← Eesti

3-3-1-21-97

3-3-1-21-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

  1. juulil
  2. a. O. Lõndso esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 5 lg. 1 kohaldamisest maavaidluse asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
  3. juulil
  4. a. avalikul kohtuistungil läbi Olev Lõndso esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombaku kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
  5. aprilli
  6. a. otsusele haldusasjas nr. II-347/
  7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Olev Lõndso ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombak ning Tõnu Kibena esindaja Kalju Siilivask. Põlva Maakonnavalitsuse
  8. augusti
  9. a. määruse nr. 198 punkti 1 kohaselt võeti Ed. Vilde nimelise kolhoosi maakasutusest ära 3,0 ha suurune maa-ala ja anti tähtajata kasutamiseks Olev Lõndsole talu rajamiseks. O. Lõndso soovis rajada talu endise Lepa talu kinnistu maadel, kus ta oli omandanud elamu. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonna komisjoni
  10. juuli
  11. a. otsusega nr. 2953 tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Põlva maakonnas Põlva vallas Ora-Peetri nr. 15 talu 37,93 ha suurusele maale Tõnu Kibena koos teiste õigustatud subjektide Aino Villeri, Ennu Kibena ja Villu Kibenaga. Põlva Vallavalitsuse
  12. novembri
  13. a. korralduse nr. 448-k punktide 1 ja
  14. 4 kohaselt otsustati Eesti Vabariigi Maareformi seaduse (edaspidi Maareformi seaduse) §-de 6 lg. 2 p. 2 ja 11 lg. 2 alusel mitte tagastada maad, mis anti talumaana põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse (edaspidi Taluseaduse) alusel O. Lõndsole, ning määrata kompensatsioon 1,4 ha suuruse maa eest Ora-Peetri nr. 15 õigustatud subjektidele A. Villerile, E. Kibenale, T. Kibenale ja V. Kibenale.
  15. jaanuaril
  16. a. esitas Tõnu Kibena esindaja kaebuse Põlvamaa halduskohtunikule, paludes tunnistada seadusevastaseks Põlva Maakonnavalitsuse
  17. augusti
  18. a. määruse nr. 198 punkti 1 ja Põlva Vallavalitsuse
  19. novembri
  20. a. korralduse nr. 448 punkti
  22. Kaebaja leidis, et O. Lõndsole eraldati maa põliseks kasutamiseks mitte Taluseaduse, vaid Eesti NSV Maakoodeksi § 17 alusel. Puudus ka endise omaniku pärija nõusolek maa andmiseks. Samuti puudus Taluseaduses nõutav kohaliku omavalitsuse organi otsus talumaa eraldamise kohta, sest maakonnavalitsus ei olnud tollal pädev andma talule maad. O. Lõndsole ei antud ka ajutist maakasutusõigust. O. Lõndso talu ei ole talu Taluseaduse § 2 lg. 1 mõttes, kuna puudub põllumajandusliku kaubatootmise eesmärk ja põllumajandusega pole tegeletud.
  23. veebruari
  24. a. Põlvamaa halduskohtuniku otsusega tunnistati osaliselt seadusevastaseks Põlva Maakonnavalitsuse
  25. augusti
  26. a. määruse nr. 198 punkt 1 1,4 ha Ora-Peetri nr. 15 kinnistu maa O. Lõndsole tähtajata kasutamiseks andmise osas ja täielikult seadusevastaseks Põlva Vallavalitsuse
  27. novembri
  28. a. korralduse nr. 448-k punkt
  30. Kohtuotsuses leiti, et O. Lõndsol ei olnud Taluseaduse § 8 lg. 1 ja lg. 2 kohaselt eelisõigust saada Ora-Peetri nr. 15 talu maad uue talu rajamiseks. Eelisõigus oli T. Kibenal, ehkki tema omandis ei olnud taluhooneid ja ta ei olnud ka maakasutajaga töövahekorras, kuid ta oli endise omaniku seadusjärgne pärija. Eelisõigus kehtis kaks aastat alates Taluseaduse jõustumisest. Kaevatud määruse tegemise ajal ei olnud see tähtaeg möödunud. Endise omaniku pärijad ei ole esitanud ka avaldust talumaadest loobumise kohta. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole määruse tegemise ajaks ja ka hiljem esitanud avaldust Taluseaduse alusel talu taastamiseks. Oluline on see, et kaevatava määruse tegemise ajaks ei olnud möödunud ettenähtud kaheaastane tähtaeg. Selle tähtaja kulgemise kestel võeti vastu Maareformi seadus, mis muutis oluliselt õiguslikku olukorda maa saamisel. T. Kibena esitas
  31. oktoobril
  32. a. selle seaduse alusel avalduse Ora- Peetri nr. 15 talumaa tagastamiseks. Ta väljendas Maareformi seaduses ettenähtud korras soovi maa tagasisaamiseks Taluseaduse §-s 8 lg. 2 sätestatud kaheaastase tähtaja kestel. Maareformi seaduse kohaselt ei pidanud ta maa saamise taotlust väljendama enam talu taastamise või rajamise soovina. Halduskohtunik leidis, et HKS § 5 lg. 1 mõttest tulenevalt on isiku kaebeõiguse aluseks asjaolu, et kaevatava õigusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Kaevatud maakonnavalitsuse määruse punkt 1 rikub T. Kibena kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi 1,4 ha maa eraldamisega Ora-Peetri nr. 15 kinnistust ja selle andmisega O. Lõndsole. T. Kibena on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 Ora - Peetri nr. 15 talumaa suhtes. V. Kibenale on tema osa kompenseeritud. Seega on teistel subjektidel, s. h. T. Kibenal ülejäänud kinnistu tagastamise nõudeõigus. Kinnistu ei ole jagatud reaalosadeks ja õigustatud subjektid ei ole kokku leppinud kinnistu jagamise suhtes. Kinnistu kuulub tagastamisele mõtteliste osadena, mistõttu mistahes kinnistu osa tagastamata jätmine rikub iga subjekti õigusi. Kohtuotsuses leiti, et kaevatud määrus ei ole aga seadusevastane sel põhjusel, et seal on viide Eesti NSV Maakoodeksi §-le 17 ja puudub viide Taluseadusele. Selle määruse andmise ajal kehtis maade tähtajatuks kasutamiseks andmist reguleeriva õigusaktina Eesti NSV Maakoodeks ja selle § 17 reguleerib üldnormina rajooni rahvasaadikute nõukogu pädevust maade eraldamisel. Samuti leiti kohtuotsuses, et ebaõige on kaebaja väide, et talumaa eraldamise otsus tehti mittepädeva organi poolt. Taluseaduse § 10 lg. 2 kohaselt pidi otsuse maa eraldamise kohta tegema kohalik omavalitsusorgan. Eesti NSV Kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 6 lg. 1 p. 3 kohaselt oli kohaliku omavalitsuse organiks ka maakonnavalitsus, kelle pädevusse kuulus maa andmine ja äravõtmine. Riikliku Maa-ameti
  33. septembri
  34. a. käskkirjaga kinnitatud "Maa kasutamiseks andmise ajutise korra" p. 9 kohaselt võis maa eraldamise otsuse teha maakonnavalitsus, kui esmatasandi kohalik omavalitsusüksus ei oma veel esmatasandi omavalitsuse staatust. Kohtuotsuses leiti veel, et asjakohased ei ole kaebaja väited, et kaevatud määruse näol ei ole tegemist ajutise maakasutuse õiguse andmisega. Nimetatud määruses on sõnaselgelt väljendatud, et O. Lõndsole on maa antud tähtajatuks kasutamiseks. Selle määruse andmise ajal ei omanud tähtsust, kas talupidajale oli eelnevalt antud ajutine maakasutamise õigus. Ajutise maakasutamise õiguse olemasolu sai õigusliku tähenduse alles maade tähtajatuks kasutamiseks andmisel pärast Maareformi seaduse vastuvõtmist. Kohtuotsuses leiti ka, et alusetu on kaebaja väide selle kohta, et O. Lõndso talu ei ole talu Taluseaduse mõttes. Taluseaduse § 2 lg. 1 mõtte kohaselt loeti taluks põllumajandusliku ettevõtluse vormi, mille põhieesmärgiks oli põllumajanduslik kaubatootmine ja traditsioonilise eesti maaelu kujundamine. O. Lõndso avaldusest talumaa eraldamiseks nähtub, et tema eesmärgiks oli dendroloogilise kallakuga talu rajamine, sealhulgas istikutekasvatuse rajamine nii enda kui teiste tarbeks. Taluseaduses ega selle rakendusaktides ei ole lahti mõtestatud, milliseid konkreetseid tegevusalasid tuleb lugeda põllumajanduslikeks Taluseaduse mõttes. Istikute kasvatamine ei ole vastuolus Taluseaduse § 2 lg. 1 mõttega. Kohtuotsuses leiti, et Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 2 ja § 8 lg. 1 kohaselt ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele, kui see on antud Maareformi seaduse vastuvõtmise ajaks teisele füüsilisele isikule põliseks kasutamiseks seaduslikus korras Taluseaduse alusel ja kui taluperemees ning õigustatud subjekt ei lepi kokku teisiti. Põlva Vallavalitsuse kaevatud korralduses on Ora- Peetri nr. 15 talumaast jäetud 1,4 ha õigustatud subjektidele tagastamata Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 2 alusel. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 kohaselt ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud ja Taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa Maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 2 alusel endistele omanikele või nende pärijatele tagastamisele ainult siis, kui on kinni peetud Taluseaduses § 8 sätetest. Kuna O. Lõndsole Ora-Peetri nr. 15 talumaast 1,4 ha eraldamisel ei ole kinni peetud Taluseaduse § 8 lg. 1 ja lg. 3, siis pole tegemist O. Lõndsole maa andmisega seaduslikus korras ja puudub alus selle maa tagastamata jätmiseks. Põlva Vallavalitsuse
  35. novembri
  36. a. korralduse nr. 448-k punkt
  37. 4 ei ole kooskõlas Maareformi seaduse §-ga 6 lg. 2 p. 2, §-ga 8 lg. 1 ja Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-ga 18 lg.
  38. Nimetatud punkt rikub kaebuse esitaja õigusi õigusvastaselt võõrandatud maa tagasisaamisel, mistõttu see punkt tuleb tunnistada täielikult seadusevastaseks. Nimetatud punktis on ebaõigesti arvatud isikute loetellu V. Kibena, sest talle on tema soovil
  39. novembril
  40. a. Põlva Vallavalitsuse korraldusega määratud kompensatsioon 1/3 osa maa eest, millele ta omas nõudeõigust. Seda eksimust ei ole aga halduskohtus vaidlustatud. Sellele halduskohtuniku otsusele esitas O. Lõndso esindaja
  41. veebruaril
  42. a. apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Põlvamaa halduskohtuniku otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud selles toodud motiividel ning lähtudes apellatsioonkaebuses esitatud väidetest täiendavat motiveerimist ei vaja. Ringkonnakohtu sellele otsusele esitas O. Lõndso esindaja kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta T. Kibena kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuses selgitatakse, et O. Lõndso taotles
  43. a. Põlva Maakonnavalitsusest maa kasutada andmist uue talu rajamiseks endise Lepa talu kinnistu maadel, kus ta oli eelnevalt omandanud elamu. Ta kasutas maad endise Ed. Vilde nimelise kolhoosi juhatuse nõusolekul juba alates
  44. a. O. Lõndso korrastas maa-alalt läbivoolava oja ürgorust kaldad ja soovis rajada dendroloogilise talu. Talumaa eraldamisel lasti märkida kaardil soovitud ala ja kolhoosi juhatus hindas silma järgi selle suuruseks 3,0 ha. Põlva Maakonnavalitsuse määruse tegemise ajaks ei olnud maad looduses veel mõõdetud. Hilisemal mõõtmisel
  45. a. tehti kindlaks, et maatüki suurus on 4,1 ha. Käesolevaks ajaks on O. Lõndso omandina kantud kinnistusraamatusse sama maatükk, antud asendusmaana 40434 m
  46. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised:
  47. Maa tagastamise avaldust, mille esitas T. Kibena pärast Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist
  48. oktoobril
  49. a., ei saa pidada võrdväärseks talu taastamise soovi avaldamisega, sest talu taastamine oli
  50. a. reguleeritud Taluseaduse §-ga
  51. Selle sätte kohaselt tuli avaldus talu taastamiseks esitada kohaliku omavalitsuse organile, kelle kompetentsis oli maa eraldamine. Asjakohatu on kohtuotsuse seisukoht, et T. Kibena on oma soovi endise Ora-Peetri nr. 15 talu tagasisaamiseks väljendanud Maareformi seaduses ettenähtud korras ja et selle seaduse kohaselt ei pidanud maa saamise taotlust enam väljendama talu taastamise või rajamise soovina. Maareformi seadus hakkas kehtima
  52. novembril
  53. a. T. Kibena esitas avalduse
  54. oktoobril 1991.a. Siis Maareformi seadust veel polnud. T. Kibena pidi talu taastamise soovi väljendama Taluseaduse §-s 10 ettenähtud vormis. Ülemnõukogu otsus
  55. juunist
  56. a. Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude taastamist Taluseaduse alusel. See järeldus tuleneb
  57. oktoobril
  58. a. vastu võetud Maareformi seaduse §-st 8 lg. 1 ja Ülemnõukogu poolt
  59. detsembril
  60. a. Maareformi seaduse rakendamiseks vastuvõetud otsuse punkti 2 alapunktist 6, millega loetakse Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne
  61. oktoobrit
  62. a. O. Lõndsole anti maa enne seda tähtaega. Järelikult ei rikutud maa eraldamisel Taluseaduse § 8, kuna eelisõigust omavad isikud ei olnud teatanud seaduses ettenähtud vormis oma eelisõiguse kasutamise soovist. Kirjalikku loobumist talu taastamisest või teise isiku poolt talu loomiseks Taluseaduse § 8 ei nõua. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks peeti õigeks toetumist Maareformi seadusele ajal, kui see seadus veel ei kehtinud.
  63. Maa eraldamine O. Lõndsole talu rajamiseks
  64. a. maakonnavalitsuse määrusega ei saanud rikkuda T. Kibena subjektiivseid õigusi, mis tulenesid Omandireformi aluste seadusest, sest seda seadust veel polnud. Põlva Maakonnavalitsuse
  65. augusti
  66. a. määrus saab rikkuda vaid T. Kibena neid subjektiivseid õigusi, mis olid tal selle määruse vasuvõtmise ajal. Nimetatud määruse andmise ajal oli T. Kibenal subjektiivne õigus Taluseaduse § 8 alusel eelisõigusega talu taastamisele. See eelisõigus oli tal kahe aasta jooksul Taluseaduse jõustumisest, s. o. kuni
  67. detsembrini
  68. a. T. Kibena ei kasutanud seda õigust. HKS § 5 lg. 1 alusel ei saa lugeda Põlva Maakonnavalitsuse kaevatud määrust T. Kibena õigusi rikkuvaks ja tal ei olnud õigus pärast kahe aasta möödumist eelisõigusega talu taastamiseks enam vaidlustada seda haldusakti. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud Taluseaduse § 8, Maareformiseadust ja kohtumenetluse norme. T. Kibena esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Põlva Maavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele nõustutakse kassatsioonkaebuses toodud väidetega. Põlva Vallavalitsuse kirjalikus vastuses leitakse, et vallavalitsuse vaidlustatud korraldus on seaduslik, sest T. Kibena pole taotlenud talu taastamist. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s: HKS § 5 lg. 1 kohaselt võib igaüks, kes leiab, et sama seadustiku §-s 4 nimetatud organi, asutuse või ametiisiku õigusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, pöörduda enda kaitseks kaebusega halduskohtusse. Seega on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine ja halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. T. Kibena esindaja esitas kaebuse Põlva Maakonnavalitsuse
  69. augusti
  70. a. määruse nr. 198 punkti 1 ja Põlva Vallavalitsuse
  71. novembri
  72. a. korralduse nr. 448-k punkti
  74. peale leides, et need rikuvad T. Kibena õigust eelisõigusega talu taastamiseks ja õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad. Talu taastamise eelisõigus on sätestatud Taluseaduse §-s
  75. Vaidlustatud Põlva Maakonnavalitsuse määruse punkt 1 saab rikkuda T. Kibena neid subjektiivseid õigusi, mis olid tal selle määruse andmise ajal
  76. augustil
  77. a. Sel ajal oli T. Kibenal subjektiivne õigus talu taastamiseks eelisõigusega Taluseaduse § 8 alusel. See eelisõigus oli tal Taluseaduse § 8 lg. 2 kohaselt kahe aasta jooksul Taluseaduse jõustumisest, s. o.
  78. detsembrini
  79. a.
  80. oktoobril
  81. a. esitas T. Kibena avalduse Põlva Maakonna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise komisjonile vara tagastamise kohta, milleks oli Ora-Peetri nr. 15 talu maad suurusega 37,93 ha. See avaldus esitati Omandireformi aluste seaduse alusel. T. Kibena ei kasutanud Taluseaduse §-s 8 lg. 2 sätestatud õigust talu taastamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Kohtutoimikutes puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et T. Kibena oleks seda õigust kasutanud ja esitanud avalduse Ora-Peetri nr. 15 talu taastamiseks Taluseaduses sätestatud tähtajal, korras ja tingimustel. Omandireformi aluste seadus ja Ülemnõukogu poolt
  82. juunil
  83. a. vastuvõetud otsus selle seaduse rakendamise kohta ei peatanud talude taastamist Taluseaduse alusel. Selline järeldus tuleneb ka
  84. oktoobril
  85. a. vastu võetud Maareformi seaduse §-st 8 lg. 1 ja Ülemnõukogu poolt
  86. detsembril
  87. a. Maareformi seaduse rakendamiseks vastuvõetud otsuse punkti 2 alapunktist
  88. Ka Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 18 lg. 2 esimesest lausest tuleneb, et Omandireformi aluste seadus ei peatanud talude taastamist Taluseaduse alusel. Mis puudutab T. Kibena väidetavat õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad, siis ei kuulu Maareformi seaduse § 8 lg. 1 kohaselt Taluseaduse alusel seaduslikus korras talumaana põliseks kasutamiseks antud maa omandireformi korras tagastamisele, välja arvatud, kui õigustatud subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti. Ülemnõukogu
  89. detsembri
  90. a. otsuse punkti 2 alapunkt 6 loeb Taluseaduse alusel seaduslikult antud maaks talumaad, mille põlise maakasutuse otsused on tehtud enne
  91. oktoobrit
  92. a. Otsus T. Kibenale maa kasutamiseks andmise kohta tehti aga varem -
  93. augustil
  94. a. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  95. juuni
  96. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-19-
  97. Eeltoodud põhjustel on õige kassaatori väide, et kaevatud Põlva Maakonnavalitsuse määruse punkt 1 ei riku T. Kibena õigusi. Kuna O. Lõndsole anti selle määrusega talumaa põliseks kasutamiseks seaduslikult, kooskõlas Taluseadusega, siis ei riku ka Põlva Vallavalitsuse nimetatud korralduse punkt
  98. 4 T. Kibena õigusi. Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Ringkonnakohtu ja halduskohtuniku otsused kuuluvad tühistamisele. Kuna asjas ei ole vaja koguda täiendavalt tõendeid, on võimalik teha uus otsus, millega jätta T. Kibena kaebus rahuldamata. Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b:
  99. Rahuldada kassatsioonkaebus.
  100. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  101. aprilli
  102. a. otsus haldusasjas nr. II-3-47/97 ja Põlva Maakohtu halduskohtuniku
  103. veebruari 1997.a. otsus haldusasjas nr. 3-01 1997.a.
  104. Jätta Tõnu Kibena kaebus rahuldamata.
  105. Tagastada Olev Lõndsole kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub teatavaks tegemisest
  106. juulil
  107. a. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.