3-3-1-16-97

3-3-1-16-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil
2. a. S. Lotkovi kassatsioonkaebuse läbivaatamine Välismaalaste seaduse rikkumise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
3. juunil
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Sergei Lotkovi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. märtsi
6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3õ/27/
7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Sergei Lotkov ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Ivo Pilving.
8. detsembril
9. a. esitas Vene kodanik Sergei Lotkov Tallinna Halduskohtule kaebuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
10. detsembri
11. a. otsusele haldusõiguserikkumise asjas nr.
12. Selle otsusega leiti, et S. Lotkov "viibib Eestis ebaseaduslikult pikemat aega" ja on sellega pannud toime teo, mis on karistatav HÕS § 171 lg. 1 alusel. Sama otsusega vabastati S. Lotkov halduskaristusest haldusõiguserikkumise vähese tähtsuse tõttu ja piirduti hoiatusega. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt rikkus S. Lotkov Välismaalaste seaduse § 9 lg.
13. S. Lotkov elab Eestis alates
14. aastast.
15. jaanuaril
16. a. abiellus ta Eesti Vabariigi kodaniku Olga Lotkovaga (Korobanovaga), neil sündis
17. juunil
18. a. tütar Helena. S. Lotkov on lõpetanud
19. a. E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi, töötab õpetajana Keila Vene Gümnaasiumis ja elab koos abikaasaga Saue linnas Koondise 5-
20. Selle aadressi on S. Lotkovi elukohana registreerinud ka Saue Linnavalitsus. S. Lotkovilt on
21. märtsil
22. a. vastu võetud elamis- ja tööloa taotlus, mille kohta on talle antud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna-Tallinna osakonna poolt vastav tõend. Otsust selle taotluse lahendamise kohta pole S. Lotkovile saadetud. S. Lotkovi arvates ei laienenud talle Immigratsiooniseaduse § 2, kuna ta elas Eestis alates
23. aastast. Seetõttu tuli tema suhtes kohaldada Välismaalaste seaduse § 20 ja 12 ning anda elamis- ja tööluba. Haldusvastutusele võtmiseks aga puudus alus, sest HÕS § 6 kohaselt on haldusõiguserikkumine süüline tegu. Tallinna Halduskohtu
24. jaanuari
25. a. otsusega tühistati Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaevatud otsus ja lõpetati asjas menetlus. Halduskohtunik leidis, et S. Lotkov viibib Eestis Eesti Vabariigi sissekirjutuse alusel, s. t. seaduslikult ja talle tagatakse elamis- ja tööloa saamine, kuna vastav alus tekkis Immigratsiooniseaduse ja muude enne Välismaalaste seadust kehtinud õigusaktide alusel. S. Lotkov on esitanud elamis- ja tööloa saamiseks taotluse ja kuni taotluse kohta otsuse tegemiseni viibib S. Lotkov Eestis seaduslikult. Sellele Tallinna Halduskohtu otsusele esitas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet
26. veebruaril
27. a. apellatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleneb Välismaalaste seaduse §-st 9 lg. 1, et välismaalase Eestis viibimise ainsaks seaduslikuks aluseks on viisa või elamisluba. Alates
28. juulist
29. a. peavad kõik välismaalased omama viisat või elamisluba. Välismaalased, kellel viisat või elamisluba ei ole, panevad toime HÕS §-s 171 kirjeldatud haldusõiguserikkumise. S. Lotkovi elukoha registreerimist on kohus alusetult käsitlenud "Eesti Vabariigi sissekirjutusena", mis ei tulene ühestki Eesti Vabariigi õigusaktist. Elukoha registreerimisest ei saa järeldada, et S. Lotkov viibis Eestis seaduslikult. Ka elamis- ja tööloa taotlemisest ei tulene S. Lotkovi õigus viibida Eestis. Samuti polnud S. Lotkovil alust eeldada, et tema taotlus rahuldatakse. Pealegi on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti LõunaTallinna osakonna
30. oktoobri
31. a. kirjaga nr. 15-6/3353 S. Lotkovile teatatud, et tema taotluse kohta on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna-Tallinna osakond otsustanud: "Ei saa menetlusse võtta õigusliku aluse puudumisel, Välismaalaste seadus § 20 lg. 2". Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
32. märtsi
33. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja jäeti S. Lotkovi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et S. Lotkovi Eestis viibimise seaduslikuks aluseks saab olla ainult viisa või elamisluba. Neid aluseid S. Lotkovil ei olnud. Tallinna Halduskohus on ebaõigesti lugenud S. Lotkovi Eestis seadusliku viibimise aluseks alalise sissekirjutuse ja elamisloa taotluse esitamise. Paljasõnaline on S. Lotkovi väide, et ta pole haldusõiguserikkumises süüdi.
34. aprillil
35. a. esitas S. Lotkov Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusele kassatsioonkaebuse. Kassaator väidab, et kuna ringkonnakohus tühistas varasema kohtuotsuse ja tegi uue otsuse, pidi ringkonnakohus lahendama HÕS §-s 300 lg. 1 märgitud küsimused. Neid küsimusi lahendades pole ringkonnakohus pööranud tähelepanu, et tulenevalt HÕS § 256 lg. 2 p. 2, 251 lg. 1 ja 225 mõttest ei või haldusõiguserikkumise asjas otsust tehaametiisik, kes oli ka haldusõiguserikkumise protokolli koostaja. Samuti pole ringkonnakohus pööranud tähelepanu, et rikutud on halduskaristuse määramise tähtaega ja haldusõiguserikkumise protokollis ning otsuses pole märgitud haldusõiguserikkumise asjaolusid. Kassatsioonkaebuse kohaselt polnud S. Lotkovi haldusvastutusele võtmiseks alust, sest tema Eestis viibimise õiguslikud tagatised on sätestatud Välismaalaste seaduse §-s 20 lg.
36. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele selgitab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et haldusõiguserikkumise protokolli koostanud ametiisiku õigus teha samas asjas otsus tuleneb HÕS §st 228 lg.
37. Halduskaristuse määramise tähtaega rikutud ei ole, sest S. Lotkovi õiguserikkumine oli jätkuv. Haldusõiguserikkumise kirjeldus "viibib Eestis ebaseaduslikult pikemat aega" on üheselt mõistetav ja võimaldab tuvastada rikkumise toimepanemist. Kaebuses Tallinna Halduskohtule pole S. Lotkov osundanud kassatsioonkaebuses märgitud protsessinormide rikkumisele. Kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks on vastavalt HÕS §-le 325 lg. 1 protsessinormide oluline rikkumine ja sisuliselt õiget kohtuotsust ei tohi tühistada üksnes vormilistel kaalutlustel, välja arvatud HÕS §-s 325 lg. 2 loetletud juhtudel. Elamisloa taotluse esitamine ei andnud S. Lotkovile õigust viibida Eestis. Asjaolu, et S. Lotkov on Eestis elanud
38. a. ning Eestis elavad tema abikaasa ja tütar, ei anna samuti alust pidada S. Lotkovi viibimist Eestis seaduslikuks. Välismaalaste seaduse §-st 20 lg. 1 ja kassatsioonkaebusest ei selgu, millistes varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused, s. h. õigus viibida Eestis, säilisid S. Lotkovile. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s:
39. Tulenevalt HÕS §-st 263 on haldusõiguserikkumise asja arutamisel ametiisik kohustatud välja selgitama, kas antud isik on süüdi haldusõiguserikkumise toimepanemises. HÕS § 6 lg. 1 kohaselt on haldusõigusrikkumine üksnes süüline tegu. Antud asjas on S. Lotkov esitanud elamis- ja tööloa taotluse, kuid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Lõuna-Tallinna osakond pole võtnud seda menetlusse ega pole ka motiveerinud menetlemisest keeldumise otsustust. Kuni otsuse tegemiseni S. Lotkovi taotluse kohta ei saa ta olla süüdi HÕS § 171 lg. 1 järgi, sest S. Lotkovi tegevus oli suunatud Välismaalaste seaduse täitmisele, mitte aga selle seaduse rikkumisele. Tulenevalt VS §-st 21 lg. 1 pidi sama seaduse § 20 lg. 1 tunnustele vastav välismaalane esitama elamis- ja tööloa taotluse kahe aasta jooksul, arvates Välismaalaste seaduse jõustumisest, s. o.
40. juulist
41. a. Kuna S. Lotkovilt võeti taotlus vastu ja tähtaja rikkumist ei ole tuvastatud, siis tuleb eeldada, et S. Lotkov on taotluse esitanud õigeaegselt. Kui pädev riigiasutus viivitab S. Lotkovi taotluse lahendamisega, siis ei saa seda viivitust tõlgendada S. Lotkovi kahjuks. Välismaalaste seaduse preambuli kohaselt on see seadus vastu võetud "soovides luua seadusega kaitstuse tunde nii ajutiselt kui ka alaliselt Eestis elavatele välismaalastele". Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et ringkonnakohtu arvates seisnes S. Lotkovi süü selles, et "S. Lotkov sai teadlikuks oma Eestis viibimise ebaseaduslikkusest hiljemalt
42. oktoobri
43. a. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjast ja ei võtnud midagi ette, et seda viibimist seadustada". Ringkonnakohus on seega andnud ekslikult VS §-s 20 lg. 3 nimetatud otsuse tähenduse otsustusele keelduda S. Lotkovi taotluse menetlemisest.
44. Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all, kusjuures vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Need õigused ja kohustused on Põhiseaduse § 9 lg. 1 alusel võrdselt nii Eesti kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul. Eesti Vabariik on
45. märtsil
46. a. ratifitseerinud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Nimetatud konventsiooni artikli 8 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema perekonnaelu, kusjuures võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Artikli 12 kohaselt on abieluealisel mehel ja naisel õigus abielluda ja luua perekond. Artiklite 8 ja 12 tõlgendamisel saab aluseks võtta Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika.
47. a. asjas Berrehab v. Netherlands väitis edukalt marokolasest isa, kes oli Hollandis abiellunud ja kelle abielu oli lahutatud, kuid kes säilitas tiheda kontakti oma väga noore tütrega ja andis talle regulaarselt majanduslikku abi, et tema deporteerimine on artikkel 8 rikkumine.
48. a. asjas Abdulazis, Cabales and Balkandali v. United Kingdom asus sama kohus seisukohale, et artiklite 8 ja 12 tähenduses "on mõeldamatu, et õigus luua perekonda ei hõlmaks õigust koos elada" ( p. 62, lg. 2). Seega ei tulene välismaalase õigus elada Eestis üksnes Välismaalaste seadusest, vaid ka Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Kui S. Lotkov elab perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tähenduses, siis võib tema õigus elada seaduslikult Eestis tuleneda Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, mitte aga üksnes Välismaalaste seadusest. Kui Välismaalaste seadus pole kooskõlas Põhiseadusega ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, siis tuleb kohaldada Põhiseadust ning Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni. Järelikult on ebatäpne Kodakondsus- ja Migratsiooniameti väide, et S. Lotkovi abiellumine ja tütre sünd ei anna alust pidada S. Lotkovi viibimist Eestis seaduslikuks. Eeltoodu alusel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi vaidlustatud otsus tühistamisele. Kuna S. Lotkov ei ole süüdi selles haldusõiguserikkumises, siis puudub tema teos HÕS §-s 171 lg. 1 sätestatud haldusõiguserikkumise koosseis ja käesoleva haldusõiguserikkumise asja menetlus tuleb lõpetada HÕS § 218 p. 1 alusel. Juhindudes HÕS §-dest 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b:
49. Rahuldada Sergei Lotkovi kassatsioonkaebus.
50. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
51. märtsi
52. a. otsus haldusasjas nr. II-3õ/27/97 ja lõpetada selles asjas menetlus haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.
53. Tagastada Sergei Lotkovile kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub teatavaks tegemisest
54. juunil
55. a. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel