3-3-1-18-97

3-3-1-18-97 MÄÄRUS Eesti vabariigi nimel Tartus,

1. juunil
2. a. O. Orini esindaja ja Eesti Erastamisagentuuri kassatsioonkaebuste läbivaatamine eluruumi erastamise toimingutega viivitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
3. juunil
4. a. avalikul kohtuistungil läbi Olly Orini esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmuse ja Eesti Erastamisagentuuri kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. märtsi
6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/97/
7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Olly Orin ja AS Eesti Restauraator LTD esindaja vandeadvokaat Sirje Must. Olly Orin kasutas üürnikuna eluruumi Tartus, Veski tn. 31-
8. Üürileandjaks oli Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, hiljem RAS Eesti Restauraator. O. Orin esitas
9. novembril
10. a. eluruumi erastamise avalduse riigiaktsiaseltsile Eesti Restauraator, kes aga mingeid toiminguid eluruumi erastamiseks ei teinud ja ei vastanud ka O. Orini avaldusele. Kui O. Orin sai teada, et RAS Eesti Restauraator on võetud erastamisnimekirja, pöördus ta
11. detsembril
12. a. järelepärimisega oma avalduse lahendamise kohta Eesti Erastamisagentuuri poole, kes järelepärimisele ei vastanud.
13. juunil
14. a. erastati RAS Eesti Restauraator aktsiaseltsile ASTL.
15. juulil
16. a. pöördus O. Orin uuesti RAS Eesti Restauraator poole. Talle vastas AS Eesti Restauraator LTD, kes teatas RAS Eesti Restauraator erastamisest ja uue omaniku nõusolekust erastada eluruum Veski tn. 31-1 O. Orinile.
17. augustil
18. a. pöördus O. Orin kaebusega Tallinna Halduskohtusse ja palus tunnistada seadusevastaseks Eesti Erastamisagentuuri ja RAS Eesti Restauraator tegevusetus talle eluruumi erastamisel.
19. jaanuaril
20. a. otsustas Tallinna Halduskohus tunnistada seadusevastaseks Eesti Erastamisagentuuri tegevusetuse O. Orini eluruumi erastamise õiguse tagamisel ja jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotluse kohtukulude väljamõistmiseks. Kohus leidis, et RAS Eesti Restauraator oli küll eluruumi erastamise kohustatud subjektiks, kuid erastamise toimingute tähtaegu pole sätestatud. Eesti Erastamisagentuur polnud O. Orini eluruumi erastamise kohustatud subjekt ja talle ei läinud üle ka vastavad kohustused riigiaktsiaseltsilt Eesti Restauraator. Kuid Eesti Erastamisagentuur oleks pidanud erastamisele kuuluvast varast eraldama eluruumid ja otsustama, kuidas toimub nende erastamine. Eesti Erastamisagentuur on tegevusetusega loonud olukorra, kus pole tagatud O. Orini õigus erastada eluruum. Kohtukulude väljamõistmise taotlus jääb rahuldamata, kuna HKS §-st 69 lg. 1 tuleneb, et kohtukulud peavad olema kantud, s. t. tasutud. Kohtukulude tasumise kohta pole aga tõendeid esitatud. Sellele kohtuotsusele esitasid apellatsioonkaebused Eesti Erastamisagentuur ja O. Orini esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmus. Eesti Erastamisagentuuri apellatsioonkaebuses väidetakse, et Eesti Erastamisagentuur ei olnudki kohustatud midagi tegema O. Orini eluruumi erastamiseks. Seetõttu ei saa Eesti Erastamisagentuuri tegevusetus olla seadusevastane. Samuti väitis apellant, et halduskohtu pädevuses pole tegevusetusele esitatud kaebuse läbivaatamine. O. Orini esindaja apellatsioonkaebuses peetakse ebaõigeks halduskohtu seisukohta, et erastamistoimingutega viivitamine ei ole seadusevastane, kuna vastavaid tähtaegu pole sätestatud. Apellant väidab, et kui tähtaegu pole sätestatud, siis tuleb erastamistoimingud teha mõistliku aja jooksul. Tulenevalt Erastamisseaduse §-st 14 lg. 1 on ebaõige kohtu väide, et O. Orini eluruumi erastamise korraldamine polnud Eesti Erastamisagentuuri kohustus. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud HKS § 69 lg. 1, sest esindaja ei saa sundida klienti tegema ettemaksu õigusabi osutamise eest, kusjuures pole teada esindaja töö tegelik maht ja selle tulemus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
21. märtsi
22. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja täiendati Tallinna Halduskohtu otsuse resolutiivosa järgmiselt: "Jätta rahuldamata Olly Orini kaebus RAS Eesti Restauraator tegevusetuse seadusevastaseks tunnistamiseks". Sama otsusega mõisteti Eesti Erastamisagentuurilt välja 1800 krooni õigusabi kulude katteks O. Orini kasuks. Ringkonnakohus leidis, et kuna pole sätestatud eluruumide erastamise toimingute tähtaegu, ei kuulu kaebus RAS Eesti Restauraator tegevusetuse peale rahuldamisele. Kohtukulude osas pidas ringkonnakohus õigeks Tallinna Halduskohtu seisukohta HKS § 69 lg. 1 tõlgendamisel. Ebaõigeks pidas ringkonnakohus Eesti Erastamisagentuuri väidet, et riigiasutuse tegevusetus ei allu halduskohtu kontrollile, samuti seda väidet, et Eesti Erastamisagentuuril polnud kohustusi seoses O. Orini korteri erastamisega. Kohustus välistada eluruum erastamisele kuuluva ettevõtte varadest tuleneb Erastamisseaduse §-st 1 lg. 3 ja 7 p.
23. Kohtukolleegium leidis, et "kuna Olly Orini apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, tema esindaja vastustajana kohtuistungist osa võttis, tuleb Olly Orini kasuks HKS § 69 lg. 1 kohaselt välja mõista 1800 krooni protsessi kaotanud Erastamisagentuurilt". Ringkonnakohtu otsusele esitasid kassatsioonkaebused O. Orini esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus ja Eesti Erastamisagentuur. O. Orini esindaja vaidlustab seaduse väära kohaldamise tõttu ringkonnakohtu otsuse osaliselt, s. o. RAS Eesti Restauraator tegevusetuse ja kohtukulude väljamõistmata jätmise osas. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistataks seadusevastaseks RAS Eesti Restauraator tegevusetus ja mõistetaks välja kohtukulud, mis jäid välja mõistmata esimese ja teise astme kohtus. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et RAS Eesti Restauraator pidi tegema eluruumi erastamise toimingud mõistliku aja jooksul, kuid ei teinud neid toiminguid 1994.,
24. ja
25. a. jooksul. O. Orini esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus väidab, et kohtud on kitsendavalt tõlgendanud HKS § 69 lg.
26. Kaebuse esitaja esindaja tegevus põhineb käenduslepingul. TsK § 398 lg. 2 p. 3 kohaselt on volitaja kohustatud volinikule tasu maksma alles pärast käsundi täitmist. Seepärast ei saa advokaat kohustada klienti tegema ettemakset. Pealegi pole sageli võimalik ette otsustada tasumisele kuuluva summa suurust, kuna pole teada töö tegelik maht ja tulemus. Kirjalikus vastuses sellele kassatsioonkaebusele väidab AS Eesti Restauraator LTD, et nõue lahendada eluruumi erastamise avaldus mõistliku aja jooksul ei tulene seadusest. Vastavalt Erastamisseaduse §-le 7 p. 2 ja 14 lg. 1 korraldab Eesti Erastamisagentuur erastamisnimekirja kinnitatud riigivara valdamist, kasutamist ja käsutamist. Järelikult pidi O. Orini avalduse lahendama pärast RAS Eesti Restauraator vara erastamisnimekirja kinnitamist Eesti Erastamisagentuur, mitte aga RAS Eesti Restauraator. Kohtud on tõlgendanud HKS § 69 lg. 1 kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohaga haldusasjade III-3/1-40/95 ja 3-3-1-40-96 läbivaatamisel. Eesti Erastamisagentuuri kassatsioonkaebuses väidetakse, et tegevusetusele esitatud kaebuse menetlemine halduskohtus on vastuolus Põhiseaduse §-ga 146, sest "seadus ei näe ette täidesaatva riigivõimuorgani tegevusetuse peale kaebamist ja sellest tulenevat halduskohtumenetlust". Kuna Erastamisseaduse § 1 lg. 3 kohaselt ei kohaldata Erastamisseadust eluruumide erastamisel, siis O. Orini eluruumi ei saadudki erastamisnimekirja kinnitada. Eesti Erastamisagentuur teeb aga tehinguid üksnes nende varadega, mis on kinnitatud erastamisnimekirja. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Eesti Erastamisagentuur pidi O. Orini eluruumi välistama RAS Eesti Restauraator erastatavast varast, "sest kohtukolleegium ei saa sundida Eesti Erastamisagentuuri tegema toiminguid, mis ei ole ette nähtud seaduses ega EEA põhikirjas". Eesti Erastamisagentuur taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsused selles haldusasjas ning lõpetaks asja menetluse. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s:
27. Põhjendatud on O. Orini esindaja seisukoht, et kui tähtaega pole määratud, siis peab avalikõiguslik asutus tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Vastupidine seisukoht tähendaks, et avalik õigusliku asutuse viivitamine kohustuse täitmisel on õiguspärane. Selline viivitamine on sisult omavoli Põhiseaduse § 13 lg. 2 mõttes, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Seepärast pole õige ringkonnakohtu järeldus, et kuna pole sätestatud eluruumide erastamise toimingute tähtaegu, ei kuulu kaebus RAS Eesti Restauraator tegevusetuse peale rahuldamisele. Kohus peab hindama, kas RAS Eesti Restauraator viivitamine talle pandud kohustuse täitmisel on põhjendatud või põhjendamata ja seega seadusevastane. Seadusega pole kooskõlas O. Orini esindaja väide, et kohus pidi välja mõistma ka need kohtukulud, mille kohta esitati Advokaadibüroo Lõhmus & Teeveer arve nr. 11
28. jaanuarist
29. a. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku §-le 69 lg. 1 mõistab kohus kaebaja kasuks kõik tema poolt kantud kohtukulud, sealhulgas riigilõiv ja tasu õigusabi eest. Selles sättes märgitud "kantud kohtukulud" on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud.
30. Eesti Erastamisagentuuri väide, et tegevusetusele esitatud kaebuse menetlemine halduskohtus on vastuolus Põhiseaduse ja Halduskohtumenetluse seadustikuga, on ebaõige. HKS §-s 3 lg. 1 p. 1 märgitud "toiming", mille peale esitatud kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, võib väljenduda tegevuses või tegevusetuses. Arusaamatu on Eesti Erastamisagentuuri väide, et kuna Erastamisseaduse § 1 lg. 3 kohaselt ei kohaldata Erastamisseadust eluruumide erastamisel, siis O. Orini eluruumi ei saadudki erastamisnimekirja kinnitada ja Eesti Erastamisagentuuri poolt erastada. See väide on esitatud alles Riigikohtule ja on vastuolus kohtute poolt tuvastatud asjaoludega. Seepärast pole Riigikohtul tulenevalt HKS § 40 lg. 1 ja 50 mõttest võimalik võtta seisukohta Eesti Erastamisagentuuri selle väite kohta. Õige on Eesti Erastamisagentuuri väide, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi Eesti Erastamisagentuur pidi O. Orini eluruumi välistama RAS Eesti Restauraator erastatavast varast. Erastamisseaduse § 14 lg. 5 kohaselt jätkab erastamisnimekirja kantud, kuid likvideerimisele mittekuuluv ettevõte tema bilansis oleva erastatava vara valdamist, kasutamist ja käsutamist. Selles haldusasjas pole tuvastatud, et erastatav ettevõte RAS Eesti Restauraator kuulus erastamise käigus likvideerimisele või muid asjaolusid, mis tegid võimatuks O. Orinile eluruumi erastamise RAS Eesti Restauraator poolt. Ebatäpne ja eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et Eesti Erastamisagentuuri kohustus välistada eluruum erastamisele kuuluva ettevõtte varadest tuleneb Erastamisseaduse §-st 1 lg.
31. See säte vaid täpsustab, et Erastamisseadust ei kohaldata eluruumide erastamisel. Eeltoodu alusel kuuluvad kassatsioonkaebused rahuldamisele osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b:
32. Rahuldada Olly Orini esindaja Uno Lõhmuse ja Eesti Erastamisagentuuri kassatsioonkaebused osaliselt.
33. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
34. märtsi
35. a. otsus haldusasjas nr. II-3/97/97 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.
36. Tagastada kassatsioonikautsjonid Advokaadibüroole Lõhmus & Teeveer 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti) ning Eesti Erastamisagentuurile 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub
37. juunil
38. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel