← Eesti

3-3-1-38-96

3-3-1-38-96 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

  1. novembril
  2. a. Paikuse Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohaliku omavalitsuse volikogu poolt eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  3. novembril
  4. a. avalikul kohtuistungil läbi Paikuse Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  5. septembri
  6. a. otsusele haldusasjas nr. II - 3/ 235/
  7. Protsessiosalisena võttis istungist osa Jana Semenovi esindaja vandeadvokaat Raul Oberg. Vilgia Envere, kes kasutas üürilepingu alusel Pärnumaal Paikuse vallas Paikuse alevikus EPT 9-15 asuvat eluruumi, esitas
  8. aprillil
  9. a. avalduse selle eluruumi erastamiseks. V. Envere suri
  10. jaanuaril
  11. a. Eluruumi erastamine oli selleks ajaks lõpule viimata.
  12. juunil
  13. a. andis Paikuse Vallavolikogu määruse nr. 5, mille punkti 1 kohaselt tunnistati EPT 9-15 ja 9-36 asuvad eluruumid erastamisele mittekuuluvaks seoses selle "edasise kasutamisega üürilepingu alusel ( Paikuse Põhikooli õpetajatele)." V. Envere lapselaps Jana Semenov esitas Pärnu Maakohtusse hagiavalduse, milles palus tunnistada end Elamuseaduse § 40 alusel Paikuse alevikus EPT 9-15 asuva korteri üürnikuks esialgse üürniku V. Envere asemel. Pärnu Maakohtu
  14. veebruari
  15. a. otsusega rahuldati see hagi ja tunnistati J. Semenov Paikuse alevikus EPT 9 -15 asuva korteri üürnikuks esialgse üürniku V. Envere asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi.
  16. märtsil
  17. a. esitas J. Semenov Paikuse Vallavolikogule avalduse, milles taotles vallavolikogu
  18. juuni
  19. a. määruse nr. 5 tühistamist EPT 9-15 asuva korteri osas.
  20. aprillil
  21. a. esitas J. Semenov avalduse nimetatud korteri erastamiseks.
  22. aprillil 1996.a. võttis Paikuse Vallavolikogu vastu otsuse nr. 13, mille punkti 1 kohaselt jäeti J. Semenovi taotlus vallavolikogu
  23. juuni
  24. a. määruse osaliseks tühistamiseks rahuldamata. Selle otsuse punktis 2 sätestati: " Jätta määruse p. 1 sõnastusest välja "(Paikuse Põhikooli õpetajatele)" ".
  25. aprillil
  26. a. sõlmiti Paikuse Vallavalitsuse ja J. Semenovi vahel eluruumi üürileping, mille kohaselt anti J. Semenovi kasutusse Paikuse alevikus EPT 9-15 asuv eluruum.
  27. mail 1996.a. esitas J. Semenov Pärnumaa halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada Paikuse Vallavolikogu
  28. juuni
  29. a. määruse nr. 5 p. 1 Paikuse vallas EPT 9-15 asuva eluruumi osas ja sama vallavolikogu
  30. aprilli
  31. a. otsus nr. 13 seadusevastasteks. Kaebuse esitaja leidis, et kaevatud haldusaktid rikuvad tema kui üürniku õigust erastada üürilepingu alusel kasutatavat eluruumi. J. Semenov väitis, et Paikuse Vallavolikogu kaevatud määruses märgitud põhjust ei saa lugeda Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 mõttes mõjuvaks põhjuseks. Samuti väitis kaebuse esitaja, et Paikuse Vallavolikogu ei saanud otsusega muuta oma määrust, kuna see on vastuolus Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-ga
  32. Selle sätte kohaselt on volikogul õigus anda üldaktidena määrusi ja üksikaktidena vastu võtta otsuseid. Pärnumaa halduskohtuniku
  33. juuni
  34. a. otsusega haldusasjas nr. 3-23/96 tunnistati Paikuse Vallavolikogu
  35. juuni
  36. a. määrus nr. 5 ja
  37. aprilli
  38. a. otsus nr. 13 seadusevastasteks ning tehti vallavolikogule ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha ühe kuu jooksul uus otsus. Kohus leidis, et kaevatud haldusaktid on üldsõnalised. Neis ei ole märgitud eluruumi erastamisest keeldumise põhjusi. Toimiku materjalide põhjal ei ole tõendatud, et EPT 9-15 asuva eluruumi edasiseks kasutamiseks üürilepingu alusel oleks mõjuv põhjus. Samuti leidis kohus, et Paikuse Vallavolikogu
  39. juuni
  40. a. määrus nr. 5 ja
  41. aprilli
  42. a. otsus nr. 13 on vastuolus Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-ga 7, kuna volikogu ei saa üksikaktiga muuta üldakti. Pärnumaa halduskohtuniku
  43. juuni
  44. a. otsusele esitas Paikuse Vallavalitsus apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus ning jätta J. Semenovi kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et kohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme ja pole hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  45. septembri
  46. a. otsusega muudeti Pärnumaa halduskohtuniku
  47. juuni
  48. a. otsust ja tunnistati Paikuse Vallavolikogu
  49. juuni
  50. a. määruse nr. 5 p. 1 seadusevastaseks EPT 9-15 asuva eluruumi osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik rikkus HKS § 19 lg.
  51. Tunnistanud Paikuse Vallavolikogu
  52. juuni
  53. a. määruse seadusevastaseks tervikuna, ületas halduskohtunik kaebuse piire. Ringkonnakohus leidis, et ülejäänud osas on esimese astme kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik. Eluruumide erastamise seaduse §-s 3 lg. 8 loetletud põhjused on seaduseandja poolt määratletud kui mõjuvad põhjused, mis annavad kohalikule omavalitsusele võimaluse tunnistada eluruumid erastamisele mittekuuluvaks. Vallavolikogu vaidlustatud määruses ja otsuses ei ole aga motiveeritud, millistel põhjustel tunnistati erastamisele mittekuuluvaks just nimelt EPT 9-15 asuv J. Semenovi poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum.
  54. oktoobril
  55. a. esitas Paikuse Vallavolikogu esindaja Paikuse Vallavalitsus kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  56. septembri
  57. a. otsus, teha uus otsus ja jätta J. Semenovi kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning pole hinnanud õigesti kõiki asjas olevaid tõendeid. Kasaator väidab, et ringkonnakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et vaidlustatud määruses ja otsuses oleks tulnud "põhjendada, motiveerida ja argumenteerida", millistel põhjustel volikogu otsustas tunnistada erastamisele mittekuuluvaks just nimelt EPT 9-15 asuva eluruumi, mida kasutab J. Semenov üürilepingu alusel. Kui ringkonnakohus leiab, et erastamisele mittekuuluvaks ei või tunnistada eluruumi, mida kasutatakse üürilepingu alusel, siis on selline seisukoht ekslik ja vastuolus Eluruumide erastamise seaduse §-ga 3 lg.
  58. Eluruumide erastamise seadus ega ka muud õigusaktid ei nõua eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamisel mingeid täiendavaid põhjendusi selle edasise kasutamise kohta üürilepingu alusel. J. Semenovi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Vastustaja väidab, et kassaator viitab vaid seaduse sättele, jättes argumenteerimata, millistel põhjustel on otsustatud tunnistada erastamisele mittekuuluvaks just J. Semenovi poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s: Eluruumide erastamine toimub avalikes huvides. See põhimõte tuleneb Eluruumide erastamise seaduse §-st
  59. Nimetatud sätte lg.1 sätestab, et eluruumide erastamise eesmärgiks on anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilitamine. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 8 kehtestab: "Linna ja valla omavalitsuse volikogu võib kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamisega üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel. Nimetatud põhjused avalikustab volikogu." Seega ei anta selles sättes eluruumide mitteerastamise mõjuvate põhjuste ammendavat loetelu. Nimetatud sätte kohaselt võib kohaliku omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata seoses nende lammutamise, rekonstrueerimise või edasise kasutamisega üürilepingu alusel. Kõik need kolm põhjust on seaduse kohaselt mõjuvad põhjused eluruumide mitteerastamiseks. Peale selle võib linna ja valla volikogu tunnistada eluruumi erastamisele mittekuuluvaks ka muul mõjuval põhjusel. Eluruumide mitteerastamise põhjused peab omavalitsuse volikogu avalikustama. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 7 lg. 1 kohaselt on volikogul õigus anda üldaktidena määrusi. Sama seaduse § 7 lg. 2 kohaselt on volikogul õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 sätestab volikogu ainupädevuse. Volikogu ainupädevusse kuuluvates küsimustes annab volikogu üksnes määrusi. Paikuse Vallavolikogu
  60. juuni
  61. a. määrus nr. 5 ei ole oma sisult üldakt. Nimetatud haldusakt reguleerib üksikjuhtumit ja on adresseeritud individualiseeritud subjektidele. Seetõttu tuleb seda käsitleda üksikaktina. Üksikakt peab olema põhjendatud nii õiguslikult kui ka faktiliselt. Üksikaktis peab peale viite seaduse sättele olema ka motivatsioon. Et haldusakti vaidlustada, on isikul õigus teada, millistel põhjustel tema õigusi ja vabadusi piirati. Nii on tagatud haldusakti kontrollitavus. Kaevatud haldusaktides on Paikuse Vallavolikogu ilma piisava argumentatsioonita kindlaks määranud eluruumid, mida ei erastata seoses nende edasise kasutamisega üürilepingu alusel. Kohtutoimikute materjalidega ei ole tõendatud, et Paikuse alevikus EPT 9-15 asuva eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamine oleks põhjendatud. Eeltoodud põhjustel on kassatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab:
  62. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
  63. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  64. septembri
  65. a. otsus haldusasjas nr. II-3/235/96 muutmata.
  66. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
  67. detsembril 1996 a. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.