3-3-1-31-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 28. novembril 1997. a. T. Liivi kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 99lg.

1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas

1. novembril
2. a. avalikul kohtuistungil läbi Tauno Liivi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a. otsusele haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-46/
5. Protsessiosalisena võttis istungist osa Tauno Liivi esindaja vandeadvokaadi abi Indrek Leppik. Liiklusõnnetuse protokollist LL 013078 nähtub, et
6. veebruaril
7. a. kell 23.55 toimus Tartus Võidu sillal liiklusõnnetus, milles "Juht Poska juhtides operatiivsõidukit sisselülitatud vilkuritega ei valinud vastavalt oma sõidukiirusele õiget pikivahet eessõitva autoga ning toimus tagant otsasõit viimase ees pidurdamisel, mida juhtis juht Liiv, kes märgates peatumismärguannet ei veendu enne peatumise alustamist selle ohutuses ning ei peatunud sõidutee parempoolse ääre lähedal. Tekitati varaline kahju.". Vastutuse alusena on protokollis märgitud mõlema liiklusõnnetuses osaleja kohta

§ 99lg.

1. Tartu Liikluspolitsei komissar määras
2. märtsi
3. a. otsusega

§ 99lg.

1 alusel Tauno Liivile karistuseks rahatrahvi 330 krooni ( 15 päevapalka), kuna T. Liiv "Juhtides mootorsõidukit ei veendunud politsei antud peatumismärguande järgselt peatuma asudes oma tegevuse ohutuses ja ei peatanud sõidukit nõuetekohaselt. Rikkumisega tekitati varaline kahju.". Selle otsuse kohaselt rikkus T. Liiv liikluseeskirja punkti 72, mis sätestab juhi kohustuse veenduda enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid, ja liikluseeskirja lisa 1 "Liikluse reguleerimise märguanded" punkti 2 "Reguleerija märguanded". Politseiauto juhti Sulev Poskat karistati samas haldusõiguserikkumise asjas

§ 99lg.

1 alusel mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 1 kuuks, kuna ta rikkus LE punktide 108 ja 181 nõudeid "juhtides mootorsõidukit, millel oli sisse lülitatud sinine vilkur, ei valinud kiirusele vastavat pikivahet eesliikuva sõidukiga, mille tagajärjel sõitis selle pidurdamisel tagant otsa. Tekitati varaline kahju.".

1. aprillil
2. a. esitas Tauno Liivi esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Liikluspolitsei komissari
3. märtsi
4. a. otsusele. Kaebuse esitaja väitis, et T. Liivi tegevuses puudub haldusõiguserikkumise koosseis, sest liikluse reguleerija rikkus liikluseeskirja nõudeid ja põhjustas selle rikkumisega liiklusõnnetuse. T. Liivi tegevuse puhul oli peatumine liikluseeskirja punktis 2 sätestatud hädapeatumine, sest sõidu jätkamine oli ohtlik, kuna reguleerija põhjustas liiklusohtliku olukorra. Samuti väitis kaebuse esitaja, et Tartu Liikluspolitsei komissar on rikkunud

§ 256

, sest selle sätte kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja arutav ametiisik võtta osa asja arutamisest ja ta kuulub taandamisele, kui ta on otseselt või kaudselt huvitatud asja lõpplahendusest või kui esinevad muud asjaolud, mis tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Neil põhjustel palus kaebuse esitaja Tartu Liikluspolitsei komissari otsuse tühistada ja lõpetada asjas menetlus. Tartu Halduskohtu 28. aprilli 1997. a. otsusega jäeti T. Liivi kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et "vastavalt LE lisa 1

§-de 301 lg. 4 ja 222 lg. 2 nõudeid, kuna kohus pole põhjendanud, miks ta ei arvestanud haldusõiguserikkuja seletust, mille kohaselt avaldaja, "märgates liikluspolitsei poolt antud märguannet aeglustas sõidukiiruse minimaalseks ja kontrollis kas manööver parempoolsesse teeäärde peatuma minekuks on ohutu. Esialgselt takistas manöövrit parempoolses sõidureas liikuv auto. Enne auto seisma jätmist nägi avaldaja tahavaate peeglist, et liikluspolitsei ei ole tagant lähenedes kiirust vähendanud ja avaldaja poolne olukorra hinnang oli selline, et ta jäi liiklusohutuse huvides seisma samale sõidurajale, kus ta sõitis, vältimaks endapoolse manöövriga tagant suurel kiirusel läheneva politseiauto jaoks ohtliku liiklusolukorra loomist.". Apellatsioonkaebuses väidetakse, et kuna LE p. 2 kohaselt ei hõlma mõiste "peatumine" seismajäämist reguleerija või liikluskorraldusvahendi nõudel, siis on kohus ekslikult kohaldanud LE p. 72, milles kohustatakse juhti enne peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus põhjuslik seos T. Liivi poolt sõiduauto peatamise ja liiklusõnnetuse vahel. Tartu Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
3. aprilli
4. a. otsus muutmata, kuna see otsus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et põhjendamatu on apellandi väide, et halduskohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud T. Liivi seletusi, et peatumist paremal teepeenral takistas sõiduauto. Samuti leidis ringkonnakohus, et õige ei ole apellandi väide, et LE p. 72 ei kohaldata reguleerija peatumismärguande peale sõiduki seisma jätmisel. Apellandi väidet, et T. Liivi tegevus polnud põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega, ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks, sest "jälitussituatsioonis oleva ja peatumismärguande andnud politseiauto otsasõit jälitatavale autole oli tingitud jälitatava auto juhi peatumisest LE p. 72 ja Lisa 11 p. 2 nõuetele mittevastavalt" ja "peatumismärguande saamine ei vabasta juhti kohustusest täita LE nõudeid ning apellant ei ole tõendanud, et tagant otsasõit oleks toimunud ka siis, kui ta poleks peatunud või oleks peatunud nõuetekohaselt.". Samuti ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks apellandi väidet, et tegemist oli sisuliselt hädapeatumisega, kuna peatumismärguande peale peatumist ei saa pidada hädapeatumiseks ja antud juhul ei ole tõendatud, et sõidujätkamine oli võimatu või ohtlik. T. Liivi kassatsioonkaebuses Riigikohtule palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uuesti läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses väidab T. Liiv, et

§-dega 300 lg. 1 ja 30718 lg. 1 ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et "apellant ei ole tõendanud, et tagant otsasõit oleks toimunud ka siis, kui ta poleks peatunud või oleks peatunud nõuetekohaselt", kuna on protsessuaalselt väär viidata apellandi tõendamiskoormusele. Kassaatori arvates ei ole ka ringkonnakohus andnud vastust küsimustele, kas ta pani toime

§-s 99 lg. 1 märgitud haldusõiguserikkumise ja kas ta on selles haldusõiguserikkumises süüdi. Samuti väidab kassaator, et kohus on kohaldanud vale materiaalõigusnormi -

§ 99lg.

1 ja LE punkti

1. Kassaatori arvates tuleneb LE punktist 2, et LE punktis 72 mõiste "peatumine" ei hõlma seismajäämist reguleerija või liikluskorraldusvahendi nõudel. Kui isegi eeldada, et tema rikkus LE punkti 72, siis liiklusõnnetust ei põhjustanud antud juhul mitte see rikkumine, vaid politseiauto juht, kes rikkus LE punkti
2. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Liikluspolitsei komissar, et T. Liiv on rikkunud LE punkti 72 ja LE lisa 1 punkti 2 nõudeid. Kuna T. Liiv pidurdas järsult teisel sõidurajal, on see otseselt põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse ja sellega tekitatud varalise kahjuga. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud T. Liivi esindaja I. Leppiku, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s: 1.

§ 99lg.

1 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhi poolt liikluseeskirjade rikkumise eest, kui see põhjustas varalise kahju või kerge kehavigastuse. Seega iseloomustab

§-s 99 lg.1 kirjeldatud haldusõiguserikkumise objektiivset külge Liikluseeskirja rikkumine, selle rikkumise tagajärg varaline kahju või kerge kehavigastus ja põhjuslik seos rikkumise ja tagajärje vahel. Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud

§ 99lg.

1 kohaldamine motiivil, et T. Liiv pole rikkunud LE p. 72 ja puudub põhjuslik seos T. Liivi poolt sõiduauto peatamise ja tagajärje - liiklusõnnetuse ja varalise kahju - vahel. LE p. 72 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu. Selles sättes, mis asub LE peatükis "IX. Manöövrid", käsitatakse peatumist manöövrina. Peatumise nõuded on aga LE peatükis "XIII. Peatumine ja parkimine". LE p. 2 sätestab, et Liikluseeskirjas tuleb peatumist mõista kui sõiduki ettekavatsetud seismajätmist sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks, kusjuures mõiste "peatumine" ei hõlma seismajäämist koos liiklusvooluga või reguleerija või liikluskorraldusvahendi nõudel. Seega ei laiene LE peatüki "XIII. Peatumine ja parkimine" nõuded peatumisele reguleerija märguandel. Küll aga tuleb reguleerija märguandel peatumisel järgida nõudeid, millised on sätestatud LE punktis

1. Seega on Tartu Liikluspolitsei komissar ja kohtud kohaldanud õiget Liikluseeskirja sätet - punkti
2. Nõuded peatumismärguandel peatumisele on sätestatud Liikluseeskirja lisa 1 "Liikluse reguleerimise märguanded" punkti 2 "Reguleerija märguanded" osas "Peatumismärguanded". Selle osa kohaselt peab ees sõitev juht peatuma, kui taga sõitval eritalituse autol töötab koos sinise vilkuriga ka punane vilkur, kusjuures Liikluseeskiri sätestab: "Peatumismärguande saanud juht peab kohe peatuma. Kui reguleerija pole kohta näidanud, tuleb peatuda parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal.". Seega on Tartu Liikluspolitsei komissar ja kohtud kohaldanud peatumismärguandel peatumise nõuete osas õiget Liikluseeskirja sätet - LE lisa 1 punkti 2 osa "Peatumismärguanded". Ekslik on kassaatori väide, et Tartu Liikluspolitsei ja kohtud on selles haldusõiguserikkumise asjas kohaldanud ebaõiget materiaalõigusnormi - LE punkti
4. Tartu Liikluspolitsei komissar ja kohtud pole võtnud seisukohta, kas T. Liiv täitis Liikluseeskirja nõuet - peatumismärguande saanud juht peab kohe peatuma, ja kas väidetav kohene peatumine saab antud asjas kogutud tõendite hindamise alusel olla süüline tegu, mis põhjustas peatumismärguannet andva eritalituse auto otsasõidu peatumismärguandel peatunud autole. Kohtud pole pööranud tähelepanu nende asjaolude väljaselgitamisele ja hindamisele, mis väidetavalt tingisid peatumismärguandel peatumise mitte nõutud kohas, vaid vasakpoolse sõiduraja vasaku ääre lähedal. Ringkonnakohus on pidanud põhjendamatuks üksnes apellandi seda väidet, et peatumist paremal teepeenral takistas sõiduauto, kuid pole hinnanud, kas peatumismärguannet andev politseiauto tekitas liiklusohtliku olukorra, mis väidetavalt oli põhjuseks, miks T. Liiv ei peatanud autot sõidutee parempoolse ääre lähedal. Tunnistaja S. Poska ütluse kohaselt Tartu Halduskohtu
5. aprilli
6. a. istungil (toimiku l. 20) püüdis ta politseiauto juhina paremale sõita ja "oleks ka tema paremale pööranud, oleks kokkupõrge suurem olnud.". LE p. 72 õigeks kohaldamiseks tuleb hinnata, kas selle sätte liiklusohutuse tagamise mõttega oleks antud asjas kooskõlas manöövri alustamine auto peatamiseks sõidutee parempoolse ääre lähedal, sõidu jätkamine samal sõidurajal, vaatamata kohese peatumise nõudele, või auto peatamine selliselt, nagu nähtub liiklusõnnetuse protokolli liiklusõnnetuseskeemist ja teistest tõenditest. Seejuures tuleb kohese peatumise nõude tõlgendamisel arvestada Politseiseaduse § 15 lg. 2 p. 7, mille kohaselt on politseiametnikul õigus kasutada tulirelva korduvatele peatumismärguannetele reageerimata jätnud või jälitatava politseisõiduki eest põgeneva sõiduki peatuma sundimiseks. Ringkonnakohus on antud asjas asunud seisukohale, et tegemist oli jälitussituatsiooniga, kuid pole seda seisukohta põhjendanud. Kohaldades antud asjas LE p. 72 ja LE lisa 1 punkti 2 tuleb pöörata tähelepanu sellele, et LE lisa 1 punkti 2 nõude- peatuda tuleb sõidutee parempoolse ääre lähedal- täitmine peab toimuma tagades selliseks peatumiseks vajaliku vasakpoolset sõidurada kasutatava sõiduki manöövri ohutuse vastavalt LE punktile
7. Kui selline manööver pole ohutu, ei saa juhti süüdistada LE lisa 1 punkti 2 nimetatud nõude rikkumises. Peatumismärguannet andva politseiauto juhi poolt valitud vale sõidukiirus ja pikivahe võis antud asjas olla põhjuseks, miks nõuetekohaseks peatumiseks vajalik manööver ei olnud ohutu. Nimetatud asjasolusid välja selgitamata on kohtud kohaldanud LE p. 72 ja LE lisa 1 punkti
8. Sellega on kohtud rikkunud

§ 263

, mille kohaselt on halduskohtunik kohustatud välja selgitama, kas antud isik on süüdi selle haldusõiguserikkumise toimepanemises.

1. LE p. 181 annab eritalituse sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur, kiireloomulise ametiülesande täitmisel õiguse kõrvale kalduda LE nõuetest, välja arvatud LE punktide 58, 59, 60 ja 193 nõuded ning LE lisas 1 kirjeldatud reguleerimismärguannete nõuded. Liikluseeskirja samas punktis pannakse aga sellise eritalituse sõiduki juhile kohustus tagada seejuures liikluse ohutus. See kohustus pole kõigil juhtidel. Õigus eirata LE nõudeid toob kaasa ka ulatuslikuma vastutuse, kui kõrvalekaldumine Liikluseeskirja nõuete täitmisest põhjustas liiklusohtliku olukorra, sest siis on jäänud täitmata kohustus tagada LE nõuetest kõrvalekaldumisel liikluse ohutus. Vabariigi Valitsuse
2. augusti
3. a. määrusega nr. 309 kinnitatud Liiklusjärelevalve korra p. 11 kohaselt peab liiklusjärelevalve ametnik oma tegevusega tagama sujuva liikluse ja liiklejate turvalisuse. Ka Vabariigi Valitsuse
4. augusti
5. a. määrusega nr. 293 kinnitatud Liikluse reguleerimise korra p. 3 kohaselt peab reguleerija märguanne olema antud õigeaegselt, et juht ootamatu manöövri või kiiruse järsu muutmisega ei põhjustaks liiklusohtlikku olukorda. Seega on ka Liiklusjärelevalve korra ja Liikluse reguleerimise korra alusel liikluse reguleerijal, sh. peatumismärguannet andva politseiauto juhil, eriline kohustus - kohustus tagada liiklusjärelevalvel ja liikluse reguleerimisel liikluse ohutus.
6. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et puudub põhjuslik seos T. Liivi poolt sõiduauto peatamise ja tagajärje - liiklusõnnetuse ja varalise kahju - vahel. Põhjusliku seose tuvastamisel on määrav tähtsus küsimusel, kas konkreetne tegu oli vajalik tingimus, milleta antud tagajärg poleks saabunud. LE p. 72 ja LE lisa 1 punkti 2 mõttega kooskõlas olev peatumine, vaatamata LE lisa 1 punkti 2 peatumiskohanõude rikkumise formaalsetele tunnustele, ei saaks iseenesest olla varalise kahju põhjustamise tingimuseks. Materiaalse haldusõiguserikkumise puhul peab ka tagajärg - antud asjas varaline kahju - olema põhjustatud süüliselt, mistõttu kohtud peavad sellistes haldusõiguserikkumise asjades tuvastama süü ka tagajärje suhtes. Eksitav on ringkonnakohtu väide, et "apellant ei ole tõendanud, et tagant otsasõit oleks toimunud ka siis, kui ta poleks peatunud või oleks peatunud nõuetekohaselt.". Antud asjas pole kohtud motiveerinud, miks ja kuidas on T. Liiv süüdi kahjuliku tagajärje põhjustamises. Sellega rikkusid kohtud

§-de 300 lg. 1 ja 301 lg. 4 nõudeid. Kuna

§ 6lg.

1 kohaselt on haldusõiguserikkumine vaid süüline tegu, siis on seadusevastane eeldada, et Liikluseeskirja rikkumine ja varaline kahju on iseenesest, tuvastamata nendevahelist põhjuslikku seost ja süüd nii Liikluseeskirja rikkumises kui ka tagajärje suhtes, piisavaks aluseks, et otsustada, kas isik pani toime

§ 99lg.

1 tunnustele vastava haldusõiguserikkumise ja kas ta on selle haldusõiguserikkumise toimepanemises süüdi.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a. otsusega tunnistati Tartu Halduskohtu
4. aprilli
5. a. otsus seaduslikuks ja põhjendatuks. T. Liivi esindaja vandeadvokaat K. Bachmanni kaebuses Tartu Halduskohtule on aga põhimotiiviks süü puudumine T. Liivi tegevuses, mida Tartu Halduskohtu otsuse motiveerivas osas ei käsitata.

§ 263

kohaselt peab halduskohtunik välja selgitama, kas antud isik on süüdi selle haldusõiguserikkumise toimepanemises.

§ 300lg.

1 kohaselt peab kohus kohtuotsuses andma õigusliku hinnangu küsimusele, kas isik on selle haldusõiguserikkumise toimepanemises süüdi.

§ 301lg.

4 sätestab, et kohtuotsuse motiveerivas osas peavad olema kohtu motiveeritud järeldused kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Kuna neid nõudeid pole halduskohtunik täitnud, siis on väär ringkonnakohtu järeldus, et Tartu Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes

§-dest 325 lg. 1, 324 lg. 1 p. 2 ning 311 lg. 2 ja 4, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b: Rahuldada Tauno Liivi kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-46/97 ja saata asi uuesti läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada Tauno Liivile kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti. Määrus jõustub teatavaks tegemisest
3. detsembril
4. a. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel