← Eesti

3-3-1-34-96

3-3-1-34-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 1. novembril 1996. a. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine üürniku õiguste väidetavast rikkumisest eluruumide erastamise asja

jõustumisest

  1. jaanuarist
  2. a. Kaebuse esitaja väiteil pidi V. Tukmann hoonete tagastamiseks asendama selle seaduse §​st 3 tulenevalt maa asendamise taotluse maa tagastamise taotlusega. Seda V. Tukmann ei teinud, sest esialgses avalduses
  3. septembril
  4. a. tehtud muudatuse kohaselt nõuab ta vara, mitte aga maa tagastamist (sõnad "ehituskrundi asendamist" on maha kriipsutatud, juurde on kirjutatud "taotlen vara tagastamist"). Samuti leidis kaebuse esitaja Endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete

§ 2alusel, et V.

Tukmann hilines hoonete tagasitaotlemise avalduse esitamisega. Ta pidi sellise avalduse esitama kolme kuu jooksul peale seaduse väljakuulutamist, seega hiljemalt

  1. aprillil
  2. a., kuid esitas selle alles
  3. septembril
  4. a. V. Tukmann ei esitanud ka avaldust möödalastud tähtaja ennistamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonile.
  5. mai
  6. a. Lääne Maakohtu halduskohtuniku otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt täitis V. Tukmann maa asendamise taotluse asendamisel maa tagastamise taotlusega Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete

§​s 3 sätestatud nõudeid. Nimetatud sätte kohaselt tuli järgida Vabariigi Valitsuse

  1. augusti
  2. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise korra punktis 30 ettenähtud korda. Selle
  3. veebruari
  4. a. redaktsioon nägi ette, et taotleja võib muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Muutes
  5. septembril
  6. a. taotlust ja nõudes vara tagastamist, täitis V. Tukmann selle määruse punktis 30 esitatud nõudeid. Ka Vabariigi Valitsuse
  7. veebruari
  8. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 16 näeb ette avaldaja õigustatud subjektiks tunnistamisel õigusvastaselt võõrandatud vara kohta ilmnevate uute asjaolude (vara suurus ja koosseis) arvessevõtmist materjalide ettevalmistamisel avaldust läbivaatavas linnavalitsuses pärast avalduse vastuvõtmist ja enne otsuse tegemist. Kohtuotsuse kohaselt mõistetakse Omandireformi aluste seaduse §-s 11 lg. 1 vara all nii maad kui ehitisi ja kuna maareform on Maareformi seaduse § 4 kohaselt omandireformi osa, on V. Tukmanni poolt esialgse avalduse muutmisel kasutatud väljend - "taotlen vara tagastamist" - mõistetav üheselt, haarates endasse nii elamukrundi kui sellel asuvad hooned.
  9. juunil
  10. a. esitas K. Detlov apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes tühistada halduskohtuniku otsuse. Apellant leidis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon on ebaõigesti tunnistanud V. Tukmanni õigustatud subjektiks hoonete tagastamise osas, kuna V. Tukmann ei ole seaduses ettenähtud korras ja tähtajal esitanud avaldust vara tagastamiseks ega ole taotlenud ka tähtaja ennistamist. Samuti leidis apellant, et Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete

§-dest 2 ja 3 tuleneb, et vara kuulub tagastamisele alles siis, kui maa asendamise avaldus on asendatud maa tagastamise avaldusega. Seda sai teha kuni

  1. aprillini
  2. a., kuivõrd avaldus vara tagastamiseks pidi olema esitatud selleks kuupäevaks. Avaldust vara tagastamiseks sai esitada alles pärast maa kompensatsiooni avalduse muutmist. V. Tukmann ei esitanud nimetatud kuupäevaks maa tagastamise avaldust ega ka vara tagastamise avaldust. Halduskohtunik on lähtunud vara tagastamise avalduse esitamise korra ja tähtaegade määramisel üldnormidest, milleks on Vabariigi Valitsuse
  3. augusti
  4. a. määrus nr. 161 ja
  5. veebruari
  6. a. määrus nr.
  7. Need üldnormid on aga vastuolus Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete

sätetega. Määruse ja seaduse vastuolu korral kehtib seadus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

  1. augusti
  2. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Lääne Maakohtu
  3. mai
  4. a. otsus selles asjas ja tehti uus otsus. Uue otsusega tunnistati ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
  5. veebruari
  6. a. otsus nr. 108 seadusevastaseks osas, millega V. Tukmann tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kinnistul nr. 150 asuvate hoonete ja rajatiste osas. Ühtlasi tehti ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus leidis, et Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete

§ 1

nimetab isikud, kellel oli õigus taotleda endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Selle seaduse § 2 sätestas tähtaja, mille jooksul §-s 1 nimetatud isik pidi esitama avalduse hoonete ja rajatiste tagastamiseks. Sama seaduse § 3 kehtestas korra isikute jaoks, kes olid esitanud avalduse maa asendamiseks või kompenseerimiseks. Need isikud said selle seaduse §-s 2 märgitud avalduse esitada ainult siis, kui nad olid maa asendamise taotluse asendanud maa tagastamise taotlusega vastavalt Vabariigi Valitsuse

  1. augusti
  2. a. määrusega nr. 161 kinnitatud korra punktile
  3. See punkt
  4. septembri
  5. a. redaktsioonis võimaldas taotlejal muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise osas kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. V. Tukmann pidanuks kõigepealt muutma oma avaldust ja taotlema maa tagastamist, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale ning pealeseda esitama seaduse §-s 2 märgitud tähtajal avalduse hoonete ja rajatiste tagastamiseks. Halduskohus on ekslikult leidnud, et hoonete ja rajatiste tagastamise avaldust võis esitada kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Seaduse §-s 3 viidatud korra punkti 30 järgitakse vaid maa asendamise taotluse asendamisel maa tagastamise taotlusega, mitte aga hoonete ja rajatiste tagastamise taotluse esitamisel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastasel juhul ähmastuks seaduse mõte ja kaotaks tähenduse seaduse § 2 ja 5 ning ebavõrdsesse olukorda pandaks isikud, kes esmalt taotlesid maa tagastamist. Tuginedes sellele
  6. augusti
  7. a. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusele, rahuldas ka Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  8. septembri
  9. a. otsusega tsiviilasjas nr. II2/696/96 K. Detlovi apellatsioonkaebuse tsiviilasjas ja tühistas Lääne Maakohtu
  10. jaanuari
  11. a. otsuse Haapsalu Linnavaraameti hagis K. Detlovi vastu eluruumi ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks. Tsiviilkolleegium leidis, et halduskolleegiumi nimetatud otsusega tunnistati ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni vaidlustatud otsus seadusevastaseks osas, millega V. Tukmann tunnistati kinnistul nr. 150 asuvate hoonete ja rajatiste suhtes omandireformi subjektiks. Halduskolleegiumi jõustunud otsuse kohaselt ei olnud V. Tukmann esitanud avaldust hoonete ja rajatiste tagastamiseks seaduses ettenähtud korras. Seetõttu ei ole Haapsalus, Suur-Lossi tn. 21​3 asuv eluruum niisugune, mille erastamisne oleks Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4 kohaselt olnud keelatud. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni esindaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  12. augusti
  13. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada see otsus ja teha uus otsus, jättes rahuldamata K. Detlovi kaebuse ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
  14. veebruari
  15. a. otsuse nr. 108 seadusevastaseks tunnistamiseks. Kassaator peab ringkonnakohtu otsust ebaõigeks materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator leiab, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt oleks V. Tukmannil tekkinud õigus taotleda tagastataval maal asuvate hoonete tagastamist alles peale maa tagastamise soovi vormistamist vastavuses Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete

§​s 2 märgitud tähtajale. Nimetatud seaduse jõustumise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse

  1. a.
  2. augusti määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord redaktsioonis, mille kohaselt
  3. aastal ei olnud enam võimalik muuta oma soovi maa asendamise suhtes, sest tähtajaks oli
  4. detsember
  5. a. Vastav muudatus, millega anti vara taotlejale õigus muuta oma soovi vara kompenseerimise osas, võeti vastu alles Vabariigi Valitsuse
  6. juuli
  7. a. määrusega nr. 216 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punktis
  8. Järelikult ei olnud V. Tukmannil võimalust talitada ringkonnakohtu otsuses märgitud ettekirjutuse kohaselt. Veel leidis kassaator, et Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadust on tõlgendatud formaalselt. Seaduse eesmärgiks oli ühtlustada õiguste erinevusi endiste omanike õdede ja vendade alanejatele sugulastele tagastatava maa ja sellel asuvate hoonete ning rajatiste suhtes. Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et endiste omanike õed ja vennad ning nende järeltulijad saaksid maa tagasi koos sellel asuvate hoonete ja rajatistega. Seaduse §​s 2 märgitud tähtaeg anti mitte hoonete ja rajatiste tagasitaotlemist piiravana, vaid selleks, et vältida tagastatava vara seisundi ebamäärasust. V. Tukmanni
  9. jaanuari
  10. a. avaldusest tuleneb, et ta taotleb ehituskrundi ja elamu asendamist. Tema tegelik tahe ei olnud kooskõlas vormistatud tahteavaldusega, kuna ta ei orienteeru juriidilistes küsimustes. Ta ei viidanud avalduses, millise maa eest soovib asendusmaad, kuid tõendas nn. asendusmaa kuulumist onule. Samuti ei ole õiguslikult mõeldav elamu asendamine. Vaatamata ekslikule kirjapildile oli ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonile juba
  11. a. teada, et V. Tukmann soovib ehituskrundi ja hoonete tagastamist. Vea kirjapildis parandas V. Tukmann
  12. septembril
  13. a. ja kinnitas sellega tahet sellel maal asuvate hoonete tagastamiseks. Käsitletav seadus ei reguleeri aga juhtumit, kus avaldus hoonete tagastamiseks esitatakse enne vastavasisulise seaduse vastuvõtmist. Ringkonnakohus poleks tohtinud tunnistada maakonnakomisjoni otsust osaliselt seadusevastaseks üksnes formaalse vorminõude rikkumise tõttu. Lähtudes seaduse eesmärgist ja mõttest tulnuks lugeda avaldus esitatuks kooskõlas Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete

§​ga

  1. K. Detlovi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud kassaatori kanda. V. Tukmanni vastuses kassatsioonkaebusele ühinetakse kaebuse argumentidega ja palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada. Tutvunud esitatud materjalidega jaära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: HKS § 5 lg. 1 ja 8 lg. 1 p. 4 kohaselt on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebuse esitaja õiguste rikkumine ning kaebaja peab kaebuses märkima põhjused, miks ta loeb õigusakti oma õigusi rikkuvaks. K. Detlov vaidlustas halduskohtus ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni
  2. veebruari
  3. a. otsuse nr. 108 punkti 3, väites, et see rikub tema õigust erastada Haapsalus Suur-Lossi tn. 21​3 asuvad eluruumid. Nimetatud otsuse punkti 3 kohaselt tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks V. Tukmann kinnistu nr. 150 suhtes. Selle otsuse punkt 3 ei riku K. Detlovi õigust erastada nimetatud eluruume. Asjaolu, et V. Tukmann tunnistati õigustatud subjektiks ja et nimetatud eluruumid asuvad kinnistul, mis tunnistati komisjoni poolt omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks, ei too iseenesest kaasa K. Detlovi õiguste rikkumist eluruumide erastamisel. K. Detlovi õigusi võib rikkuda linnavalitsuse korraldus, millega otsustatakse tagastada vara V. Tukmannile. Alles siis võib üürnik esitada kaebuse vara tagastamise otsuse peale ja ühes sellega vaidlustada ka ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse. Omandireformi aluste seaduse § 18 lg. 1 kohaselt on keelatud muuta omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi kuni selle vara tagastamise küsimuse otsustamiseni. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise lahendamiseni. Omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustab kohaliku omavalitsuse täitevorgan, kelleks on antud juhul Haapsalu Linnavalitsus. Selline otsus vormistatakse korraldusena. See on sätestatud Vabariigi Valitsuse
  4. veebruari
  5. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktides 23 ja
  6. Nimetatud korra punktidest 24, 27, 28 ja 29 tuleneb, et antud vara tagastamise otsustamise aluseks on ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus, õigusvastaselt võõrandatud vara toimik ja täiendavalt kogutud materjal. Seejuures peab Haapsalu Linnavalitsus kontrollima ka neid asjaolusid, mis ORAS § 12 lg. 3 ja 4 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad lisatingimuste täitmist. Ka Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku hoonete

§ 4

kohaselt tuleb hoonete ja rajatiste tagastamise otsustamisel kontrollida ORAS §​s 12 lg. 3 sätestatud mittetagastamise aluseid. Kaebus on põhjendamatu, kuna kaevatud otsus ei rikkunud ega saanudki rikkuda K. Detlovi õigusi eluruumide erastamisel. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

  1. augusti
  2. a. otsus haldusasjas nr. II​3/214/96 kuulub tühistamisele. Asjas on võimalik teha uus otsus. Juhindudes HKS §​dest 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:
  3. Rahuldada kassatsioonkaebus.
  4. Tühistada Lääne Maakohtu halduskohtuniku
  5. mai
  6. a. otsus haldusasjas nr. 3-11/96 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  7. augusti
  8. a. otsus haldusasjas nr. II​3/214/
  10. Jätta rahuldamata Katrin Detlovi kaebus, milles taotleti Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni
  11. veebruari
  12. a. otsuse nr. 108 tunnistamist seadusevastaseks osas, millega tunnistati Viktor Tukmann omandireformi õigustatud subjektiks Haapsalus asuva kinnistu nr. 150 suhtes.
  13. Tagastada Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjonile kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Määrus jõustub
  14. novembril
  15. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.