← Eesti

3-3-1-17-97

Obsah (4)§ 6§ 264§ 30725§ 30

3-3-1-17-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 6. juunil 1997. a. Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse inspektori T. Liidja kassatsioonkaebuse läbivaatamine HÕS § 30 lg. 1 ja lg. 4 kohaldamise asj

§ 6lg.

1 kohaselt on haldusõiguserikkumine süüline - tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus. Eriautobaasi tegevuses ei ole tuvastatud tema süülist käitumist Jäätmeseaduse nõuete täitmisel. Ettevõte taotles jäätmeluba ega vastuta oma kõrgemalseisva ametkonna või teiste ametkondade tegevuse eest jäätmelubade väljastamisel. Halduskohus asus seisukohale, et kuna asjas ei ole tõendatud, et vajaliku jäätmeloa puudumise põhjustas ettevõtte tegevus, kuulub menetlus antud asjas lõpetamisele HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu.

  1. jaanuaril
  2. a. jõustunud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse §-ga 1 p. 10 muudeti Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olev Looduskaitse Inspektsioon Keskkonnainspektsiooniks. Keskkonnainspektsioon esitas Tallinna Halduskohtu
  3. veebruari
  4. a. otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada selle otsuse ja teha uus otsus. Apellant väitis, et keskkonnakaitse inspektor T. Liidja tegi kindlaks, milliseid jäätmeid ME Tallinna Eriautobaas konkreetselt käitles. Jäätmeseaduse § 15 lg. 1 kohaselt on jäätmeloa taotlemise kohustus oma asukoha järgselt maavalitsuselt ettevõtja kohustus, mitte aga kohaliku omavalitsuse kohustus. Keskkonnaministeeriumi, Harju Maavalitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse poolt
  5. a. augustikuus sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Harju Maavalitsus delegeeris oma keskkonnakaitsealased ülesanded ja vastutuse Tallinna Keskkonnaametile, ei tugine seadusele ja on seetõttu ebaseaduslik. Seega ei olnud jäätmeluba nr. 1 b kontrolli momendil kehtiv. Kuna ME Tallinna Eriautobaas käitles jäätmeid ilma Jäätmeseaduse § 15 lg. 2 kohase jäätmekäitlusõiguseta, siis on tuvastatud ettevõtte süüline käitumine haldusõiguserikkumise toimepanemises. Tallinna Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a. otsusega rahuldati Keskkonnainspektsiooni apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohtu otsuses märgiti,

§ 264lg.

1 kohaselt koostatakse haldusõiguserikkumise asja arutamise protokoll, kui asja arutamisel kuulatakse kannatanut, tunnistajaid, eksperti, samuti juhul, kui seda nõuab isik (või tema esindaja), kelle asja arutatakse. Halduskohtu otsuse põhjal kuulati kohtuistungil tunnistajana üle M. Järv. Asja materjalidest aga ei nähtu, et oleks koostatud protokoll haldusõiguserikkumise asja arutamise kohta. Seega on tegemist protsessiõiguse normide olulise rikkumisega, mis igal juhul toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti leidis ringkonnakohus, et haldusõiguserikkumise asja nr. 4-558/96 materjalidest (Tallinna Halduskohtu toimiku lk. 13) nähtub, et seda haldusõiguserikkumise asja arutati ühel ja samal istungil koos haldusõiguserikkumise asjaga nr. 4-551/

  1. Sellega rikuti kohtuliku arutamise katkestamatuse nõuet, mille kohaselt enne alustatud asja läbivaatamise lõpetamist või enne asja arutamise edasilükkamist, ei või see kohtukoosseis (halduskohtunik) teisi asju arutada. Ringkonnakohus leidis, et kuna halduskohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusnormide rikkumise tõttu, siis ei kontrolli halduskolleegium apellatsioonkaebuses esitatud motiive. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna " halduskaristuse määramiseks HÕS §-s 3 lg. 4 sätestatud tähtaeg on möödunud, tuleb lõpetada asjas menetlus." Juhindudes HÕS §-st 30726 p. 4 tühistas halduskolleegium Tallinna Halduskohtu
  2. veebruari
  3. a. otsuse haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-558/96 ja lõpetas asjas menetluse. Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor T. Liidja esitas Tallinna Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada see kohtuotsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu otsuses märgitud halduskohtu otsuse tühistamise motiivid on väärad. Need motiivid ei andnud alust tühistada halduskohtu otsust. Kassaator leiab,

§ 30725

sätestab ammendavalt protsessiõiguse normide rikkumised, mis igal juhul toovad kaasa apellatsiooni korras läbivaadatava kohtuotsuse tühistamise. Kuna asja arutamise protokolli mittekoostamine ei kuulu nende rikkumiste hulka, ei tugine see ringkonnakohtu seisukoht seadusele. Kassaator väidab, et ringkonnakohus juhindus otsuse tegemisel vaid Tsiviilkohtupidamise seadustiku §-st 170 lg. 3 ning leidis, et halduskohus rikkus kohtuliku arutamise katkestamatuse nõuet. Antud juhtumil tulnuks juhinduda ka HÕS §-st 27 lg. 2 ja TsKS §-st 149 lg.

  1. Halduskohtunik toimis nimetatud sätete järgi. Ringkonnakohtu seisukoht, et kuna halduskohtu otsus kuulus tühistamisele menetlusnormide rikkumise tõttu ja seetõttu ei saa halduskolleegium kontrollida apellatsioonkaebuse motiive, ei tugine seadusele. Tegelikult vaatas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi. Kohtuistungil kontrolliti apellatsioonkaebuses esitatud motiive ja see kajastub ka asja arutamise protokollis. Seega toimis ringkonnakohus asja arutamisel ühtmoodi, otsuses jõudis aga iseenda tegevusega vastuolulisele järeldusele. Küll aga jättis ringkonnakohus tähelepanuta asjaolu, et halduskohus ei algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Kassaator leiab, et kohtuotsuse tegemisel rikkus ringkonnakohus HÕS § 30721 lg. 1 ja § 301 lg. 4, mille kohaselt peavad kohtuotsuses olema protsessiosaliste nõudmised ja põhjendused, samuti motiivid, mille järgi kohus ühed või teised tõendid tagasi lükkas. Nii ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta asja materjalide juures tõendiks oleva Keskkonnaministeeriumi
  2. novembri
  3. a. määruse nr. 31 "Jäätmeloa andmise korrast" kohta, kuigi apellant põhjendas, miks see määrus on vastuolus Põhiseaduse §-ga
  4. Kohus pidi selle tõendi tagasi lükkama ja seda kohtuotsuses motiveerima. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsuses haldusõiguserikkumise asjas menetluse lõpetamise õigusliku alusena märgitud HÕS §-s 3, mis reguleerib seaduslikkuse tagamist haldusvastutusele võtmisel, puudub lõige
  5. Kassaator märgib,

§ 30lg.

3 sätestab tähtaja juhtudeks, kui karistuse määramise esialgne otsuskehtestatud korras tühistatakse. Antud asjas ei olnud tegemist karistuse määramise otsuse tühistamisega, vaid menetluse lõpetamise otsuse tühistamisega. Nii jääb konkreetsel juhul võimalus halduskaristuse määramisel kohaldada HÕS §-s 30 lg. 1 sätestatud kahekuulist tähtaega, mis on möödunud. Kassaator leiab, et haldusõiguserikkumise asja peab kohus arutama sisuliselt ka siis, "kui karistuse määramiseks sätestatud tähtaeg on möödas ja selgitama välja, kellel on õigus. Alles seejärel võib lõpetada asja menetluse HÕS paragrahv 218 punktis 7 sätestatud asjaoludel valides HÕS paragrahv 265 lõikes 1 sätestatud variantide vahel." Kuna ringkonnakohtute praktika on HÕS §-s 30 sätestatud karistuse määramise tähtaegade kohaldamisel erinev, siis on seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt tähtis Riigikohtu lahend. ME Tallinna Eriautobaasi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

  1. märtsi
  2. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
  3. Ebaõige on kassaatori väide, et Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas Tallinna Halduskohtu
  4. veebruari
  5. a. otsuse alusetult. HÕS § 263 kohaselt on haldusõiguserikkumise asja arutamisel ametiisik või halduskohtunik kohustatud välja selgitama, kas on toime pandud haldusõiguserikkumine, kas antud isik on süüdi selle toimepanemises, kas ta kuulub haldusvastutusele võtmisele, kas on vastutust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, millise seaduse paragrahvi järgi kuulub haldusõiguserikkumine kvalifitseerimisele, kas on tekitatud varalist kahju ning ka muud asjaolud, millel on tähtsust asja õigeks lahendamiseks. Haldusõiguserikkumise asja arutamisel koostatakse HÕS § 263 lg. 1 alusel protokoll, kui asja arutamisel kuulatakse kannatanut, tunnistajaid, eksperti, samuti juhul, kui seda nõuab isik, kelle asja arutatakse, või tema esindaja. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt märgitakse protokollis asja arutamise aeg ja koht, asja arutava ametiisiku või halduskohtuniku nimi, arutatava asja sisu, andmed asjas osalevate isikute kohaleilmumise kohta, asja arutamises osalevate isikute seletused, nende taotlused ja taotluste läbivaatamise tulemused, asja arutamisel uuritud dokumendid ja asitõendid, andmed tehtud otsuse kuulutamise ning selle peale edasikaebamise korra ja tähtaegade selgitamise kohta, märge tõlgi osavõtu kohta, kui viimane osales asja arutamisel, ja märge otsuse ärakirja postitamise kohta. Kuna Tallinna Halduskohtu otsusest haldusasjas nr. 4-558/96 nähtub, et asja arutamisel on kohus kuulanud tunnistajat, leidis ringkonnakohus põhjendatult, et asja arutamisel tulnuks halduskohtul koostada HÕS § 264 lg. 1 kohaselt protokoll. Asja arutamise protokollist oleks nähtunud ka arutatava asja sisu. Protokoll oleks kajastanud, kas haldusõiguserikkumise asja nr. 4558/96 arutamisel arutas halduskohtunik samal istungil ka mõnda teist haldusõiguserikkumise asja. Asjaolu, et
  6. detsembril
  7. a. määras halduskohtunik arutada haldusõiguserikkumise asja nr. 4558/96 koos haldusõiguserikkumise asjaga nr. 4- 551/96 ( Tallinna Halduskohtu toimik lk. 13 ), ei tõenda, et
  8. veebruaril
  9. a. arutatigi neid kahte haldusõiguserikkumise asja koos ühel istungil. Kuna halduskohtu toimikus haldusõiguserikkumise asja nr. 4- 558/96 materjalide hulgas puudus haldusõiguserikkumise asja arutamise protokoll, tühistas ringkonnakohus õigesti halduskohtu otsuse protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu.
  10. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsuses on ebaõigesti märgitud haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetamise õigusliku alusena HÕS § 3, kuna see säte reguleerib seaduslikkuse tagamist haldusvastutusele võtmisel. HÕS § 5 kohaselt kannavad juriidilised isikud haldusvastutust eriseadustega ettenähtud alustel ja korras. ME Tallinna Eriautobaasi poolt toimepandud väidetav haldusõiguserikkumine kvalifitseeriti Jäätmeseaduse § 191 lg. 1 p. 2 järgi. Sama seaduse § 191 lg. 3 alusel rakendatakse, vaidlustatakse ning täidetakse selle paragrahvi
  11. lõikes loetletud õiguserikkumiste eest ettenähtud sanktsioone Haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud menetluskorda järgides. Halduskaristuse määramise tähtajad on kehtestatud HÕS §-s
  12. Ringkonnakohtu otsuses märgitud selle paragrahvi lõige 4 sätestab, et ühelgi juhul peale sama seadustiku §-s 141 sätestatud haldusõiguserikkumiste ei või halduskaristust määrata, kui haldusõiguserikkumise päevast, jätkuva haldusõiguserikkumise korral selle avastamise päevast, on möödunud üks aasta või rohkem aega. Antud juhtumil avastati väidetav haldusõiguserikkumine ja koostati haldusõiguserikkumise protokoll
  13. detsembril
  14. a. ning ringkonnakohtu halduskolleegium tegi otsuse
  15. märtsil
  16. a. Seega ei saanud konkreetsel juhtumil kohaldada HÕS § 30 lg.
  17. HÕS § 30 lg. 1 kehtestab, et halduskaristuse, välja arvatud §-s 141 sätestatud haldusõiguserikkumiste eest, võib määrata mitte hiljem kui kahe kuu jooksul haldusõiguserikkumise päevast arvates, jätkuva haldusõiguserikkumise korral aga mitte hiljem kui kahe kuu jooksul selle avastamise päevast arvates. Haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldavad asjaolud on sätestatud HÕS §-s
  18. Selle paragrahvi punkti 7 kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja menetlust algatada ja algatatud menetlus tuleb lõpetada, kuihaldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks on möödunud HÕS §s 30 ettenähtud tähtajad. Kuna halduskohus lõpetas antud haldusõiguserikkumise asja menetluse HÕS § 218 p. 1 alusel haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu ja selle haldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks ringkonnakohtus oli möödunud HÕS §-s 30 lg. 1 ettenähtud tähtaeg, oli ringkonnakohtu poolt asjas menetluse lõpetamine HÕS § 218 p. 7 alusel põhjendatud.
  19. Väär on kassaatori väide, et ringkonnakohtul tulnuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus põhjusel, et Keskkonnaministeeriumi
  20. novembri
  21. a. määrusega nr. 31 kinnitatud "Jäätmeloa andmise kord" on vastuolus Põhiseaduse §-ga
  22. Kui kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on vastuolus Põhiseadusega, peab halduskohus Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lg. 1 ja 2 kohaselt tunnistama selle põhiseadusevastaseks ja jätma kohaldamata ning algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas põhjendatult halduskohtu otsuse protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kuna haldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks ringkonnakohtus esines haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldav asjaolu, pidi halduskolleegium lõpetama haldusõiguserikkumise menetluse. Antud juhtumil ei menetlenud ringkonnakohus haldusõiguserikkumise asja sisuliselt ega selgitanud välja, kas ME Tallinna Eriautobaas pani toime Jäätmeseaduse § 191 lg. 1 p. 2 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise. Ringkonnakohus ei kohaldatud otsuse tegemisel materiaalõiguse norme. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus võtta seisukohta ka selles, kas Keskkonnaministeeriumi
  23. novembri
  24. a. määrus nr. 31 on kooskõlas või vastuolus Põhiseadusega. Eeltoodud põhjustel ei kuulu kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HÕS §-dest 311 lg. 3 ja 324 lg. 1 p. 1, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b: Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  25. märtsi
  26. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ/35/97 muutmata. Kanda kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti ) riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub
  27. juunil
  28. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.