← Eesti

3-3-1-29-97

3-3-1-29-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

  1. oktoobril
  2. a. M. Kriisi esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa tagastamata jätmise ja ostueesõigusega erastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  3. oktoobril
  4. a. avalikul kohtuistungil läbi Mati Kriisi esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombaku kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
  5. augusti
  6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-94/
  7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Mati Kriis ja tema esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombak ning Andres Tampere. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Põlva maakonnakomisjoni
  8. novembri
  9. a. otsusega nr. 5915 tunnistati Kanepi vallas endise "Kapatsi nr. 25" talu 43,72 ha maa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks Ahti Käis 1/5, Hilda Kase 1/5, Aino Karo 1/5, Eha Kriis 1/5, Maia Viiard 1/10 ja Reet Helk 1/10 mõttelistes osades. A. Käis ja H. Kase taotlesid maa kompenseerimist. A. Karo ja E. Kriis loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse Mati Kriisile ning M. Viiard ja R. Helk loovutasid nõudeõiguse Peeter Viiardile. Kanepi Vallavalitsus andis
  10. novembril
  11. a. korralduse nr. 272, mille preambulas märgiti: "Võttes aluseks Maareformiseaduse § 9 lg. 1 ja 2 ning § 13 annab Kanepi Vallavalitsus korralduse". Selle korralduse punktiga 1 eraldati Kapatsi nr. 25 talumaast 8 ha maad ostueesõigusega erastamiseks sellel maal ehitusjärgus olevate hoonete omanikule Andres Tamperele. Sama korralduse punktiga 2 määrati omandireformi õigustatud subjektidele 8 ha maa eest rahaline kompensatsioon 42 000 krooni.
  12. aprillil
  13. a. esitas M. Kriisi esindaja vandeadvokaadi vanemabi E. Tombak kaebuse Põlva Maakohtu halduskohtunikule, palus tunnistada täielikult seadusevastaseks Kanepi Vallavalitsuse
  14. novembri
  15. a. korraldus nr.
  16. Kaebuse kohaselt omandas A. Tampere
  17. juulil
  18. a. sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel E. Tellilt endised Telli talu hooned. Seoses hoonete omandamisega eraldati Võru Metsamajandi
  19. septembri
  20. a. käskkirjaga nr. 91 A. Tamperele 0,15 ha õue-aiamaad, millest hoonete alune pind moodustas 0, 03 ha.
  21. a. koostatud A. Tamperele kuuluvate endise Telli taluhoonete rekonstrueerimisprojekti kohaselt tuli hooned rekonstrueerida nende asukohas. Kuna A. Tamperele kuuluvad hooned asuvad Kapatsi talu maal õigusliku aluseta, on need AÕS RakS § 14 lg. 1 kohaselt maatüki olulised osad. Selliste ehitiste puhul ei kuulu kohaldamisele MRS §
  22. Põlva Maakohtu halduskohtuniku
  23. juuni
  24. a. otsusega tunnistati Kanepi Vallavalitsuse
  25. novembri
  26. a. korraldus nr. 272 täielikult seadusevastaseks. Halduskohtunik leidis, et Põlva Rajooni RSN TK ehituse ja arhitektuuri komisjon on
  27. veebruaril
  28. a. kinnitanud A. Tampere kuuluvate taluhoonete rekonstrueerimise projekti. Analüüsinud Võru Metsamajandi
  29. septembri
  30. a. käskkirja nr. 91 teksti ja taluhoonete rekonstrueerimise projekti, asus halduskohtunik seisukohale, et õue-aiamaa on A. Tamperele eraldatud
  31. juulil
  32. a. ostetud endise Telli talu hoonete juurde. Halduskohtunik leidis, et A. Tamperel puudub maakasutusõigus ja ehitusluba hoonete püstitamiseks endise Kapatsi talu maale. Tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Sellise ehitise olemasolu ei anna ehitise omanikule õigust ostueesõigusega maad erastada ega pole aluseks õigustatud subjektidele maa tagastamata jätmisel. Kohtuotsuses märgiti, et kuigi "korralduses puudus viide maa õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmisele, osutab korralduse sisu asjaolule, et A. Tamperele eraldatav maa jääb õigustatud subjektidele tagastamata just MRS § 6 lg 2 p 3 alusel." Halduskohtunik leidis, et kaevatud korraldus ei ole kooskõlas AÕS RakS §-ga 14 lg. 1 ja lg. 3, samuti MRS §-dega 6 lg. 2 p. 3 ja
  33. Kanepi Vallavalitsus esitas Põlva Maakohtu halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada apelleeritava kohtuotsuse ja teha uus otsus. Apellant väitis, et Võru Metsamajandi
  34. septembri
  35. a. käskkiri nr. 91, millega eraldati A. Tamperele õue-aiamaa, oli kooskõlas tol ajal kehtinud seadusega. Seda käskkirja ei ole ebaseaduslikuks tunnistatud. Kuna toimikus oleva projektdokumentatsiooni kohaselt on A. Tampere pooleliolevale ehitisele välja antud
  36. märtsil
  37. a. ehitusluba, siis on AÕS RakS § 13 lg. 1 kohaselt tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega. Sellist ehitist ei loeta maatüki oluliseks osaks ning seda vaadeldakse kuni ehitise juurde kuuluva maa kandmiseni kinnistusraamatusse vallasasjana. Sama seaduse § 13 lg. 3 alusel on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks Maareformiseaduses sätestatud kujul ja korras. Tartu Ringkonnakohtu
  38. augusti
  39. a. otsusega tühistati Põlva Maakohtu halduskohtuniku
  40. juuni
  41. a. otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti rahuldamata M. Kriisi kaebus Kanepi Vallavalitsuse
  42. novembri
  43. a. korralduse nr. 272 seadusevastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et õiged on apellatsioonkaebuse väited, et A. Tamperele tehtud maaeraldus oli kooskõlas tol ajal kehtinud seadustega ja maa eraldati ning mõõdeti välja kohas, kus asuvad praegu temale kuuluvad hooned, so. endise Kapatsi talu maal. Vastavalt maa eraldamise ajal kehtinud Maakoodeksi §-le 77 lg. 1 p. 9 võis linnades ja alevites elavatele kodanikele, kellel oli maal isiklikus omanduses hooneid ja viljapuid ning marjapõõsaid, anda kasutamiseks ainult hoonetealuse maa, õuemaa ja viljapuu-marjaaia aluse maa, mille suurus kokku ei tohtinud ületada MaaK §-s 88 p. 2 märgitud piirnorme. Vastavalt MaaK §-le 27 lg. 1 esitasid kodanikud, kes soovisid saada maad, sellekohase avalduse ettevõtte, organisatsiooni või asutuse administratsioonile, kelle kasutuses oli taotletav maatükk. Vaidlusalune maa oli eraldamise ajal Võru Metsamajandi kui esmase maakasutaja kasutuses. Võru Metsamajandi
  44. septembri
  45. a. käskkirjaga eraldati A. Tamperele seoses E. Telli hoonete omandamisega 0,15 ha õue-aiamaad, millest hoonetealune pind moodustas 0,03 ha. Võru Metsamajandi Kooraste metskonna plan" eti väljavõtte kohaselt mõõdeti A. Tamperele välja krunt 1500 m" asukoha skemaatilise märkimisega. Eeltoodust lähtudes asus ringkonnakohus seisukohale, et maa taotlemisel ja eraldamisel faktiliselt järgiti tol ajal kehtinud Maakoodeksi nõudeid. Samas leidis ringkonnakohus, et A. Tampere maakasutusõigus jäi lõpuni vormistamata. MaaK § 42 lg. 3 kohaselt tõendab teisest maakasutamist maatüki looduses piiristamise akt. Kuna Kanepi Vallavalitsuse esindaja ja A. Tampere väitel selline dokument maa looduses eraldamise kohta puudub, siis leidis ringkonnakohus, et A. Tamperel vormiliselt puudub maakasutusõigus tema omanduses pooleliolevate hoonete all ja juures. Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Tamperele kuuluvate taluhoonete rekonstrueerimisprojekti dokumentatsiooniga on tõendatud, et talle oli pädeva ametiisiku poolt antud ehitusluba hoonete rekonstrueerimiseks nende praeguses asukohas, so. Kapatsi talu maal. AÕS RakS §-st 14 lg.1 sõnastusest tuleneb, et ehitise lugemiseks õiguslikul alusel püstitatuks piisab ühe tingimuse olemasolust, st. kas maakasutusõiguse või ehitusloa olemasolust. M. Kriisi esindaja esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritava otsuse ning teha uus otsus, millega jätta muutmata Põlva maakohtu halduskohtuniku
  46. juuni
  47. a. otsus haldusasjas nr. 3-018-
  48. Kasaator leiab, et Tartu Ringkonnakohus tõlgendas AÕS RakS § 14 lg. 1 vääralt. Selle sätte esimeses lauses on seaduseandja poolt edasiantav mõte selles, et ehitise tunnistamiseks õiguslikul alusel püstitatuks ei piisa üksnes maakasutusõiguse olemasolust, vaid peab olema ka nõuetekohane ehitusluba. Viimast aga ei saa lugeda nõuetekohaseks ilma maakasutusõigust tõendava dokumendita. Pole tõendatud, et A. Tamperele oleks antud mingisugunegi maakasutusõigus endise Kapatsi talu maale. Rekonstrueerimisprojekti juures olev ehituskrundi asukoha skeem, mis on esitatud väljavõttena metskonna plan" etist, ei ole sisuliselt dokument. Sellel puuduvad andmed, kes on krundi välja mõõtnud ja millise otsuse alusel. Kuna A. Tampere maakasutusõigus oli tekkinud seoses Telli talu hoonete omandamisega, sai maakasutusõigus õue-aiamaa näol tekkida vaid omandatud hoonete all ja ümbruses, mitte aga nendest kilomeetrite kaugusel. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et taluhoonete rekonstrueerimisprojekti dokumentatsioon andis võimaluse teisaldada rekonstrueeritavaid hooneid nende endisest asukohast kuhugi eemale. Rekonstrueerimisprojektis oleva A. Tamperele kuuluvate taluhoonete rekonstrueerimise skeemi kohaselt pidi rekonstrueerimine toimuma kolmel erineval moel: osa hooneid tuli lammutada, osa hoonete detaile (seinad) pidi teisaldatama, ja osad hoonete detailid pidid säilima. Sellest tulenevalt oli A. Tamperel ehitusluba endiste Telli talu hoonete rekonstrueerimiseks nende asukohas. A. Tamperel puudub ehitusluba hoonete püstitamiseks endise Kapatsi talu maale. Samuti väidab kassaator, et kaevatav korraldus ei vasta elementaarsetele haldusakti nõuetele. Korralduse punktis 2 märgitud isikud A. Karo, E. Kriis, M. Viiard ja R. Helk olid korralduse väljaandmise ajaks loobunud oma maa tagastamise nõudeõigusest. Järelikult on korralduse see punkt seadusevastane, kuna nimetatud isikutel pole enam mingeid õigusi Kapatsi 25 talu maa suhtes. A. Tampere kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele ei nõustuta kassaatoriga ja leitakse, et ehitise lugemisel õiguslikul alusel püstitatuks AÕS RakS § 14 lg. 1 mõttes piisab ühe tingimuse olemasolust, st. kas maakasutusõiguse või ehitusloa olemasolust. Asjaolu, et ehituskrundi asukoha skeemil puudub viide maa eraldamise aluseks olevale otsusele, ei lükka ümber fakti, et rekonstrueerimisprojekti järgi oli A. Tamperel ehitusluba hoonete rekonstrueerimiseks nende praeguses asukohas. Seega on Tartu Ringkonnakohtu
  49. augusti
  50. a. otsus haldusasjas nr. II-3-94/97 põhjendatud ja seaduslik. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
  51. Asja materjalidest nähtub, et A. Tampere taotles maa ostueesõigusega erastamist. Kanepi Vallavalitsusele esitatud maa ostmise avalduses soovis A. Tampere osta temale kuuluvate hoonete juurde "ca 8,5 ha" maad. Maa kasutamise sihtotstarbeks on avalduses märgitud "tulundusmaa". Maa erastatakse MRS § 23 lg. 6 kohaselt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse
  52. novembri
  53. a. määrusega nr. 267 kinnitati "Maa ostueesõigusega erastamise kord", mis jõustus
  54. novembril
  55. a. Selle korra punkti 1 kohaselt reguleerib antud kord MRS §-s 20 lg. 1 nimetatud maa ostueesõigusega erastamist. "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkt 4 sätestab, et kohalik omavalitsus peab tegema maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja käesolevas korras sätestatud eeltoimingud. Korra punkt 15 sätestab, et pärast katastriüksuse moodustamist litsentsi omava maamõõtja poolt esitab kohalik omavalitsus oma otsuses järgmised maa erastamise seisukohalt olulised tingimused: maa ostueesõigusega erastamise õiguslik alus koos viitega maareformi seaduse vastavale sättele, andmed erastamist taotletava isiku kohta, maa asukoht ja selle pindala, maa sihtotstarve, maa maksustamishind (krooni ruutmeetrilt või hektarilt) ja vajadusel muud maa erastamise tingimused. Sama korra punkti 13 alapunkti 3 kohaselt määrab ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus ostueesõigusega erastatava maa sihtotstarbe kooskõlas Vabariigi Valitsuse
  56. jaanuari
  57. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise alustega". Väljaspool linna ja sellega võrdsustatud ala piire elamu juures oleva üle 1000 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamisel loetakse 1000 m2 elamumaaks ning ülejäänud maa sihtotstarve määratakse vastavalt samas alapunktis nimetatud alustele. Korralduses kui halduse üksikaktis peavad olema viited seaduse sätetele, mille alusel akt antakse. Kaevatud korraldus on pealkirjastatud "Maa eraldamine ostueesõigusega erastamiseks". Selle korralduse preambulas on õigusliku alusena märgitud MRS § 9, mis sätestab aga väljaspool linna piire asuva sellise maa tagastamist, millel asuvad füüsilise isiku hooned. Preambulas viidatud MRS § 13 reguleerib maareformi käigus maa kompenseerimist. Halduse üksikakt peab olema kooskõlas üldaktidega. Kanepi Vallavalitsuse
  58. novembri
  59. a. korralduse nr. 272 punkt 1 ei vasta "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punkti 15 nõutele. Seetõttu on kaevatud korralduse punkt 1 seadusevastane.
  60. Vabariigi Valitsuse
  61. juuli
  62. a. määrusega nr. 216 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra" punktis 14 sätestatakse, et kui õigustatud subjekt on esitanud taotluse vara tagastamiseks, mis vastavalt ORAS § 12 alusel tagastamisele ei kuulu, peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates ORAS § 12 vastavatele lõigetele ja punktidele, Maareformi seaduse § 6 lg. 2 vastavatele punktidele või Endiste korteriühingute liikmete korteri tagastamise ja kompenseerimise seaduse §-le 4 lg.
  63. Sama sätte kohaselt peab nimetatud korraldus sisaldama ka kohaliku omavalitsuse täitevorgani otsust kompenseerimise menetluse alustamise või sellest keeldumise kohta. Kaevatud korralduse punkt 2 ei vasta eelpool esitatud nõuetele. Omandireformi õigustatud subjekt M. Kriis esitas avalduse Kapatsi nr. 25 talumaa tagastamiseks. Ta tunnistati ÕVVTK Põlva maakonnakomisjoni
  64. novembri
  65. a. otsusega nr. 5915 omandireformi õigustatud subjektiks "Kapatsi nr. 25" 43, 72 ha maa suhtes. Kanepi Vallavalitsus ei ole M. Kriisile maa tagastamise või tagastamata jätmise küsimust otsustanud. Kaevatud korraldusest ei nähtu, miks otsustas Kanepi Vallavalitsus määrata õigustatud subjektile 8 ha eest kompensatsiooni. Korralduses ei ole esitatud õiguslikku alust ja põhjendusi, millistest faktilistest asjaoludest lähtudes selline otsus tehti. Kuna vaidlustatud korraldus on selles osas motiveerimata, on ka korralduse punkt 2 seadusevastane. Kuna antud asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid, on võimalik teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu ja halduskohtuniku otsused kuuluvad tühistamisele ning asjas tuleb teha uus otsus. HKS § 69 lg. 1 alusel kuulub Kanepi Vallavalitsuselt T. Kriisi kasuks väljamõistmisele tasu õigusabi eest 2500 krooni. Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4, 68 lg. 3 ja 69 lg. 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  66. augusti
  67. a. otsus haldusasjas nr. II-3-94/97 ja Põlva Maakohtu halduskohtuniku
  68. juuni
  69. a. otsus haldusasjas nr. 3-018-
  70. Tunnistada Kanepi Vallavalitsuse
  71. novembri
  72. a. korraldus nr. 272 täielikult seadusevastaseks ja teha Kanepi Vallavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. Mõista välja Kanepi Vallavalitsuselt Mati Kriisi kasuks tasu õigusabi eest 2500 (kaks tuhat viissada) krooni. Tagastada advokaadi vanemabi Epp Tombakule kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub
  73. novembril
  74. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.