seadus) § 1 kohaselt loetakse vara mahajätmiseks reaalse repressiooniohu tõttu vara omanikuks olnud füüsilise isiku sellist tegevust, kus ta ajavahemikul
29. aasta
30. juunist kuni
31. aasta
32. jaanuarini oli sunnitud vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või viibides välismaal keeldus Eestisse tagasi tulemast. A. Christianson, kes loeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuks, lahkus Eestist
33. a. ja pöördus tagasi Tallinna elama
34. a. Nimetatud ajavahemiku jooksul ei võõrandatud Hiiu-Maleva t. 28 asuvat elamut. Kohus leidis, et vara omaniku A. Christiansoni lahkumist ümberasumise korras riikidevahelise lepingu alusel ei ole ümber lükatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et Saksa okupatsiooni perioodil, kui taastati eraomandus, ei asunud A. Christiansoni vara pärijad oma vara saatust korraldama. A. Borbergi esindaja vandeadvokaat E. Sassian esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu
35. veebruari
36. a. otsus ja teha uus otsus, jättes H. Jahe, J. Teveti ja E. Teppi kaebuse rahuldamata. Apellant leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
37. juuni
38. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse
39. novembri
40. a. korraldus nr. 3121​k on seaduslikud. A. Christianson jättis vara maha reaalse repressiooniohu tõttu ja see ei vaja täiendavat tõendamist.
41. a. sügisel natsionaliseeriti A. Christiansonile kuulunud majad Tallinnas Paluka t. 2 ja Pikk t.
42. Temale kuulunud Hiiu- Maleva t. 28 asuv elamu kuulus ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi
43. oktoobri
44. a. seadluse alusel samuti natsionaliseerimisele, sest elamu kasuliku põrandapinna suurus ületas 220 m
45. Tagasipöördumisel Eestisse
46. a. ei olnud A. Christiansonil õiguslikku alust kasutada Hiiu-Maleva t. 28 majavaldust, kuna see oli juba läinud tema valdusest välja. A. Christiansoni omandiõiguse rikkumine oli juba toimunud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
47. mai
48. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu
49. veebruari
50. a. otsus haldusasjas nr. 3​724/95, tehti uus otsus ja jäeti H. Jahe, J. Teveti ja E. Teppi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus kohaldas seadust vääralt ja rikkus kohtumenetluse seaduse nõudeid. H. Jahe, J. Tevet ja E. Tepp vaidlustasid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
51. juuni
52. a. korralduse nr. 5720 vaid osas, millega loeti Hiiu-Maleva t. 28 elamu omandireformi objektiks. Halduskohus leidis otsuse põhjendavas osas, et ei ole piisavalt tõendatud, et A. Borbergi isal A. Christiansonil oli
53. juunil
54. a. Eesti Vabariigi kodakondsus. Sellega rikuti HKS § 19 lg. 2 nõuet, mille kohaselt vaatab halduskohus asja läbi ainult kaebuses soovitud ulatuses. Samuti leidis ringkonnakohus, et ei ole tõendatud, et A. Christianson lahkus
55. a. Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingute alusel. Eesti Riigiarhiivi poolt
56. mail
57. a. välja antud teatise nr. 56513/KK kohaselt ei esine tema nimi Saksamaale ümberasujate nimekirjades. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et puuduvad tõendid elamu võõrandamise kohta. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaselt loetakse vara õigusvastane võõrandamine toimunuks, kui vara jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu. Vara mahajätmine A. Christiansoni poolt on tõendatud Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte
58. novembri
59. a. teatisega nr. 5670, mille kohaselt enne Tallinna Linnavalitsuse poolt Tallinna Linna TSN Täitevkomitee
60. jaanuari
61. a. otsuse nr. 73 alusel Tallinnas Rahvamaleva t. 10 asuva elamu omandamist kuulus see A. Christiansonile, Eesti Riigiarhiivi
62. juuli
63. a. teatisega nr. 2736/7​12, mille kohaselt Eesti Vabariigi Siseministeeriumi fondis säilitatavates Saksamaale ümberasunute varandust käsitlevates materjalides ei ole andmeid, et perekond Christiansonile oleks nende Eestis asunud vara kompenseeritud, ja Riigiarhiivi
64. mai
65. a. teatisega nr. 56513/KK, millest nähtub, et Tallinnas Nõmmel asunud
66. aprillil
67. a. mahajäetud majade nimekirjas on märgitud Maleva t. 10 elumaja. Eeltoodust lähtudes asus ringkonnakohus seisukohale, et kaevatud haldusaktid on seaduslikud. E. Tepp esindaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
68. mai
69. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on meelevaldselt hinnanud asjas esitatud tõendeid ning vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassaator väidab:
70. Tulenevalt ORAS §​dest 6 lg. 1 ja 17 lg. 6 ning tõendamise lihtsustatud korra seadusest loetakse vara maha jäetuks reaalse repressiooniohu tõttu ning seega õigusvastaselt võõrandatuks ilma nimetatud asjaolu kohtuliku tuvastamiseta üksnes juhul, kui on tõendatud, et vara omanik põgenes repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast, ja et selle põgenemise tõttu sunnitult jättis omanik oma vara maha ehk lõpetas omaniku õiguste ja kohustuste teostamise temale kuulunud vara suhtes. Antud juhul puuduvad tõendid, mis viitaksid A. Christiansoni sunnitud pagemisele.
71. Ringkonnakohus on tõendamise lihtsustatud korra seaduse tõlgendamisel asunud väärale seisukohale, et kuna
72. juunist
73. a. kehtis Eestis Nõukogude repressiivvõim, siis varakate isikute igasugust eemalviibimist oma elukohast või vara asukohast ajavahemikul
74. juunist
75. a. kuni
76. jaanuarini
77. a. tuleb lugeda pagemiseks. Seda isegi siis, kui dokumendid tõendavad vastupidist.
78. Lisaks vara omaniku pagemisele peab tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaldamiseks olema tuvastatud ka vara mahajätmine. Vara mahajätmine pidi kindlasti olema lõplik ja pöördumatu. Ringkonnakohus andis Riigiarhiivi teatistele väära hinnangu ning jättis hinnangu andmata olulisele dokumendile - A. Christiansoni surmatunnistusele. Selle dokumendiga on tõendatud, et A. Christianson suri
79. septembril
80. a. Tallinnas. Isegi kui lugeda tõendatuks, et A. Christianson lahkus Eestist pärast
81. juuni
82. a. ja jättis oma vara maha, oli see üksnes ajutine lahkumine.
83. Kuna kohus pole tuvastanud A. Christiansoni poolt vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu, siis pole tõendatud Hiiu-Maleva t. 28 asuvate ehitiste õigusvastane võõrandamine. Nende ehitiste tunnistamine omandireformi objektiks on seadusevastane. A. Borbergi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et A. Christiansoni Eestist põgenemine
84. a. alguses ja tema poolt vara mahajätmine reaalse repressiooniohu tõttu on tõendatud Tallinna Halduskohtu, Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Linnavarade Ameti toimikutes olevate materjalidega. Seetõttu on kassatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus kohtumenetluse seaduse nõudeid ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. HKS § 38 lg. 4 ning TsKS §​de 313 lg. 1 ja 232 lg. 4 kohaselt tuleb märkida kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Vabariigi Valitsuse
85. augusti
86. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p. 16 kohaselt peavad ÕVVTK maa- ja linnakomisjonid avalduste läbivaatamisel kontrollima, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. ORAS § 6 kohaselt on vara õigusvastaseks võõrandamiseks natsionaliseerimine, kollektiviseerimine, õigusvastaste repressioonide käigus vara võõrandamine, ebaseaduslike otsuste alusel ja ametiisikute omavoli tagajärjel vara võõrandamine ning reaalse repressiooniohu tõttu vara äraandmine või mahajätmine. Vara õigusvastane võõrandamine peab olema toimunud ajavahemikus
87. juunist
88. a. kuni
89. juunini
90. a. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tuvastas, et A. Christianson jättis Tallinnas Maleva t. 10 asuva temale kuulunud majavalduse maha reaalse repressiooniohu tõttu. Reaalne repressioonioht on ORAS § 6 lg. 4 kohaselt selle seaduse tähenduses nii kohtuliku kui ka kohtuvälise represseerimise (surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele​ või väljasaatmise või küüditamise) oht. ORAS § 17 lg. 6 kehtestab: "Isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide tõttu või kes olid sunnitud vara ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku omavoli või ebaseadusliku otsuse alusel, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse või vastavasse riigiorganisse kohtuotsuse või rehabiliteerimistunnistuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist käesolevas lõikes nimetatud viisil." Sama seaduse §-s 17 lg. 7 sätestati, et seadusega võib kehtestada rehabiliteerimise või vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus
91. aasta
92. juunist kuni
93. aasta
94. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tulemast, siis loetakse vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil, ei vaja sama seaduse § 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. Sellest tulenevalt peab tõendamise lihtsustatud korra seadus kohaldamiseks olema tõendatud, et vara omanik põgenes repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast ning et põgenemise tõttu jättis ta oma vara maha ehk lõpetas omaniku õiguste ja kohustuste teostamise temale kuulunud vara suhtes. Õige on kassaatori väide, et tõendamise lihtsustatud korra seaduse mõttes peab vara mahajätmine olema lõplik ja pöördumatu. Ringkonnakohtu otsuses märgitud tõendid A. Christiansoni poolt vara mahajätmise kohta ei tõenda A. Christiansoni poolt Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu lõplikku mahajätmist enne õigusvastast võõrandamist. Asja materjalidest nähtub, et A. Christianson tuli Eestisse tagasi
95. a. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud tõendina A. Christiansoni surmatunnistust, mille kohaselt viimane suri
96. septembril
97. a. Tallinnas. Samuti pole kohus pööranud tähelepanu Tallinna Linna TSN Täitevkomitee
98. jaanuari
99. a. otsusele nr. 73 "Majavalitsuste majandamisel olevate majavalduste arvamise kohta kohaliku nõukogu elamufondi". Selle otsusega arvati Nõmme rajooni TSN Täitevkomitee otsuseta majavalitsuse bilanssi võetud Maleva t. 10 elamu Tallinna linna kohaliku nõukogu elamufondi. Toimikus puuduvad dokumendid selle kohta, millal ja millisel õiguslikul alusel oli see elamu võetud majavalitsuse bilanssi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kontrollida, kas A. Christiansoni elu ajal toimus tema omandiõiguse rikkumine Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu suhtes. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, v.a. represseeritud ja rehabiliteeritud isikud. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka
100. märtsi
101. a. määruses nr. 3-3-1-9-96 (RT III 1996, 13, 188). Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
102. mai
103. a. otsus tühistamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:
104. Rahuldada kassatsioonkaebus.
105. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
106. mai
107. a. otsus haldusasjas nr. II-3/97/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.
108. Tagastada Edgar Teppile kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Määrus jõustub
109. oktoobril
110. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann