3-3-1-13-97

3-3-1-13-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. aprillil
2. a. T. Kollomi kassatsioonkaebuse läbivaatamine kohtuniku pensioni maksmise lõpetamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
3. aprillil
4. a. läbi Tiit Kollomi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. veebruari
6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-13/
7. Tallinna Pensioniameti Ida osakonna
8. märtsi
9. a. otsusega nr. 341 määrati
10. a. sündinud Tiit Kollomile kohtuniku pension eluaegselt alates
11. märtsist
12. a. Tallinna Pensioniameti Keskpensionikomisjoni
13. oktoobri
14. a. otsusega peatati Tiit Kollomile pensioni maksmine. Tallinna Pensioniameti direktori
15. septembri
16. a. kirjas nr. 5249 ja
17. oktoobri
18. a. kirjas nr. 5815 põhjendati pensioni maksmise peatamist sellega, et analoogiline vaidlus, so. vaidlus Nelja Zaitsevale kohtuniku pensioni määramise asjas, on Riigikohtu menetluses. Tallinna Pensioniameti Keskpensionikomisjoni
19. jaanuari
20. a. otsusega tunnistati sama komisjoni
21. oktoobri
22. a. otsus kui Riiklike elatusrahade seadusele mittevastav kehtetuks ja loeti T. Kollomile pensioni maksmine lõpetatuks alates
23. novembrist
24. a. T. Kollom esitas
25. augustil
26. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada keskpensionikomisjoni
27. jaanuari
28. a. otsus seadusevastaseks osas, millega pensioni maksmine loeti lõpetatuks alates
29. novembrist
30. a. Kaebuses leiti, et keskpensionikomisjonil puudus õigus määratud pensioni äravõtmiseks. Ida Pensioniameti otsust pensioni määramise kohta pole tühistatud. Kohtuniku staatuse seaduse § 33 tõlgendamise muutumine ei tohi mõjutada nende isikute olukorda, kellele pension on varem määratud ega tohi olla neilt pensioni äravõtmise aluseks, sest see oleks vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.
31. novembril
32. a. täiendas T. Kollom esitatud kaebust. Kaebuse täienduses leiti, et õigus kohtuniku pensionile seostati vanaduspensioni eaga alles
33. septembril
34. a. väljakuulutatud Kohtuniku staatuse seaduse muutmise seadusega. Selle seaduse tagasiulatuv kohaldamine on õigusvastane. Tallinna Halduskohtu
35. novembri
36. a. otsusega haldusasjas nr. 3-458/96 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et Kohtuniku staatuse seaduse § 33 ei sätesta erandit kohtuniku pensioniea suhtes, mistõttu nõutava pensioniea määratlemisel tuleb juhinduda Riiklike elatusrahade seaduse §-st
38. a. sündinud T. Kollomil oli küll kohtuniku pensioni määramiseks nõutav kohtunikustaaz, kuid ta pole jõudnud Riiklike elatusrahade seadusega sätestatud pensioniikka. Seda, et kohtuniku pensioni määramiseks on nõutav ka Riiklike elatusrahade seadusega sätestatud pensioniikka jõudmine, on märkinud ka Riigikohtu halduskolleegium, lahendades haldusasja nr. 3-3-1-2-
39. Seega pole õige kaebaja väide, et kohtuniku pensioni määramine seostati pensioniikka jõudmisega alles
40. septembril
41. a. väljakuulutatud Kohtuniku staatuse seaduse muutmise seadusega, millega muudeti Kohtuniku staatuse seaduse §
42. Seda seadust pole kaebaja suhtes tagasiulatuvalt kohaldatud. Seadusliku aluseta määratud pensioni maksmine kuulub lõpetamisele. Käesoleval juhul pole pensioni maksmise lõpetamise aluseks seaduse teistmoodi tõlgendamine, vaid see, et pension oli määratud alusetult. Pole rikutud ka õiguspärase ootuse printsiipi, sest riigiorgani poolt ebaseaduslikult määratud pensioni saamise ootus pole õiguspärane. Pensionikomisjoni õigus teha otsuseid pensioni määramise või mittemääramise kohta tuleneb Riiklike elatusrahade seaduse §-st
43. Keskpensionikomisjoni vaidlustatud otsus ei riku kaebaja õigusi, sest pensioni maksmine lõpetati Tallinna Pensioniameti I (endise Ida) osakonna
44. veebruari
45. a. korralduse alusel. T. Kollom esitas halduskohtu sellele otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada apelleeritav kohtuotsus ja tunnistada keskpensionikomisjoni vaidlustatud otsus täielikult ebaseaduslikuks. Apellant leidis, et ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt Riiklike elatusrahade seaduse § 32 annab keskpensionikomisjonile õiguse ära võtta juba määratud pensioni. Kohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist pole täitevvõimupoolsete seaduse erinevate tõlgendustega, vaid seaduse väära rakendamisega. Arvestatud pole sellega, et Kohtuniku staatuse seaduse § 33 muutmisel, so. pensioni määramiseks vanusenõude kehtestamisel, poleks mingit mõtet, kui see poleks uue tingimuse kehtestamine. Seaduse varasem redaktsioon kohtuniku pensioni saamiseks vanusenõuet ei kehtestanud. Ka rikkus kohus HKS § 19 lg. 2, ületades kaebuse piire. Kaebuses ei palutud anda kohtulikku tõlgendust Kohtuniku staatuse seaduse §-le
46. Keskkomisjon ja kohus, tuginedes N. Zaitseva asjas tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile, võtsid otsustamisel aluseks kohtupretsedendi, mis pole Eesti õigussüsteemis õiguse allikaks. Tegemist on ka sisult võrreldamatute kohtuasjadega, sest N. Zaitsevale keelduti kohtuniku pensioni määramisest, kaebajalt aga võeti juba määratud pension ära. Rikutud on ka õiguspärase ootuse printsiipi, sest täitevvõim võttis pensioni ära ilma pädevuseta ja seaduses sätestatud aluseta. T. Kollom esitas
47. novembril
48. a. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi esimehele palve taotleda apellatsioonkaebuse andmist läbivaatamiseks mõnele teisele ringkonnakohtule, kuna Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtunikud on tema lähemad töökaaslased. Riigikohtu esimees saatis
49. detsembri
50. a. kirjaga nr. 3-6-6-24 T. Kollomi apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
51. veebruari
52. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja apelleeritud kohtuotsus muutmata. Kohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seepärast ei pea ringkonnakohus vastavalt HKS §-le 38 lg. 4 ja TsKS §-le 313 lg. 2 vajalikuks korrata halduskohtu otsuse kõiki motiive. Ringkonnakohus leidis, et vaatamata kaevatava otsuse formuleeringu "lugeda pensioni maksmine lõpetatuks" mõneti ebaõnnestunud sõnastusele, sisaldab see selget otsustust lõpetada pensioni maksmine. See pole ka pensioni maksmise peatamise kohta tehtud otsuse teisiti nimetamine. Riiklike elatusrahade seaduse § 32 mõttes on pensionikomisjon kollegiaalse organina pädev otsustama pensioni määramist või määramata jätmist. Riiklike elatusrahade seaduses pole küll konkreetset alust seadusliku aluseta määratud pensioni maksmise lõpetamiseks, kuid sellise aluse puudumisel tuleb lähtuda pensioneerimist käsitleva seadusandluse üldisest mõttest. Kuna pensionikomisjon on pädev pensioni määrama, siis on ta pädev ka otsustama seadusliku aluseta määratud pensioni maksmise lõpetamise. Halduskohus, tõlgendades Kohtuniku staatuse seaduse § 33, pole rikkunud HKS § 19 lg. 2, sest kaebuse sisu eeldas ka selle otsustamist, kas pension määrati seaduslikul alusel. Apellandi viide
53. septembril
54. a. väljakuulutatud Kohtuniku staatuse seaduse muutmise seadusele pole asjakohane, sest keskpensionikomisjoni kaevatud otsus tehti ajal, mil Kohtuniku staatuse seaduse § 33 kehtis esialgses redaktsioonis. Viitamine Tallinna halduskohtu otsuses Riigikohtu halduskolleegiumi
55. veebruari
56. a. lahendile N. Zaitseva kohtunikupensioni asjas ei tähenda, et halduskohus oleks tuginenud sellele kui kohtupretsedendile ja võtnud selle aluseks otsuse tegemisel. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et keskpensionikomisjoni vaidlustatud otsus pole vahetult suunatud kaebaja õigustele, et pensioni maksmine on lõpetatud Tallinna Pensioniameti I osakonna
57. veebruari
58. a. korralduse alusel. Kuna keskpensionikomisjon oli pädev otsustama pensioni maksmise lõpetamist, siis oli komisjoni kaevatav otsus vahetult suunatud T. Kollomi väidetava subjektiivse õiguse lõpetamisele. T. Kollom esitas Tartu Ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritav kohtuotsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et seaduse mõtte ja üldiste printsiipide kohaselt saab pensioni ära võtta ainult seadusega antud volituse korral ja seaduses sätestatud alustel. Riiklike elatusrahade seaduse § 32 pole selliseks aluseks, sest see säte annab keskpensionikomisjonile ainult pensioni määramise õiguse. Ebaõige on kolleegiumi seisukoht, et tegemist ei olnud Kohtuniku staatuse seaduse § 33 erinevate tõlgendustega. Varem kohaldati seda sätet kui kohtunikule väljateenitud aastate pensioni kehtestavat. Kohtute seisukoht viib selleni, et täitevvõim võib hiljem oma otsust muuta. Kohtud on ebajärjekindlad, leides, et seadust tuleb tõlgendada tema üldise mõtte kohaselt. Asjaoludega on vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, et keskpensionikomisjon ja halduskohus pole otsustamisel lähtunud N. Zaitseva asjas tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest. Mõlemas otsuses tuginetakse otseselt sellele lahendile. Tähelepanuta on jäetud, et tegemist on sisult võrreldamatute kohtuasjadega, sest ühel juhul võeti pension ära, teisel aga keelduti selle määramisest. N. Zaitseva suhtes tehtud lahendile tuginemine on vastuolus meie õigussüsteemi põhimõtetega, sest kohtupretsedent pole Eestis õiguse allikas. Seaduse alusel pädeva riigiorgani poolt määratud pensioni äravõtmine seaduse hilisema teisiti tõlgendamise ja kohaldamise tõttu on vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s: Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks kõiki neid korrata. Täiendavalt peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks märkida, et Riigikohtu halduskolleegiumi
59. veebruari
60. a. määrus haldusasjas nr. 3-3-1-2-96 (RT III 1996, 10, 145), millele osundatakse Tallinna Halduskohtu otsuses, ei sisalda kohtupretsedenti, vaid seaduse kohtulikku tõlgendust. Riigikohtu halduskolleegium pole selle lahendiga loonud uut normi. Ta vaid tõlgendas Kohtuniku staatuse seaduse § 33 tollal kehtinud redaktsiooni ja Riiklike elatusrahade seadust ning leidis, et nende seaduste kohaselt on kohtuniku pensioni määramiseks vajalik Riiklike elatusrahade seadusega sätestatud pensioniikka jõudmine. N. Zaitseva kohtuasi ja käesolev haldusasi on analoogilised selles mõttes, et mõlemas asjas oli vaidluse all üldisesse pensioniikka veel mittejõudnud isiku õigus Kohtuniku staatuse seadusega sätestatud kohtuniku pensionile. Nende asjade erinevus seisneb selles, et N. Zaitsevale keelduti pensioni määramisest põhjusel, et ta pole veel jõudnud pensioniikka, T. Kollomile määratud pensioni maksmine aga lõpetati põhjusel, et ta pole jõudnud pensioniikka.
61. septembril
62. a. väljakuulutatud Kohtuniku staatuse seaduse muutmise seadus ei kehtestanud kohtuniku pensioni määramiseks uut vanusenõuet, vaid üksnes täpsustas Kohtuniku staatuse seadust, fikseerides selgesõnaliselt juba kehtiva põhimõtte, mille kohaselt kohtuniku pensioni saab määrata Riiklike elatusrahade seadusega sätestatud üldisesse pensionikka jõudnud isikutele. Riiklike elatusrahade seaduses ega kohtuniku staatuse seaduses pole selgesõnaliselt sätestatud, et seadusliku aluseta määratud pensioni maksmine tuleb lõpetada. See võimalus on tuletatav seaduse üldisest mõttest. Kui täitevvõim on asunud seadust rikkuma, siis peab tal olema võimalus jätkuv rikkumine ise lõpetada. Vastupidiselt väites tuleks järeldada, et täitevvõim on kohustatud jätkama seaduse rikkumist. Kohtud on õigesti leidnud, et T. Kollomile pensioni maksmise lõpetamisel pole rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet, sest seadusevastaselt määratud pensioni saamise ootus pole õiguspärane. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b: Jätta Tiit Kollomi kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
63. veebruari
64. a. otsus haldusasjas nr. II-313/97 muutmata. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse ja tagastada Tiit Kollomile kautsjonina liigselt tasutud 80 (kaheksakümmend) krooni. Määrus jõustub
65. mail
66. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel