← Eesti

3-3-1-32-97

3-3-1-32-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

  1. detsembril
  2. a. P. Kase ja E. Ploomi kassatsioonkaebuse läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud ehitise tagastamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jaak Luik ja Hele-Kai Remmel vaatas
  3. detsembril
  4. a. avalikul kohtuistungil läbi Peeter Kase ja Endel Ploomi kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
  5. septembri
  6. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-95/
  7. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Peeter Kask, Endel Ploom, Kalju Rõika ja Tartu Linnavalitsuse esindaja Anu Öpik. Tartu Linnavalitsuse
  8. veebruari
  9. a. korralduse nr. 145 punktiga 1 tagastati Kalju Rõikale Tartus Jakobsoni t. 16 asuvast majavaldusest 34/100 mõttelist osa koos päraldistega. Selle korralduse preambulas märgitakse: "Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse alusel taotleb
  10. a. natsionaliseeritud majavalduse Jakobsoni 16 ja krundi 34/100 mõttelise osa (kinnistu nr. 2643) tagastamist endise omaniku Peeter Kadaku tütremees Kalju Rõika" ning et "Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsusega nr. 8, 22.10.
  11. a. on kantud Kalju Rõika omandireformi õigustatud subjektina hoone Jakobsoni 16 ja krundi 34/100 mõttelises osas endiste omanike ja vara registrisse." Jakobsoni t. 16 asuva elamu korterite 1 ja 2 üürnikud E. Ploom ja P. Kask pöördusid ÕVVTK keskkomisjoni poole kaebusega Tartu Linnavalitsuse
  12. veebruari
  13. a. korralduse nr. 145 peale. Justiitsministeeriumi
  14. juuni
  15. a. kirjaga nr. 401 teatas ÕVVTK keskkomisjoni esimehe asetäitja A. Loik P. Kasele ja E. Ploomile, et ÕVVTK keskkomisjon arutas nende pöördumist
  16. juunil
  17. a. toimunud istungil ja leidis, et " Tartu Linnavalitsuse korraldus tugineb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra ( Vabariigi valitsuse
  18. veebruari
  19. a. määrus nr. 36) nõuetele ning Tartu linnakomisjoni
  20. oktoobri
  21. a. otsusele nr. 8.".
  22. juunil
  23. a. esitasid P. Kask ja E. Ploom Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotlesid Tartu Linnavalitsuse
  24. veebruari
  25. a. korralduse tühistamist. Kaebuses väideti, et K. Rõika ei ole Jakobsoni t. 16 asuva majavalduse endise omaniku Peeter Kadaku pärija ja seetõttu ei saa ta olla omandireformi õigustatud subjektiks. P. Kadaku tütar Aino oli K. Rõikaga küll abielus, kuid Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise ajaks oli A. Rõika surnud ja K. Rõika uuesti abiellunud, mistõttu ei ole K. Rõika enam A. Rõika lesk. Kaebuses märgiti, et vaidlustatud korraldus on ekslik, kuna K. Rõika "tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks on sama põhjendamatu, kui tema tunnistamine Peeter Kadaku pärijaks." Kaebuse esitajad leidsid, et Tartu Linnavalitsuse
  26. veebruari
  27. a. korraldus nr. 145 rikub nende õigust erastada üürilepingute alusel nende kasutuses olevaid eluruume Tartus Jakobsoni t. 16 asuvas elamus. Samuti väideti kaebuses, et kaevatud korralduses puudub akti andmise õiguslik alus ja põhistus. Põlva Maakohtu halduskohtuniku
  28. juuni
  29. a. otsusega jäeti P. Kase ja E. Ploomi kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et Vabariigi Valitsuse
  30. veebruari
  31. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus kolmest osast: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Tulenevalt selle korra punktidest 14 kuni 20 tegelevad vara tagastamise ettevalmistava menetlusega ÕVVTK maakonna- ja linnakomisjonid, kes teevad otsuse vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise omaniku, vara koosseisu, õigustatud subjektide ja neile kuuluva mõttelise osa kohta tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. Sellise otsuse tegi ÕVVTK Tartu linnakomisjon
  32. oktoobril
  33. a. Nimetatud otsusega tehti kindlaks, et õigusvastaselt võõrandatud kinnistu Jakobsoni t. 16 kuulus võõrandamise ajal 34/100 mõttelises osas P. Kadakule. Sama otsusega tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks K. Rõika. Kuna linnakomisjoni seda otsust pole vaidlustatud, leidis halduskohtunik, et vaidlus selle üle, kas K. Rõika on õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku P. Kadaku pärija ORAS § 8 lg. 3 p. 2 mõttes või mitte, ei ole käesolevas asjas kohtuliku arutamise objektiks. "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktid 23 kuni 36, mis reguleerivad kohaliku omavalitsuse täitevorgani tegevust vara tagastamise küsimuse otsustamisel, ei näe ette, et vara tagastamise menetluse selles staadiumis tuleks veelkord lahendada õigustatud subjektide kindlaksmääramise küsimust. Vara tagastamise küsimuse otsustamise staadiumis on oluline kindlaks teha, kas ei esine asjaolusid, mis välistavad vara tagastamise vastavalt ORAS §-s 12 toodud alustel. Kaebuse esitajad ei ole selliseid asjaolusid esitanud. Samuti leidis halduskohtunik, et HKS § 5 lg. 1 kohaselt on isiku kaebeõiguse aluseks asjaolu, et kaevatava õigusaktiga rikutakse isiku õigusi või piiratakse tema vabadusi. Tartus Jakobsoni t. 16 asuva maja puhul on tegemist kaasomandisse kuuluva elamuga, mille üheks omanikuks on eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Kaevatud korraldusega ei ole K. Rõikale tagastatud Jakobsoni t. 16 kortereid 1 ja
  34. Kuna käesoleva ajani ei ole veel reaalosi kaasomanike vahel kindlaks määratud, siis ei ole põhjendatud kaebuse esitajate väide, et kaevatud korraldus rikub nende õigust erastada nende kasutuses olevaid kortereid. P. Kask ja E. Ploom esitasid Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada Põlva Maakohtu halduskohtuniku
  35. juuni
  36. a. otsuse ja saata asi läbivaatamiseks teisele kohtule. Apellandid väitsid, et K. Rõika ei ole P. Kadaku pärija pärimisõiguse alusel. Samuti ei vasta ta ORAS §-s 8 lg. 3 p. 2 märgitud isiku tunnustele, sest pärast A. Rõika surma abiellus K. Rõika uuesti ja seega kaotas kõik sidemed nii A. Rõika kui ka tema isa P. Kadakuga. Apellandid leidsid, et halduskohtu otsus on vastuolus HKS §-ga 4 lg. 1 p. 4 ja §-ga 19 lg. 1 ning TsKS §-ga 232 lg. 4, kuna on jäetud tähelepanuta kaebuse esitajate seisukohad ning refereeritud vaid "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" sätteid. Halduskohus ei arvestanud nimetatud korra punktiga 23 ning asus seisukohale, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus on lõplik ja kohustuslik kohalikule omavalitsusele. Apellandid leidsid, et "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" ja Vabariigi Valitsuse
  37. oktoobri
  38. a. määrus nr. 202 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna-ja linnakomisjonide moodustamise kohta" ei anna nimetatud komisjonidele õigust kedagi tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei arvestanud halduskohus asjaolu, et kaevatud korralduses puudus õiguslik alus, st. viide seaduse sättele. Samuti väitsid apellandid, et nende õiguste rikkumise seisukohalt ei oma tähtsust, kas Jakobsoni t. 16 elamu on reaalosadeks jagatud või mitte. Reaalosadeks jagamine saab toimuda alles pärast käesoleva kohtuvaidluse lõppemist, sest juhul, kui Jakobsoni t. elamu 34/100 mõttelises osas K. Rõikale tagastatakse, ei ole apellantidel enam võimalik erastada nende kasutuses olevaid eluruume. Tartu Ringkonnakohtu
  39. septembri
  40. a. otsusega rahuldati osaliselt apellatsioonkaebus, tühistati Põlva Maakohtu halduskohtuniku
  41. juuni
  42. a. otsus ja tehti uus otsus ning jäeti rahuldamata P. Kase ja E. Ploomi kaebus Tartu Linnavalitsuse
  43. veebruari
  44. a. korralduse nr. 145 seadusevastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus kuulub tühistamisele protsessi- ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Apelleeritud kohtuotsus ei vasta TsKS § 232 lg. 4 nõuetele, sest kohtunik jättis andmata hinnangu kaebuse esitajate väidetele, mis puudutavad ORAS § 8 lg. 3 uue redaktsiooni tagasiulatuvat kohaldamist. Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesoleva vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele ORAS § 8 lg. 3 p. 2 selles redaktsioonis, mis kehtis Tartu Linnavalitsuse vaidlustatud korralduse tegemise ajal. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 32 lg. 5 kohaselt jõustuvad linna- ja vallavalitsuse korraldused neis ettenähtud tähtajal. Kaevatud korralduses on märgitud, et korraldus jõustub selle vastuvõtmise momendist. Ringkonnakohus leidis, et ebaõige on halduskohtu seisukoht, et P. Kask ja E. Ploom oleksid pidanud halduskohtus vaidlustama ÕVVTK Tartu linnakomisjoni
  45. oktoobri
  46. a. otsuse, millega tunnistati K. Rõika ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel omandireformi õigustatud subjektiks. Asjaolu, et K. Rõika tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks, ei saanud rikkuda P. Kase ja E. Ploomi õigust erastada nende kasutuses olevaid eluruume, sest omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega ei lahendata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, asendamise või kompenseerimise küsimusi. Eluruumide üürnike õigusi erastada eluruumi saab rikkuda vaid õigustatud subjektidele elamu tagastamise korraldus. Selle isiku, "kellele elamu otsustati omandireformi käigus tagastada, õigus omandireformi õigustatud subjekt olla, saavad üürnikud samuti vaidlustada. Sellises vaidluses peab enne vara tagastamise küsimuse otsustamist seisukoha võtma linna- või vallavalitsus." Antud juhtumil pidi Tartu Linnavalitsus K. Rõikale Jakobsoni t. 16 asuva elamu 34/100 mõttelises osas tagastamise menetluse staadiumis kontrollima, kas K. Rõika saab olla omandireformi õigustatud subjektiks, kuna elamu tagastamine võis rikkuda üürnike õigusi. Ringkonnakohus leidis, et Tartu Linnavalitsuse
  47. veebruari
  48. a. korralduses nr. 145 on K. Rõikat õigesti peetud omandireformi õigustatud subjektiks. Samuti märkis ringkonnakohus, et kuigi kaevatud korralduse tekstist ei nähtu K. Rõikale Jakobsoni t. 16 asuva elamu 34/100 mõttelises osas tagastamise täpsed õiguslikud alused, ei anna nimetatud asjaolu alust tunnistada kaevatud korraldust seadusevastaseks, kuna aktis on viidatud ÕVVTK Tartu linnakomisjoni
  49. oktoobri
  50. a. otsusele nr. 8, s.o otsusele, millega tunnistati ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel K. Rõika omandireformi õigustatud subjektiks. P. Kask ja E. Ploom esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad Tartu Ringkonnakohtu
  51. septembri
  52. a. otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus või saata kaebus uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus lähtus otsuse tegemisel mitte ORAS § 8 lg. 3 p. 2 tekstist, vaid sellest, kuidas kohus nimetatud paragrahvi sätte mõttest aru sai. Ringkonnakohus piirdus oma arusaamise esitamisega ORAS § 8 lg. 3 p. 2 mõttest, põhistamata seda arusaamist. Ühtegi sõna ei ole ringkonnakohus oma otsuses pühendanud kaebuse esitajate arusaamisele ORAS §-s 8 lg. 3 p. 2 mõttest, et selles sättes ei ole silmas peetud mitte surnu abikaasat, vaid hoopis endise omaniku lapse leske. Antud juhtumil on K. Rõika pärast abiellumist kaotanud lese õigusliku seisundi ning sellest tulenevad õigused ja kohustused. Kuna ringkonnakohus on oma otsuses jätnud andmata hinnangu kaebuse esitajate väidetele, siis ei vasta see otsus TsKS § 232 lg. 4 nõuetele. Samuti väidavad kassaatorid, et Tartu Linnavalitsuse
  53. veebruari
  54. a. korraldus nr. 145 ei ole motiveeritud ning see ei sisalda viidet ei konkreetsele seadusesättele ega isegi mitte seadusele, millele see korraldus kui haldusakt tugineb. Ringkonnakohus põhjendab linnavalitsuse kaevatud korralduses viite puudumist seadusesättele selles korralduses sisalduva viitega linnavalitsuse seisukoha ettevalmistava organi otsusele. Vale on ringkonnakohtu otsuses väide, et viimatimärgitud otsus on tehtud ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel. Kassaatorid leiavad, et "ÕVVTK Tartu linnaorganisatsiooni viidatud otsuses ei ole mingit viidet ORAS-le ega ühelegi selles sisalduvale sättele. Kuidas saab niisuguse otsuse kohta öelda, et see on tehtud ORAS § 8 lg. 3 p. 2 alusel?". Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et P. Kase ja E. Ploomi kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse
  55. veebruari
  56. a. määrusega kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisekorra" p. 23 kohaselt otsustab vara tagastamise kohaliku omavalitsuse täitevorgan pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Selle korra p. 24 kohaselt otsustatakse vara tagastamine kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Seega on vara tagastamise obligatoorseks eeltingimuseks ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
  57. Ekslik on kassaatorite väide, et ÕVVTK maakonna- või linnakomisjon on kohaliku omavalitsuse täitevorgani "seisukohta ettevalmistav organ". ORAS § 17 lg. 2 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse
  58. veebruari
  59. a. määrusega nr. 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p. 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine; 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. ORAS § 16 lg. 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse
  60. augusti
  61. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise maavanema või Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe või Narva-Jõesuu linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon. Selle korra punkti 15 alapunkt 3 sätestab, et see komisjon kontrollib, kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §-s 6 ja kas taotleja kuulub ORAS §-des 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka. "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punkti 19 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- ja linnakomisjoni otsusega tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist. ÕVVTK kohalike komisjonide pädevust reguleerib Vabariigi Valitsuse
  62. oktoobri
  63. a. määrus nr. 202 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta". Nimetatud määruse punkti 4 alapunkt 3 sätestab, et ÕVVTK kohalikud komisjonid võtavad vastu otsuseid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste rahuldamise ning endiste omanike või nende pärijate (õigusjärglaste) ning tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara registrisse kandmise kohta. Selle määruse punkti 6 kohaselt kirjutavad komisjoni otsusele alla komisjoni esimees ja sekretär. Õigustatud subjektidele vara tagastamise või kompenseerimise otsustab "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p. 23 kohaselt vara asukoha järgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Selle korra p. 24 alusel otsustatakse vara tagastamine ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning tagastamist korraldava kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt täiendavalt kogutud materjalide alusel. Vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust.
  64. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine. Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, kellele haldusakt on adresseeritud, mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Seepärast peab haldusakt olema motiveeritud, st. ta peab olema nii õiguslikult kui ka faktiliselt põhjendatud. Samuti võimaldab haldusakti motiveerimine kohtul kindlaks teha, kas haldusakt on seaduslik. Motivatsiooni või seadusliku aluse puudumine haldusaktis võib takistada haldusakti sisulist vaidlustamist või tema seaduslikkuse kontrollimist. Antud juhtumil peab kohus hindama, kas seadusesätte puudumine kaevatud korralduses takistab akti sisulist vaidlustamist või tema seaduslikkuse kontrollimist.
  65. Ebaõige on kassaatorite väide, et ringkonnakohus oleks pidanud põhistama oma otsuses ORAS §-s 8 lg. 3 p. 2 sisalduvat mõtet. HKS § 8 lg. 1 punktide 3 ja 4 kohaselt peab kaebuses olema märgitud organi või asutuse nimi või ametiisiku nimi ja ametikoht, kelle õigusakti või toimingu peale kaebus või protest esitatakse, samuti põhjused, miks kaebuse esitaja loeb kaevatava organi, asutuse või ametiisiku õigusakti või toimingut oma õigusi või vabadusi rikkuvaks. Sama paragrahvi lg. 1 p. 5 sätestab, et kaebuses peab olema märgitud kaebuse esitaja selgelt väljendatud taotlus. P. Kask ja E. Ploom on vaidlustanud halduskohtus Tartu Linnavalitsuse
  66. veebruari
  67. a. korralduse nr. 145, väites, et et see rikub nende õigust erastada Tartus Jakobsoni tn. 16 asuvas elamus kortereid 1 ja
  68. Kaebuse esitajad leiavad, et kaevatud korraldus on ebaõige, kuna K. Rõika "tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks on sama põhjendamatu, kui tema tunnistamine Peeter Kadaku pärijaks". Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et P. Kase ja E. Ploomi kui üürnike õigusi saab rikkuda Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldus, millega otsustati tagastada Tartus Jakobsoni t. 16 asuv elamu mõttelises osas K. Rõikale, ning et selle "isiku, kellele elamu otsustati omandireformi käigus tagastada, õigus omandireformi õigustatud subjekt olla, saavad üürnikud samuti vaidlustada." Juhul, kui üürnik leiab, et vara tagastati ebaõigele omandireformi õigustatud subjektile, on üürnikul õigus esitada halduskohtule kaebus vara tagastamise otsuse peale ja ühes sellega vaidlustada ka ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse õigustatud subjektiks tunnistamise osas. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium ka
  69. novembri
  70. a. määruses nr. 3-3-1-34-
  71. P. Kask ja E. Ploom ei ole kaebuses vaidlustanud ÕVVTK Tartu linnakomisjoni
  72. oktoobri
  73. a. otsust, millega tunnistati K. Rõika omandireformi õigustatud subjektiks Tartus Jakobsoni t. 16 asuva elamu suhtes, kuigi kaebuse põhjendavas osas on nad esitanud asjaolusid, milliseid teeb kindlaks ÕVVTK kohalik komisjon omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemisel. Kohtutoimikutes pole ÕVVTK Tartu linnakomisjoni
  74. oktoobri
  75. a. otsust K. Rõika tunnistamise kohta omandireformi õigustatud subjektiks. Halduskohtu toimikus on vaid ÕVVTK Tartu linnakomisjoni sekretäri poolt K. Rõikale saadetud väljavõte sama komisjoni
  76. oktoobri
  77. a. istungi protokollist nr. 8, milles teatakse, et taotletav "õigusvastaselt võõrandatud krunt ja hoone(d) on tunnistatud omandireformi objektiks ning Teid õigustatud subjektiks eelnimetatud varale 0.340 osa ulatuses tervikvarast.". Ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu HKS §-s 8 lg. 1 esitatud nõuetele mittevastava kaebuse menetlemisele halduskohtus, sest P. Kase ja E. Ploomi kaebuse põhjendav osa ei ole kooskõlas kaebuse esitajate taotlusega. Selgitamata välja kaebuse esitajate soove, laiendas ringkonnakohus alusetult kaebuses märgitud taotlust ning kontrollis ka K. Rõika omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse seaduslikkust. Sellega rikkus ringkonnakohus HKS §-de 19 lg. 2 ja 27 lg. 2 nõudeid. Eelnimetatud kohtumenetlusnormide rikkumine võis viia asja ebaõigele otsustamisele, mistõttu tuleb HKS §-de 43 lg. 2 ja 36 lg. 2 alusel Tartu Ringkonnakohtu kasseeritud otsus tühistada. Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  78. septembri
  79. a. otsus haldusasjas nr. II-3-95/97 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada kassatsioonikautsjon Peeter Kasele ja Endel Ploomile kummalegi 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti) Määrus jõustub
  80. detsembril
  81. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jaak Luik, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.