III-3/1-6/94 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartu, 16. juunil 1994. a. Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus õigusvastaselt võõrandatud vara Eesti Arstide Liidule tagastamise asjas Halduskohtukolleegiu

§ 12lg 3 p.

5 alusel ja jätta see maja riigi omandusse.

1. oktoobril
2. a. teatas Tartu linnapea kirjaga nr. 1-14/1090 Vabariigi Valitsusele nimetatud majavalduse tagastamisest Arstide Liidule ja viimasele pandud kohustusest lubada Tartu Prokuratuuril kasutada ruume rendilepingu alusel 5 aastat. Seetõttu paluti kirjas tühistada Vabariigi Valitsuse korraldus nr. 559-k. Eesti Vabariigi

§ 21osalise muutmise seaduse alusel kinnitas Vabariigi Valitsus 25.

oktoobril

1. a. määrusega nr. 328 riigi omandusse jääva vara nimekirja
2. septembri
3. a. seisuga. Selles nimekirjas arvati Justiitsministeeriumi halduses olevate varade hulka ka Tartu Prokuratuuri administratiivhoone Tartus, Pepleri
5. novembril
6. a. esitas Riigiprokuratuur kaebuse Tartu Halduskohtusse Tartu Linnavalitsuse
7. septembri
8. a. määruse nr. 517 peale, paludes tunnistada määrus ja Tartus asuva majavalduse Pepleri 32 tagastamine Arstide Liidule seadusevastaseks . Kaebuse motiivide kohaselt kinnitas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium
9. juulil
10. a.

§ 21

lg 1 alusel riigi omandusse jäävate kultuuri- ja sotsiaalsfääri ning tööstusettevõtete nimekirja, milles oli ka Tartu Ülikool. Kuna vaidlusalune majavaldus Pepleri 32 oli ülikooli bilansis, siis jäi ta riigi omandusse. Ka Vabariigi Valitsus jättis

§ 12lg 3 p.

5 alusel

1. septembri
2. a. korraldusega nr. 559-k nimetatud majavalduse riigi omandusse. Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse motiivide kohaselt kinnitab riigi omandusse jääva vara nimekirja Vabariigi Valitsus

§ 21

osalise muutmise seaduse alusel, kuid sellesse ei tohi lülitada õigusvastaselt võõrandatud vara. Vabariigi Valitsuse korraldus nr. 559-k, millega jäeti vaidlustatud maja riigi omandusse

§ 12lg 3 p.

5 alusel, võeti vastu alles

1. septembril
2. a., ta ei oma tagasiulatuvat jõudu ega tühista Tartu Linnavalitsuse määrust.
3. veebruaril
4. a. esitas Riigiprokuratuur apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse, paludes tunnistada Tartu Linnavalitsuse määrus ebaseaduslikuks ja kohustada linnavalitsust võtma maja arvele Tartu Inventariseerimise Büroos. Apellatsioonkaebuse motiivid olid järgmised:
5. Tartu Halduskohus kohaldas valesti

§ 21

osalise muutmise seadust, sest see ei käsitle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, vaid vara munitsipaliseerimist. 2.

§ 21

osalise muutmise seaduse § 3 jättis kehtima põhimõtte, et Ülemnõukogu Presiidiumi poolt kinnitatud riigi omandusse jääva vara nimekiri kehtib seni, kuni analoogilise nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus. Ülemnõukogu Presiidiumi 2. juuli 1992. a. otsusega oli sellisesse nimekirja kantud Tartu Ülikooli tervikvara, seega ka maja Pepleri 32. 3.

§ 21osalise muutmise seaduse § 1 alusel kinnitas Vabariigi Valitsus 25.

oktoobril

1. a. määrusega nr. 328 seisuga
2. september
3. a. riigi omandusse jääva vara nimekirja, kus Justiitsministeeriumi halduses olevate varade hulka arvati ka Tartu Prokuratuuri administratiivhoone Tartus, Pepleri
5. Tartu Linnavalitsus ei ole arvestanud
6. juunil
7. a. jõustunud

II osa "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ning kompenseerimine" muutmise ja täiendamise seadust, millega muudeti

§ 12lg 3 p.

5 redaktsiooni. Muudatuse kohaselt ei kuulu tagastamisele õigusvastaselt võõrandatud vara juhul, kui Vabariigi Valitsus otsustab valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu põhjendatud ettepanekul, et sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve või ettevõtte või muu organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks. Selle muudatuse mittearvestamisega eiras Tartu Linnavalitsus ühtlasi 24. märtsil 1993. a. jõustunud

§ 21

osalise muutmise seaduse §-i 4, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara jätmine riigi- või munitsipaalomandusse reguleeritakse vastavate seadustega. Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a. otsusega apellatsioonkaebus rahuldati, tühistati Tartu Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tunnistati seadusevastaseks Tartu Linnavalitsuse määrus. Selle otsuse motiivide kohaselt kinnitas Ülemnõukogu Presiidium

§ 21lg 1 alusel 2.

juulil

1. a. riigi omandusse jäävate kultuuri- ja sotsiaalsfääri asutuste ning tööstusettevõtete tervikvarade nimekirja. Selles nimekirjas oli Tartu Ülikool, seega ka Pepleri
2. Ülemnõukogu Presiidiumi otsus oli kooskõlas tollal kehtinud § 21 redaktsiooniga, mida muudeti
3. märtsil
4. a. Selle alusel anti taolise nimekirja kinnitamise õigus Vabariigi Valitsusele alates
5. märtsist
6. a.

§ 12lg 3 p.

5 alusel tollases redaktsioonis oli Ülemnõukogul õigus otsustada õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise üle.

1. juunil
2. a. §-s 12 lg 3 p. 5 tehtud muudatus andis sellise õiguse Vabariigi Valitsusele alates
3. juunist
4. a. Kohtu otsuses leiti samuti, et Tartu Linnavalitsus ei ole vaidlusaluse majavalduse tagastamisel järginud Vabariigi Valitsuse
5. augusti
6. a. määrusega nr. 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 31 ja 32 ning Vabariigi Valitsuse
7. veebruari
8. a. määrusega nr. 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p.
9. Linnavalitsus ei kontrollinud, kas on asjaolusid, mis

§ 12

lg 3 p.-de 3-6 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatud lisatingimuste täitmist. Kohus leidis sellest tulenevalt, et Vabariigi Valitsusel oli õigus otsustada, kas riigi omanduses olevat vara on võimalik tagastada. Majavaldus Pepleri 32 kuulus sotsiaalobjektina riigi omandusse, mitte munitsipaal- või juriidilise isiku omandusse ja Tartu Linnavalitsus oleks pidanud enne vara tagastamise otsustamist küsima Vabariigi Valitsuse arvamust tagastamise võimalikkuse kohta. Kuna Tartu Linnavalitsus arvamust ei küsinud, rikkus ta vara tagastamise protseduurilist korda ja tema määrus on seadusevastane. 13. mail 1994. a. esitas Tartu Linnavalitsus kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. Kaebuse motiivide kohaselt on Tartu Ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, samuti menetlusnorme.

§ 12lg 3 p.

5 kohaselt oli Pepleri 32 maja selline objekt, mis ei kuulunud sõjalise, korrakaitse, kultuuri- või sotsiaalobjektide hulka ja seetõttu oli õigus ta tagastada Arstide Liidule. Ka ei rikutud selle maja tagastamise protseduurilist korda. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määruse nr. 161 p. 31 alapunkt 5, millele ringkonnakohus tugineb, on vastuolus praegu kehtiva

§-ga 12 lg 3 p. 5, mille uus redaktsioon jõustus

1. juunil
2. a. ja kehtis ka maja tagastamise ajal. Nende vastuolu korral kehtib seadus, mitte määrus. Ringkonnakohus kohaldas aga seaduse asemel määrust, hilisema akti asemel varasemat, tõlgendas suvaliselt ja seadusest mittetulenevalt avalduste läbivaatamise korda. Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. a. määruse punkti 29 uus, seadusega kooskõlas olev redaktsioon kehtestati Vabariigi Valitsuse poolt alles
5. septembril
6. a. määrusega nr. 294, kuid see ei kehtinud maja tagastamise ajal. Ringkonnakohus on tõlgendanud vääralt

§-i 21, mis käsitleb vara munitsipaliseerimist, laiendades seda ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a. määrus nr. 328, millega kinnitati riigi omandusse jääva vara nimekiri ja milles on ka Tartu Prokuratuuri administratiivhoone, on koostatud lähtudes vara munitsipaliseerimisest, s.o. §-st
3. Kuid isegi selles paragrahvis kehtib nõue, et riigi omandusse jääva vara nimekirja ei tohi lülitada õigusvastaselt võõrandatud vara. Kaebuses leitakse, et Tartu Ringkonnakohus on vaadanud apellatsioonkaebuse haldusasjas ebaõigesti läbi tsiviilkohtukolleegiumis, millega rikkus HKS § 34 sätteid. Halduskolleegiumi puudumisel peaks haldusasju läbi vaatama kas ringkonnakohus või selle kolleegium, kuid mitte tsiviilkolleegium. Kassaator palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse, lõpetada asjas menetlus ning välja mõista kohtukulud. Riigiprokuratuuri vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskohtukolleegium leidis: Tartu Linnakohtu
4. mai
5. a. otsusega tunnistati Arstide Liit omandireformi õigustatud subjektiks. Sellega tekkis tal

§ 4

alusel õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist omandireformi kohustatud subjektidelt.

1. märtsil
2. a. pöördus Arstide Liit Tartu Linnavalitsuse poole taotlusega tagastada temalt
3. a. natsionaliseeritud vara hooned ja krunt Tartus, Pepleri 32 (kinnistu nr. 429). Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu linna komisjoni
4. augusti
5. a. otsusega nr. 28 loeti hooned Tartus, Pepleri 32 õigusvastaselt võõrandatud varaks ja kanti omandireformi objektina endiste omanike ja vara registrisse. Rahuldamata jäeti taotlus krundi tagastamiseks. Nimetatud majavaldus anti
6. a. Tartu Meditsiinikooli bilansist Tartu Riikliku Ülikooli bilanssi, kus ta oli ka tagastamistaotluse esitamise ajal. Majavaldust kasutab Tartu Prokuratuur. Tartu Linnavalitsuse
7. septembri
8. a. määrusega nr. 517 otsustati nimetatud majavaldus tagastada Arstide Liidule koos kohustusega säilitada esimesel korrusel ruumide kasutamise õigus rendilepingu alusel 5 aastaks Tartu Prokuratuurile.
9. septembril
10. a. teatas Tartu Ülikool Tartu Linnavalitsusele kirjaga nr. 1-20/64-153, et tema ei pretendeeri nimetatud majavalduse edasisele kasutamisele ja
11. septembril
12. a. andis ta selle vara üleandmise aktidega komisjoni poolt Arstide Liidule üle. Arstide Liit koostas mitteeluruumide rendilepingu ruumide rentimiseks Tartu Prokuratuurile. Riigiprokuratuur rendilepingu tingimustega ei nõustunud.
13. novembril
14. a. esitas ta kaebuse Tartu Halduskohtusse Tartu Linnavalitsuse
15. septembri
16. a. määruse nr. 517 peale. Kaebuse mitterahuldamisel esitas ta
17. veebruaril
18. a. apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse. Ka selles kaebuses taotles ta Tartu Linnavalitsuse
19. septembri
20. a. määruse nr. 517 tunnistamist seadusevastaseks. Ringkonnakohus rahuldaski apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Tartu Linnavalitsus esitas
21. mail
22. a. Riigikohtule kassatsioonkaebuse, leides, et ringkonnakohus ei ole asja läbivaatamisel järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebuse haldusasjas vaatas läbi Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkohtukolleegium. Halduskohtumenetluse seadustiku § 34 alusel vaadatakse apellatsioonkaebus haldusasjas läbi halduskohtukolleegiumi istungil. Tsiviilkohtupidamise seadustiku § 278 lg 1 alusel võidakse tsiviilkolleegiumile panna ka halduskohtu lahendite peale esitatud apellatsioonkaebuste läbivaatamine, kui ringkonnakohtus ei moodustata halduskohtukolleegiumi. Tartu Ringkonnakohtus ei ole moodustatud halduskohtukolleegiumi ja seetõttu pani sama kohtu esimees
23. septembril
24. a. tsiviilkolleegiumile ka halduskohtu lahendite peale esitatud apellatsioonkaebuste läbivaatamise. Seega ei ole põhjendatud kassaatori väide, et asja arutamisel Tartu Ringkonnakohtus rikuti oluliselt menetlusnorme, kuna haldusasja on lahendanud ebaõige kohtukoosseis. Käesoleva vaidluse sisulisel lahendamisel tuleb aluseks võtta
25. juulil
26. a. vastuvõetud Omandireformi aluste seadus, arvestades selles tehtud hilisemaid muudatusi ja täiendusi. Nimetatud seaduse § 3 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele, samuti muudetakse vara omandivormi munitsipaliseerimise, erastamise või taasriigistamise teel. Nende erinevate reformisuundade konkreetsed alused ja erisused on sätestatud sama seaduse teises, kolmandas, neljandas ja viiendas osas. Kohtud ei ole antud asja lahendamisel neid erinevatest reformisuundadest tulenevaid erisusi silmas pidanud ja on seetõttu jõudnud ebaõigetele järeldustele.

§ 12

lg 1 kehtestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohustuse riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite, teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute poolt, kelle omanduses asub õigusvastaselt võõrandatud vara. Sama paragrahvi lõikes 3 sätestatakse aga juhtumid, millal õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele. Käesolevas vaidluses tuleb kohaldada nimetatud seaduse §-i 12 lg 3 p. 5, mida muudeti

1. juunil
2. a. ja see redaktsioon jõustus
3. juunil
4. a. Selle sätte esialgse, s.o.
5. juuni
6. a. redaktsiooni kohaselt ei kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui Ülemnõukogu otsustas, et riigi omanduses oleva kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse aluse objekti tagastamine kahjustab Eesti Vabariigi huve. Ülemnõukogu ei ole Tartus Pepleri 32 asuva majavalduse mittetagastamise otsust teinud. Tartu Ringkonnakohus on teinud vea sellega, et lähtus Ülemnõukogu Presiidiumi
7. juuli
8. a. otsusest, millega kinnitati riigi omandusse jäävate ja munitsipaliseerimisele mittekuuluvate kultuurija sotsiaalsfääri asutuste ning tööstusettevõtete tervikvarade nimekiri, kuhu oli kantud ka Tartu Ülikool. Viga seisneb selles, et nimetatud otsuse aluseks on

§ 21lg 1, mis käsitleb aga munitsipaliseerimist.

Ka selle paragrahvi

1. märtsil
2. a. muudetud redaktsioonis sätestatakse, et riigi omandusse jääva vara nimekirja ei lülitata õigusvastaselt võõrandatud vara.

§ 12lg 3 p.

5

1. juunil
2. a. muudetud redaktsioon, mis kehtis vaidlustatud majavalduse tagastamise ajal, tulebki aluseks võtta antud vaidluse lahendamisel. Selle uue redaktsiooni kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise Vabariigi Valitsus. Mittetagastamise alusena sätestatakse valitsusasutuse või kohaliku volikogu põhjendatud ettepanek, mille kohaselt sõjalise, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve või ettevõtte või muu organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeb ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks. Seega loetletakse märgitud sättes objektid, mida võidakse erandina õigusvastaselt võõrandatud varana mitte tagastada. Majavaldus Pepleri 32 oli küll Tartu Ülikooli bilansis, kuid seda kasutas põhilises osas Tartu Prokuratuur, mida tulebki arvestada vaidluse lahendamisel. Riigiprokuratuuri vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et neile on arusaamatu Tartu Linnavalitsuse väide, nagu ei oleks Tartu Prokuratuur korrakaitseorgan. Politseiseaduse §-de 3 ja 4 kohaselt on pandud politseile avaliku korra, inimeste ja organisatsioonide seaduslike huvide, kuritegevuse tõkestamise, kohtueelse uurimise ja karistuste määramise ja täideviimise ülesanded ning tema kaitse all on kõik Eesti Vabariigi territooriumil viibivad ja tema jurisdiktsioonile alluvad isikud. Politseiseaduse § 7 lg 2 alusel teostab järelevalvet politsei tegevuse seaduslikkuse üle prokuratuur. Prokuratuuri seaduse § 2 alusel on prokuratuuri ülesanneteks: 1) järelevalve kriminaalasjade kohtueelse menetluse seaduslikkuse üle; 2)riikliku süüdistuse esindamine kõigi astmete kohtutes; 3) järelevalve vabaduse võtmisega seotud karistuste täitmise ning meditsiinilise ja kasvatusliku iseloomuga sunnivahendite kohaldamise seaduslikkuse üle; 4) järelevalve politsei tegevuse seaduslikkuse üle; 5) järelevalve jälitusametkondade jälitustegevuse seaduslikkuse üle kooskõlas jälitustegevuse seadusega. Sellest tulenevalt ei ole prokuratuur korrakaitseorgan. Vabariigi Valitsus otsustas Justiitsministeeriumi ettepaneku ja § 12 lg 3 p. 5 alusel korraldusega nr. 559-k majavaldust Pepleri 32 mitte tagastada ja jätta see riigi omandusse. Korraldus on tehtud
3. septembril
4. a., mistõttu ei oma tagasiulatuvat jõudu ja ei tühista Tartu Linnavalitsuse
5. septembri
6. a. määrust. Vabariigi Valitsuse
7. oktoobri
8. a. määrusega nr. 328 kinnitati riigi omandusse jääva vara nimekiri
9. septembri
10. a. seisuga, kus Justiitsministeeriumi halduses olevate varade hulka arvati ka majavaldus Pepleri 32 kui Tartu Prokuratuuri administratiivhoone. Kuid see nimekiri on koostatud lähtudes

§-st 21, mis käsitleb vara munitsipaliseerimist ja seetõttu ei saa takistada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Tartu Ringkonnakohtu väide, et Tartu Linnavalitsus rikkus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta esitatud avalduste läbivaatamise, tõendite hindamise ja vara tagastamise protseduurilist korda, ei ole põhjendatud. Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a. määrusega nr. 161 kinnitati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord (edaspidi Avalduste läbivaatamise kord) ja
3. veebruaril
4. a. määrusega nr. 36 kinnitati Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord (edaspidi Tagastamise kord). Tagastamise korra p. 29 kohaselt vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis

§ 12

lg 3 punktide 3-6 ning lg 4 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatud lisatingimuste täitmist. Nende küsimuste lahendamisel tuleb lähtuda Avalduste läbivaatamise korra punktidest 31 ja 32. Avalduste läbivaatamise korra punkti 31 alapunkt 5 sätestab, et juhul, "kui vara hulgas on kultuuri- või sotsiaalobjekt või riikliku või kohaliku kaitse all olev objekt, mis on riigi või munitsipaal- või juriidilise isiku omanduses, saab tagastamise otsustada pärast seda, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu või vastav volikogu on otsustanud, et nimetatud objekti tagastamine ei kahjusta Eesti Vabariigi või kohaliku haldusüksuse huve". Ülemnõukogu ei ole selle sätte, s.o. § 12 lg 3 p. 5 alusel majavalduse Pepleri 32 mittetagastamise otsust teinud. See määruse punkt oli aga vastuolus samal ajal kehtinud

§ 12lg 3 p.

5 muudetud redaktsiooniga, sest Vabariigi Valitsus ei olnud viinud Avalduste läbivaatamise korda vastavusse nimetatud seadusega. Ringkonnakohtu väide, et Tartu Linnavalitsus oleks pidanud enne maja tagastamise otsustamist küsima Vabariigi Valitsuse arvamust, ei ole kooskõlas avalduse ajal kehtinud

ga. Seaduse vastuolu korral määrusega kehtib seadus. Tagastamise korra punkti 31 muudetud redaktsioon, mis tugineb §-le 12 lg 3 p. 5, nõuabhoone tagastamise taotlusest teatamist valitsusasutusele, kelle bilansis vara on või kelle valitsemisalasse vastav riigiasutus või kultuuri- ja sotsiaalobjekt kuulub. Kuid nimetatud punkt 31 viidi Vabariigi Valitsuse poolt

ga kooskõlla alles

1. septembril
2. a. määrusega nr. 294, ja seetõttu ei oma ta tagasiulatuvat jõudu Tartu Linnavalitsuse
3. septembri määrusele nr.
4. Eksitav ja ebaõige on Tartu Ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et

§ 21

osalise muutmise seadusega anti Vabariigi Valitsusele õigus otsustada hoone Tartus, Pepleri 32 tagastamise võimalikkuse kohta. Viga seisneb selles, et

§ 21

käsitleb vara munitsipaliseerimist, aga mitte õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Arvestades seda, et kohtud on käesoleva asja lahendamisel rikkunud materiaalõiguse norme, siis tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, tühistada ringkonnakohtu otsus ja lõpetada asja menetlus. Lähtudes Halduskohtumenetluse seadustiku §-dest 50 ja 57 p. 3 Riigikohtu halduskohtukolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 1994. a. otsus haldusasjas nr. II-3-17/94 ja lõpetada asja menetlus. Tagastada Tartu Linnavalitsusele kassatsioonikautsjon 150 (ükssada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub teatavaks tegemisest 20. juunil 1994. a. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann