3-3-1-19-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 13. juunil 1997. a. V. Luha esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 5 lg. 1 kohaldamisest Tartu Maakonnavalitsuse määruse vaidlustamise asjas R

(edaspidi

) alusel maakasutajalt Kambja sovhoosilt 18,7 ha maad (sellest 11,8 ha haritavat maad) ja anti pikaajaliseks (alatiseks) kasutamiseks talumajapidamise rajamiseks Valve Luhale. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu Maakonnakomisjoni

1. aprilli
2. a. otsusega nr. 27/1-71 tunnistati Tartumaal Kambja vallas "Sarapuu A-4" kinnistu nr.10180 osas omandireformi õigustatud subjektiks Luule Kajak ja objektiks 20,66 ha talumaad. L. Kajak taotles nimetatud maa tagastamist täies ulatuses. Kambja Vallavalitsuse
3. mai
4. a. korralduse nr. 80 punkti 1 kohaselt jäeti Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 2 alusel tagastamata nimetatud kinnistust L. Kajakule ca 0,6 ha maad põhjusel, et see oli antud

alusel V. Luhale Tartu Maakonnavalitsuse

1. aprilli
2. a. määrusega nr.
3. Sama korralduse punkti 2 kohaselt otsustati maksta mittetagastatava maa eest kompensatsiooni.
4. oktoobril
5. a. esitas L. Kajaku esindaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Maakonnavalitsuse
6. aprilli
7. a. määruse nr. 106 peale ja palus tunnistada seadusevastaseks selle määruse punkt 1.17 V. Luhale maa eraldamise kohta. Kaebaja leidis, et "nimetatud määrusega on rikutud tema õigust eelisõigusega talu taastamiseks ning õigust tagasi saada õigusvastaselt võõrandatud maad". Veel leidis kaebaja, et see määrus ei ole antud kooskõlas

§-ga 8 ja et määrus on motiveerimata ning selles puudub viide konkreetsele õiguslikule alusele. Kaebuse kohaselt ei peetud kinni

§-st 8, mis kehtestas talu taastamise eelisõiguse kahe aasta jooksul

jõustumisest

1. detsembrist
2. a. kuni
3. detsembrini
4. a. Seetõttu ei olnud maakonnavalitsusel õigust anda
5. aprillil
6. a. Sarapuu talu maadest ca 0,6 ha maad V. Luhale alaliseks kasutamiseks talumajapidamise loomiseks. Kaebaja leidis, et ka temal oli eelisõigus esitada talu taastamise taotlus, kuid kuna
7. juunil
8. a. hakkas kehtima Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus, mis andis võimaluse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara, siis ta eelistas kasutada seda võimalust. Kaebaja leidis, et nimetatud määrusega on rikutud ka

§ 10, kus on sätestatud talu loomise taotlemise kord.

Selle korra kohaselt tuli talu taastamise või uue loomise sooviavaldusega pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kelle kompetentsis oli maa eraldamine. Avalduses tuli ära näidata ka maa asukoht ja suurus, metsa ja veekogu suurus, talupidamise lühiprogramm ning loodava talupere koosseis. Talutoimiku kohaselt esitas V. Luha

1. jaanuaril
2. a. avalduse palvega eraldada Kambja sovhoosi maadest Lubja talule, asukohaga Kambja külanõukogus Paali külas, maad suuruses 18,1 ha, millel asusid V. Luhale kuuluvad hooned. Sooviti hakata kasvatama lüpsilehmi ja nende tarbeks kartulit, vilja, juurvilja, heina. Avalduses ei soovitud aga metsa eraldamist, samuti maa eraldamist naabertalu maadest. Avalduses ei soovitud maad 18,7 ha nagu see on maakonnavalitsuse määruses, vaid 18,1 ha ja ei ole ühtegi akti ega avaldust, mis oleks olnud aluseks maa suurendamisele.

§ 11lg.

2 kohaselt tuli maa eraldamisel arvestada taotleja soovi, talupidamise suunitlust ja plaane, maakorralduse otstarbekust ning taastatavate talude puhul ka endise talu suurust ja asukohta. Endise Lubaja talu maade suurus oli ca 35 ha, talu taastati aga 18,7 ha suuruses. Seega tulnuks anda kogu maa endise Lubja talu maadest, mitte aga eraldada osaliselt Sarapuu talu maadest. Kaebaja leidis veel, et nimetatud määrusega rikuti "Taludele maa kasutamiseks andmise juhendi" punkti 2.1.5. Selle punkti kohaselt tuli vormistada dokumendid endistest talumaadest loobumise kohta, mis jäävad taotletava maa piiridesse, omanikelt või seadusejärgsetelt pärijatelt. Kirjaliku loobumise puudumisel oli lubatud anda maad vaid ajutiseks kasutamiseks kuni

s kehtestatud talude taastamise eelisõiguse aja möödumiseni, s. o.

1. detsembrini
2. a., kuid vaidlustatud määrusega anti maa V. Luhale alaliseks kasutamiseks. Tartu Halduskohtu
3. veebruari
4. a. otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt annab

§ 8lg.

2 talu taastamise eelisõiguse isikule, kellele endised taluhooned on seaduslikul teel üle läinud. Selles ei sätestata, et talu taastamiseks maa eraldamise kohustuslikuks tingimuseks peab olema endise omaniku kirjalik loobumine maast. See seaduses sätestamata tingimus on kehtestatud Riikliku Maa-ameti

1. novembri
2. a. käskkirjaga nr. 7 kinnitatud "Taludele maa kasutamiseks andmise juhendi" punktis 2.1.
3. Seega on alusetu kaebaja väide, et vaidlustatud maakonnavalituse määruse punkt 1.17 on seadusevastane nimetatud nõusoleku puudumisel. Veel leidis halduskohus, et

§ 8

kohaselt oli õigus saada maad endisel territooriumil või sellega piirneval alal, kuid mitte üle sama seaduse §-s 11 sätestatud normi ja seejuures maa ei pidanud olema eraldatud endistes piirides. Kohtunik leidis, et kui kaebuse esitaja ei pea õigeks antud maa väljamõõtmist, on tal õigus vaidlustada seda eraldi. Vaidlustatud määruses ei ole täpsustatud konkreetse maatüki piire ja selle asukohta looduses, kuid see ei anna alust tunnistada vaidlustatud määrust seadusevastaseks. Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a. otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta" punkti 2.6 kohaselt loeti

alusel seaduslikus korras antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne

1. oktoobrit
2. a. olenemata sellest, kas maa on looduses eraldatud või mitte. Halduskohus leidis veel, et Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 8 lg. 1 annab õigustatud subjektile ja taluperemehele võimaluse sõlmida kokkulepe vaidlustatud maa osas, kuna seaduslikus korras talumaa põliseks kasutamiseks antud maa ei kuulu omandireformi korras tagastamisele.
3. veebruaril
4. a. esitas L. Kajak apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule paludes tühistada halduskohtu otsuseja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus ja tühistati halduskohtu otsus materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohus luges põhjendatuks apellandi seletuse selle kohta, et ta oli juba enne õigustatud subjektiks tunnistamist talumaade osas Sarapuu taluhoonete omanik ja olles endise omaniku seadusjärgne pärija, oli tal eelisõigus Sarapuu talu taastamiseks ja õigus saada maad talu endisel territooriumil vastavalt

§-le 8 lg. 1 ja lg. 4. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt "Taludele maa kasutamiseks andmise ajutise juhendi" punkti 2.1.5 kohaselt tuli maataotluse vormistamisel vormistada ka dokument taotletava maa piiresse jäävate endistest talumaadest loobumise kohta, selliste maade omanikelt või seadusjärgsetelt pärijatelt. Kaevatud määruse nr. 106 alusel V. Luhale maa eraldamisel osaliselt endise Sarapuu talu maadest rikuti L. Kajaku kui endise omaniku seadusjärgse pärija

st tulenevat õigust taastada talu võimalikult endistes piirides. Halduskohus on vääralt leidnud, et antud juhul ei olnud vajalik endise omaniku või seadusjärgse pärija kirjalikku loobimist talu maadest, sest antud juhul oli see vajalik seetõttu, et L. Kajak oli seadusjärgse pärijana ise eelisõigustatud talu taastama. Veel leidis ringkonnakohus, et V. Luhale talumaa andmine endise Sarapuu talu maadest ei ole põhjendatud ka seepärast, et vaidlusalune maatükk asub lahustükina teisel pool Tartu-Võru maanteed. Sellele ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse V. Luha esindaja Ülar Maapalu, paludes tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised: 1. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt oli vajalik kirjalik loobumine talu maadest ja et L. Kajak oli eelisõigustatud talu taastama.

§ 8lg.

1 kohaselt oli talu taastamise eelisõigus tema endisel omanikul või seadusjärgsetel pärijatel, kellest on eelisõigus neil, kelle valduses on endise talu hooned. Kui hooned pole säilinud, siis neil, kes elavad maakasutaja territooriumil ja on temaga töövahekorras, ning seejärel teistel põllumajanduses töötavatel isikutel. L. Kajakule tagastatud Sarapuu A-4 talu maadel ei ole säilinud hooned, need olid hävinud, L.Kajak ei elanud maakasutaja territooriumil ja ei olnud temaga töövahekorras ning ei töötanud ka põllumajanduses. Seega ei olnud L. Kajakul talu taastamise eelisõigust. Ajal, mil V. Luha taastas Lubja talu, ei olnud Kambja vallal mingisugust informatsiooni Sarapuu A-4 talu omanike või pärijate kohta, mistõttu puudus vajadus vormistada talumaadest loobumise dokumente. Puudusid ka isikud, kellelt nõusolekut küsida. Ringkonnakohus rajas oma seisukoha üksnes apellandi ütlustele, ei ole aga arvestanud asjas kogutud tõenditega.

1. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud tõendeid, millele tuginedes ta väitis, et L. Kajakule ei tagastatud 0,6 ha Sarapuu A-4 kinnistust. L. Kajak ei ole esitanud kohtutele ühtegi tõendit selle kohta, et Lubja talu maade eraldamisel võeti Sarapuu A-4 maadest ära 0,6 ha maad. Kohtutoimikutes olevates dokumentides on selle maa suuruseks arvatud ca 0,35 ja 0,25 ha. Seisukohad Lubja talule Sarapuu talumaadest eraldatud maa suuruse kohta on vastakad. Sarapuu A-4 talumaade tagastamisel L. Kajakule on tagastatud ka suur tükk Lubja talu maid, mistõttu on arusaamatu, kuidas vähenes Sarapuu A-4 kinnistu suurus. Ringkonnakohus pööras põhjendamatult tähelepanu ühtedele tõenditele, jättes arvestamata teised.
2. L. Kajak ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaevatud maakonnavalitsuse määrus rikub tema õigusi või piirab vabadusi. V. Luhale eraldatud maade piirid märgiti maha maamõõtja poolt, mistõttu tuleks vaidlustada tema tegevus, mitte aga nimetatud maakonnavalitsuse määrus.
3. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et talumaa andmine V. Luhale endise Sarapuu talu maadest ei olnud põhjendatud, kuna vaidlusalune maatükk asub lahustükina teiselpool Tartu-Võru maanteed.

§ 8lg.

4 kohaselt on talu taastamisel õigus saada maad talu endisel territooriumil või sellega piirneval alal, kuid mitte üle §-s 11 sätestatud 50 ha. Lubja talu maade tagastamisel lähtuti talu endistest piiridest. Lahustükk tekkis sellest, et maantee asukoht on vahepeal muutunud.

§ 11lg.

2 kohaselt lubati anda maad ka lahustükkidena. L. Kajaku esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebuse väited ei ole õiged, ringkonnakohus tegi õige otsuse tema kasutuses olnud materjalide põhjal. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s:

1. HKS § 5 lg. 1 kohaselt võib igaüks, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 nimetatud organi, asutuse või ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, pöörduda enda kaitseks kaebusega halduskohtusse. Seega on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. L. Kajaku esindaja esitas kaebuse Tartu Maakonnavalitsuse
2. aprilli
3. a. määruse nr. 106 "Maade kasutada andmine talumajapidamisteks" punkti 1.17 peale, millega võeti ära

alusel maakasutajalt Kambja sovhoosilt 18,7 ha maad ja anti pikaajaliseks (alatiseks) kasutamiseks talumajapidamise rajamiseks V. Luhale. Kaebaja väitis, et "nimetatud määrusega on rikutud tema õigust eelisõigusega talu taastamiseks ning õigust tagasi saada õigusvastaselt võõrandatud maad." Mis puudutab talu taastamise eelisõiguse rikkumist, siis Tartu Maakonnavalitsuse vaidlustatud määruse punkt 1. 17 saab rikkuda L. Kajaku neid subjektiivseid õigusi, mis olid tal selle määruse andmise ajal 18. aprillil 1991. a. Sel ajal oli L. Kajakul subjektiivne õigus eelisõigusega talu taastamisele

§ 8alusel.

See eelisõigus oli tal

§ 8lg.

2 kohaselt 2 aasta jooksul

jõustumisest, s. o.

1. detsembrini
2. a. L. Kajaku esindaja kaebuses halduskohtusse märgitakse: "Ka L. Kajakul oli õigus kuni 01.12.1991.a. esitada talu taastamise taotlus. Kuivõrd aga
3. juunil
4. a. hakkas kehtima ORAS, mis andis võimaluse tagasi saada õigusvastaselt võõrandatud vara, siis L. Kajak seda võimalust ka kasutas." Kohtutoimikutes puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et L. Kajak oleks kasutanud

§-s 8 lg. 2 sätestatud õigust talu taastamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Omandireformi aluste seadus ja Ülemnõukogu poolt

1. juunil
2. a. vastuvõetud otsus selle seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude taastamist

alusel. See järeldus tuleneb

1. oktoobril
2. a. vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse §-st 8 lg. 1 ja Ülemnõukogu poolt
3. detsembril
4. a. Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamiseks vastuvõetud otsuse punkti 2 alapunktist
5. Ka Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §18 lg. 2 esimesest lausest tuleneb, et Omandireformi aluste seadus ei peatanud talude taastamist

alusel. Mis puudutab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, siis Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 8 lg. 1 kohaselt ei kuulu

alusel seaduslikus korras talumaana põliseks kasutamiseks antud maa omandireformi korras tagastamisele, välja arvatud siis, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti. Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a. otsuse punkti 2 alapunkt 6 loeb

alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne

1. oktoobrit
2. a. Otsus V. Luhale maa talumaana kasutamiseks andmise kohta tehti
3. aprillil
4. a. Nendel põhjustel ei rikkunud Tartu Maakonnavalitsuse kaevatud määruse punkt 1.17 L. Kajaku õigusi.
5. Ebaõige on ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt tuli taludele maa kasutamiseks andmise ajutise juhendi punkti
7. 5 alusel maataotluse vormistamisel vormistada ka dokumendid taotletava maa piiridesse jäävate endistest talumaadest loobumise kohta selliste maade omanikelt või seadusjärgsetelt pärijatelt.

§ 8

ei sätestanud, et talu taastamiseks maa eraldamise kohustuslikuks tingimuseks on endise omaniku kirjalik loobumine talu maadest. Selline, seadusega sätestamata tingimus kehtestati Riikliku Maa-ameti

1. novembri
2. a. käskkirjaga nr. 7 kinnitatud "Taludele maa kasutamiseks andmise ajutise juhendi" punktiga
5. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 esimese lause kohaselt on oluline, et talu taastamisel peeti kinni

§-st 8.

see säte ei nõudnud taastatavale talule maa eraldamiseks endise omaniku kirjalikku nõusolekut. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. veebruari
2. a. määruses haldusasjas nr. III-3/1-3/95 (RT III 1995, 3, 41).
3. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et V. Luhale talumaa andmine lahustükina ei olnud põhjendatud.

§ 11lg.

2 sätestas: "Maad võib taludele anda ka lahus tükkidena". Seega anti V. Luhale maa lahustükina kooskõlas

nimetatud sättega. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, s. o. osas, milles palutakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kuna Tartu Halduskohtu

1. veebruari
2. a. otsus selles asjas on lõppjäreldustes õige, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus, millega jäeti L. Kajaku kaebus rahuldamata. Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b:
3. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a. otsus haldusasjas nr. II-3-43/97 ja jätta muutmataTartu Halduskohtu
7. veebruari
8. a. otsus haldusasjas nr. 3-82/
10. Tagastada Ülar Maapalule kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub
11. juunil
12. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann