3-3-1-36-96 MÄÄRUS Tartus, 22. novembril 1996. a. A. Woodfieldi esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine apellatsioonitähtaja arvutamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesis

§ 23lg.

1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev

1. aprill
2. a. Apellatsioonkaebus esitati
3. aprillil
4. a., s.o. pärast apellatsioonitähtaega. S. Plink pole apellatsioonkaebuses põhjendanud apellatsioonitähtaja möödalaskmist ega taotlenud selle tähtaja ennistamist. A. Woodfieldi esindaja advokaat S. Plink esitas Tallinna Halduskohtu selle määruse peale erikaebuse, milles palus tühistada see määrus ja saata asi samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks teises koosseisus. Ta leidis, et apellatsioonkaebus esitati tähtaegselt.
5. aprillil
6. a. tehti teatavaks üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Sellele eelnevalt teatas kohtunik, et otsus pole veel valmis. A.Woodfieldi esindaja S. Plink sai kirjalikult vormistatud kohtuotsuse
7. aprillil
8. a. Kuna seaduses ettenähtud kujul vormistatud kohtuotsus saadi
9. aprillil, siis hakkas apellatsioonitähtaeg kulgema sellest päevast. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
10. septembri
11. a. määrusega jäeti erikaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
12. mai
13. a. määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt

§-le 23 lg. 1 hakkab apellatsioonkaebuse esitamise kümnepäevane tähtaeg kulgema kohtuotsuse avalikule kuulutamisele järgnevast päevast. Tallinna Halduskohtu istungiprotokolli kohaselt oli otsuse avaliku kuulutamise ajaks

1. aprill
2. a. kell 17.
3. Kohtuotsuse avalikku kuulutamist sel ajal kinnitas ka K. Hiedel. Toimikumaterjalidest ei nähtu, et avalik kuulutamine oleks toimunud
4. aprillil. Seega oli apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks
5. aprill ja kaebus esitati apellatsioonitähtaja rikkumisega. Tallinna Halduskohus leidis põhjendatult, et taotluses esitatud põhjused - nõuetekohaselt vormistatud kohtuotsuse andmine kaebuse esitaja esindajale
6. aprillil - pole mõjuvad tähtaja möödalaskmiseks. Tallinna Halduskohtu määruses on aga ekslikult märgitud, et S. Plink ei taotlenud apellatsioonitähtaja ennistamist. Halduskohus jättis sama määrusega tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. A. Woodfieldi esindaja vandeadvokaat A. Tark esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus. Kassaator leiab, et TsKS § 232 kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, kirjeldavast osast, kohtu põhjendustest ja resolutsioonist.
7. aprillil
8. a. teatas halduskohtunik, et kohtuotsus tehakse teatavaks
9. aprillil
10. a. kell 17.
12. aprillil
13. a. teatas halduskohtunik ainult kaebuse rahuldamata jätmisest, tegemata teatavaks otsust tervikuna. Kohtunik teatas, et kohtuotsus väljastatakse järgmisel päeval.
14. aprillil
15. a. andis A. Woodfieldi esindaja kohtutoimikusse allkirja otsuse kättesaamise kohta. Kuna seaduse nõuetele vastav kohtuotsus valmis pärast
16. aprilli
17. a. kell 17.00 ja Tallinna Halduskohus andis A. Woodfieldi esindajale kirjalikult vormistatud kohtuotsuse ärakirja
18. aprillil
19. a., siis pole kohtuotsus avalikult välja kuulutatud. Seepärast tuleb apellatsioonitähtaega arvutada
20. aprillist
21. a. Seega pole apellatsioonitähtaega ületatud. K. Hiedeli esindaja vandeadvokaat A. Glikmani kirjalikes vastuväidetes kassatsioonkaebusele peetakse kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastuväidetes leitakse, et kassaator pole kaebuses märkinud, millist menetlusseaduse sätet on ringkonnakohus rikkunud või vääralt kohaldanud. Kaebuses on viidatud üksnes TsKS §-le
22. See viide pole asjakohane, sest see säte kehtestab nõuded kohtuotsuse sisule. Paljasõnaline ja vastuolus kohtuotsuse kuulutamise juures viibinud protsessiosalise K. Hiedeli seletusega on väide, et kohtuotsus tehti teatavaks motiveerimatul kujul. Halduskohtumenetluse seadustik ja Tsiviilkohtupidamise seadustik ei sätesta, mil viisil peab kohtunik kohtuotsuse avalikult teatavaks tegema ja kas ta peab selle ka sõna-sõnalt ette lugema. Ebaõige ja menetlusseaduse sätetega põhjendamata on kassaatori väide, et apellatsioonitähtaeg hakkas kulgema
23. aprillist
24. a., mil A. Woodfieldi esindaja sai kohtuotsuse ärakirja. Menetlusseadus ei seosta apellatsioonitähtaja kulgemise algust kohtuotsuse kättesaamisega.

§-de 21 ja 23 kohaselt hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema otsuse avaliku kuulutamise päevast ka siis, kui kaebaja või tema esindaja ei võtnud osa kaebuse läbivaatamisest ja saavad seetõttu otsusest teada alles kohtuotsuse ärakirja saamisel. Kohtuistungil esitas A. Woodfieldi esindaja vandeadvokaat A. Tark taotluse lugeda kassatsioonkaebuse punkt 2 kehtivaks alljärgnevas redaktsioonis: "Muuta Tallinna Ringkonnakohtu määrus haldusasjas nr. II-3/207/96 ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata". Kolmas isik K. Hiedel taotlusele vastu ei vaielnud. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas taotluse. Kohtuistungil väitis A. Woodfieldi esindaja vandeadvokaat A. Tark, et halduskohtunik tegi 15. aprillil 1996.a. teatavaks ainult kohtuotsuse resolutsiooni. K. Hiedel väitis, et teatavaks tehti TsKS § 232 nõuetele vastav kohtuotsus. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s: 1.

§ 22lg.

1 sätestab, et kohtuotsus, millele apellatsioonkaebust pole esitatud, jõustub kümne päeva möödudes selle kuulutamisest, et apellatsioonkaebuse esitamisel jõustub kohtuotsus ringkonnakohtu otsuse või määruse kuulutamisega.

§ 23lg.

1 kohaselt võib protsessiosaline esitada apellatsioonkaebuse kümne päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikule kuulutamisele järgnevast päevast. Need sätted seostavad protsessitähtaegade kulgemise üksnes kohtuotsuse kuulutamisega. Halduskohtumenetluse seadustik, erinevalt Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku §-st 28 lg. 3, ei sätesta võimalust kuulutada üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Seega tuleb halduskohtu otsuse kuulutamise all mõista sellise kohtuotsuse kuulutamist, mis vastavalt TsKS §-le 232 koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, kohtu põhjendustest ja resolutsioonist. Apellatsioonitähtaeg ei hakka kulgema ja kohtuotsus ei jõustu, kui kuulutati üksnes halduskohtu otsuse resolutsioon.

1. Paljasõnaline on kassaatori väide, et Tallinna halduskohtunik kuulutas üksnes kohtuotsuse resolutsiooni. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a. kohtuistungi protokollis on märgitud: "K. Hiedel: Olin otsuse ettelugemisel, otsus loeti ette 15 aprillil kohtusaalis". Kohtutoimikutest ei nähtu ning Riigikohtu halduskolleegiumi istungil esitatust ei saa järeldada, et
4. aprillil
5. a. otsust ei kuulutatud.
6. Kassatsioonkaebuses pole märgitud, millist menetlusseaduse sätet on ringkonnakohus rikkunud või vääralt kohaldanud.

§ 41lg.

1 p. 4 kohaselt tuleb kassatsioonkaebuses märkida viited seadusele, mida ringkonnakohus on rikkunud või vääralt kohaldanud. Ebapiisav on kassatsioonkaebuses tehtud viide TsKS §-le 232. See säte kehtestab üksnes kohustuslikud nõuded kohtuotsuse sisule. TsKS § 232 ei sätesta , millal ja kuidas peab kohus otsuse avalikult kuulutama. Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes

§-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium m ä ä r a b:

1. Jätta Astrid Woodfieldi esindaja kassatsioonkaebus rahuldamata
2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. septembri
4. a. määrus haldusasjas nr. II-3/207/96 muutmata.
5. Kanda kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni riigituludesse. Määrus jõustub
6. detsembril 1996.a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann