3-3-1-33-97 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 5. detsembril 1997. a. S. Dragunova kassatsioonkaebuse läbivaatamine teenistusküsimuses tehtud Riigikogu otsuse vaidlustamise asjas Riigikohtu haldusko

§-le 37 lg. 1 ja Töölepingu seadusele. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. septembri
2. a. otsusega tsiviilasjas nr. II-2/502/95 jäeti linnakohtu otsus muutmata. S. Dragunova esitas
3. mail
4. a. Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus tunnistada tema ametist vabastamine mittevastavaks Kohtuniku staatuse seadusele. Tallinna Linnakohtu
5. mai
6. a. määrusega tsiviilasjas nr. 2/4/37-2669 1996 lõpetati menetlus selles tsiviilasjas. Kohus leidis, et tegu pole tsiviilasjaga, mis vastavalt TsKS §-le 1 lg. 1 ja 2 kuuluks maa- või linnakohtu pädevusse, vaid avalik-õigusliku vaidlusega. Selle lahendamine kuulub vastavalt HKS §-le 4 lg. 2 halduskohtu pädevusse. Sellele määrusele esitas S. Dragunova erikaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
7. septembri
8. a. määrusega tsiviilasjas nr. II-2/717/1996 jäeti linnakohtu määrus muutmata ja erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kohtunik ei tööta töölepingu alusel ja tema vabastamist ei reguleeri Töölepingu seadus. See on sõnaselgelt sätestatud TLS §-s 7 p.
9. S. Dragunova vabastati Riigikogu otsusega, millel puudub õigustloov sisu (HKS § 4 lg. 3), mistõttu seda otsust saab vaidlustada halduskohtumenetluse korras. Ka ministri käskkirjal pole õigustloovat sisu. See rajaneb Riigikogu otsusele. S. Dragunova esitas
10. veebruaril
11. a. kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles palus tunnistada täielikult seadusevastaseks Riigikogu
12. septembri
13. a. otsuse ja justiitsministri
14. oktoobri
15. a. käskkirja, ennistada ta teenistusse ning mõista välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Ühtlasi palus ta ennistada kaebuse esitamise tähtaeg, sest ta kasseeris ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi määruse ja sai Riigikohtu loakogu resolutsiooni koopia
16. jaanuaril
17. a. Tallinna Halduskohtu
18. juuni
19. a. otsusega haldusasjas nr. 3-266/97 jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et Riigikogu kaevatud otsus on tehtud vastavalt Kohtuniku staatuse seaduse §-s 42 sätestatud pädevusele. Justiitsministri kaevatud käskkiri juhindub Riigikogu otsusest S. Dragunova vabastamise kohta ja on antud pädevuse piires. Ebaõige on kaebaja väide, et tema vabastamine Kohtuniku staatuse seaduse § 26 p. 5 alusel on seadusevastane ja vastuolus ka TLS §-dega 86 p.3 ja 100, sest kohtute reorganiseerimise tagajärjel kohtunike arv ei vähenenud. Kohtute reorganiseerimise õiguslikuks aluseks oli Ülemnõukogu
20. oktoobri
21. a. otsus Kohtute seaduse ja Kohtuniku staatuse seaduse rakendamise kohta ning
22. aprilli
23. a. otsus kohtureformi läbiviimise kohta koos hilisemate muudatustega, mitte aga Töölepingu seadus, mis § 7 p. 2 kohaselt ei laienenud eriseadustega reguleeritud teenistusele riigiasutustes, sealhulgas teenistusele kohtuniku ametikohal.

§-s 37 lg. 2 sätestatud tagatis vabastamisel kohtunike arvu vähendamise tõttu ei laiene vabastamisele

§ 26

p. 5 alusel kohtute reorganiseerimise tõttu.

§-s 37 lg. 1 sätestatud sotsiaalseid tagatisi kohaldati S. Dragunova suhtes justiitsministri käskkirjaga ja selle summa vaidlustamise osas on Tallinna Linnakohtu jõustunud otsus. Kuna kohtute reorganiseerimine pole sätestatud Töölepingu seadusega, siis ei hõlma

§-s 37 lg. 1 osundatud tagatised TLS §

1. Riigikogu pole HKS §-s 4 lg. 1 p. 1 nimetatud organ, kelle õigusakti võib kaevata halduskohtusse. Vaidlustatud on otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi puudutavat Riigikogu õigusakti, millel pole õigustloovat sisu. Tulenevalt Põhiseaduse §-st 15 ning HKS §-dest 3 lg. 1 ja 4 lg. 3 on halduskohtus sellise akti vaidlustamine võimalik. Keeleameti kiri S. Dragunova riigikeele eksami tõendi võltsituse kohta pole tõend käesolevas asjas, sest kaevatud õigusaktide seadusele vastavuse kontrollimisel saab kohus arvestada vaid asjaolusid, mis olid akti andmise aluseks. S. Dragunova esitas halduskohtu sellele otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus apelleeritav kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a. otsusega tühistati apelleeritud kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebus Riigikogu
4. septembri
5. a. otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks ja lõpetati menetlus selle otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus menetles kaebust, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Põhiseaduse § 59 kohaselt kuulub Riigikogule seadusandlik võim ja § 65 p. 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid. Riigikogu otsused on kontrollitavad, kuid HKS §-de 3 ja 4 kohaselt ei saa neid vaidlustada halduskohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg. 1 p. 1 kohaselt kuulub Riigikohtu pädevusse põhiseaduslikkuse järelevalve alal Riigikogu jõustunud otsuste Põhiseadusele ja seadustele vastavuse arutamine. Sama seaduse § 6 alusel on õigus taotleda Riigikohtult põhiseaduslikkuse järelevalve teostamist Vabariigi Presidendil, õiguskantsleril ja kohtutel. Riigikogu
6. septembri
7. a. otsus pole vastuolus Põhiseaduse ja seadustega. Haldusasja menetlus kuulub lõpetamisele TsKS § 319 p. 4 alusel. Justiitsministri
8. oktoobri
9. a. käskkiri nr. 312-k on seaduslik halduskohtu otsuses esitatud motiividel. Põhjendamatu on apellandi väide, et tema vabastamine on seadusevastane põhjusel, et talle ei pakutud teist tööd. Kohtute reorganiseerimisel ei kaasnenud ega pidanudki kaasnema kohtunike arvu vähenemine. Kohtuniku ametist vabastamine kohtunike arvu vähenemise tõttu on iseseisev

§-s 26 p. 5 sätestatud vabastamise alus. Kohtureformi käigus reorganiseeriti kohtusüsteem ja komplekteeriti uuesti kohtunike korpus. Varemvalitud rahvakohtunikud nimetati uuesti ametisse või vabastati Riigikogu poolt Kohtuniku staatuse seaduse alusel. Tõendamata on apellandi väide, et temaga lõpetati töösuhe haiguslehel viibimise ajal. Apellant pole esitanud halduskohtus vastavaid tõendeid ega taotlenud ringkonnakohtult selliste tõendite väljanõudmist. S. Dragunova esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kasseeritav kohtuotsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et: Haldusasja menetlus lõpetati ebaõigesti, sest Riigikogu kaevatud otsus pole õigustloov akt, mida saaks läbi vaadata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras. Ringkonnakohus on alusetult viidanud Põhiseaduse §-dele 59 ja 65. Käesolevas asjas on vaidlustatud teenistusküsimustes tehtud otsust, mida ametnik vastavalt ATS §-le 160 saab vaidlustada halduskohtus. Kohtumenetlus peab toimuma seaduse alusel, mis kehtib menetluse ajal, s.o. Avaliku teenistuse seaduse ja Halduskohtumenetluse seadustiku alusel. HKS §-d 3 ja 4 pole käesoleval juhul kohaldatavad. Ebaõigesti on kohaldatud Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 ja 6, sest Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras vaidlusi, mis vastavalt seadustele kuuluvad teiste kohtute pädevusse. Kohus pole andnud hinnangut väitele, et

§ 42kehtestab vaid korra kohtuniku vabastamiseks.

Vabastamise põhjust pole seaduses sätestatud. Põhiseaduse § 147 kohaselt sätestab kohtuniku vabastamise alused seadus. Vääralt on kohaldatud Kohtuniku staatuse seadust.

§ 26p. 5 näeb ette kohtute reorganiseerimise riigiasutuse mõttes.

Seejuures kohaldatakse

§-s 27 sätestatud vabastamise korda, mis erineb sama seaduse §-s 42 sätestatud korrast. Kassaatori suhtes pole

§ 26

p. 5 kohaldatav, sest ta vabastati

§ 42alusel.

Kui aga tema suhtes on kohaldatav § 26 p. 5, nagu leidis kohus, siis laienevad S. Dragunovale kõik riigiteenistujatele ettenähtud tagatised vastavalt

§-le

1. HKS § 28 lg. 4 nõuetele ei vasta ringkonnakohtu järeldus, et vabastamine haiguslehel oleku ajal on tõendamata. Kassaator on esimese astme kohtult taotlenud vastavate tõendite väljanõudmist, kuid sellest on keeldutud. Ringkonnakohus võinuks need tõendid välja nõuda ka omal algatusel. Riigikogu esindaja ja justiitsministri kirjalikes vastustes kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s:
2. Õige on kassaatori väide, et haldusasja menetlus lõpetati ebaõigesti ja et Riigikogu otsus tema vabastamise kohta pole õigustloov akt, mida saaks vaidlustada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras. Teenistusest vabastamine on haldusfunktsiooni, mitte aga seadusandliku võimu teostamine. HKS § 4 lg. 2 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse halduslepingust tulenevate ja muude avalikõiguslike vaidluste lahendamine. Seega ei piirdu halduskohtu pädevusüksnes HKS §-s 4 lg. 1 loetletud organite ja ametiisikute üksikaktide ja toimingute peale esitatud kaebuste läbivaatamisega. Riigikogu otsus ametist vabastamise kohta on avalikõigusliku iseloomuga üksikakt, sest õiguse teoorias käsitatakse teenistusvahekorra lõpetamist riigiteenistujaga avalikõigusliku küsimusena. Maavõi linnakohus pole pädev sellist vaidlust lahendama, sest tegemist pole TsKS §-s 1 lg. 2 nimetatud tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 kuulub maa- või linnakohtu pädevusse. Tegemist pole ka TsKS §-s 1 lg. 4 nimetatud teiste seadusega tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtule läbivaatamiseks antud asjaga, sest pole seadust, mis sätestaks, et selline vaidlus kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtupidamise korras. Sellest tulenevalt on sellise akti vaidlustamine HKS §-s 4 lg. 2 nimetatud muu avalik-õiguslik vaidlus. Seda vaidlust ei saa lahendada põhiseaduslikkuse järelevalve korras, sest Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 6 lg. 1 tuleneb, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse saab Riigikohtus algatada ainult Vabariigi President, õiguskantsler ja kohtud, mitte aga isik, kes leiab, et tema õigusi on rikutud. Kuna teenistusküsimustes vastuvõetud Riigikogu otsus on üksikakt, siis, tulenevalt Põhiseaduse §-dest 107 lg. 2 ja 142, ei saa Vabariigi President ega õiguskantsler algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Sellise akti menetlemist ei saa ilma isiku kaebuseta algatada ka kohus, sest Põhiseadus ega kohtumenetluse seadused ei anna kohtule õigust võtta asju menetlusse omal algatusel. Viimane oleks vastuolus Põhiseaduse §-dest 10 ja 146 tuleneva kohtu erapooletuse põhimõttega. Seega on halduskohus ainsaks kohtuks, kes on pädev läbi vaatama kaebust teenistusküsimuses vastuvõetud Riigikogu otsusele ja ta peab seda tegema Halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras. Järeldus, et selline vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse, oleks vastuolus Põhiseaduse §-s 15 sätestatud igaühe õigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, sest sellise järelduse korral puuduks Riigikogu poolt vabastatud isikutel Põhiseaduse selle sättega tagatud kaebeõigus.
3. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et kohus ei hinnanud tema väidet, mille kohaselt

§ 42

kehtestab vaid kohtuniku vabastamise korra ja vabastamise vastavat alust seadus ei sätesta. Ringkonnakohus märkis otsuses, et kohtureformi käigus reorganiseeriti kohtusüsteem ja komplekteeriti uuesti kohtunike korpus. Halduskohus märkis otsuses, et kohtureformi käigus sai kohtunikke vabastada

§ 26

p. 5 alusel kohtute reorganiseerimise tõttu.

§ 26

p. 5 on üheks Põhiseaduse §-s 147 sätestatud kohtuniku ametist vabastamise seaduslikuks aluseks. 3. Ebaõige on kassaatori väide, et tema ametist vabastamisel kohaldati vääralt

§ 26p. 5.

Selles sättes märgitud kohtute reorganiseerimine tähendas senise kohtusüsteemi asendamist kolmeastmelise kohtusüsteemiga, mille käigus uuendati kogu kohtunike korpus. Sellisena polnud kohtureformi käigus toimunud kohtute reorganiseerimine käsitatav üksikute kohtute kui riigiasutuste reorganiseerimisena. Kohtuniku vabastamine kohtute reorganiseerimise tõttu ei eeldanud kohtunike arvu vähenemist. Kohtute reorganiseerimise tõttu vabastamise aluseks sai olla üksnes

§ 26

p. 5, mitte aga

§ 42. Viimane ei sätesta vabastamise aluseid, vaid vabastamise protseduuri.

Riigikogu kaevatud otsuse kohaselt ongi S. Dragunova vabastatud

§ 26p. 5 alusel kohtute reorganiseerimise tõttu.

Ebaõige on kassaatori väide, et

§ 26

p. 5 kohaldatavuse korral pidid talle laienema kõik riigiteenistujatele ettenähtud tagatised vastavalt sama seaduse §-le 37.

§ 26

p. 5 sätestab kaks kohtuniku vabastamise alust - kohtute reorganiseerimise ja kohtunike arvu vähendamise.

§ 37lg.

1 kohaselt laienevad kohtunikele kõik riigiteenistujatele ettenähtud tagatised koos samas seaduses ettenähtud eranditega. Jõus on tsiviilkohtupidamise korras tehtud Tallinna Linnakohtu

1. mai
2. a. otsus, millega S. Dragunovale mõisteti välja lisaks justiitsministri käskkirjas märgitud kolme kuu ametipalgale veel ühe kuu ametipalk, viitega

§-le 37 lg. 1 ja Töölepingu seadusele. See kohtuotsus jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. septembri
2. a. otsusega tsiviilasjas nr. II-2/502/
3. Riigikohtu halduskolleegiumi pädevusse ei kuulu nende kohtuotsuste seaduslikkuse hindamine. Riigikohtu halduskolleegium vaid konstateerib, et jõustunud kohtuotsusega on S. Dragunovale välja mõistetud ametipalk viitega

§-le 37 lg. 1 ja Töölepingu seadusele. Seda märgitakse ka ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsuses.

§ 37lg.

2 sätestab ametipalga säilitamise kaheks aastaks vabastamise päevast kuni uude töökohta tööle asumiseni üksnes kohtunike arvu vähendamise tõttu vabastatutele, mitte aga kohtute reorganiseerimise tõttu vabastatutele. Seega polnud

§ 37lg.

2 kohaldatav S. Dragunova suhtes, kes vabastati

§ 26p. 5 alusel kohtute reorganiseerimise tõttu.

1. Asjakohatud on S. Dragunova väited tema vabastamise kohta haiguslehel oleku ajal. Esimese astme kohtule esitatud kaebuses ei nõudnud S. Dragunova enda vabastamise tunnistamist seadusevastaseks põhjusel, et ta oli vabastamise ajal haiguslehel. Ta ei teinud seda ka halduskohtu istungitel. Esimese astme kohtu toimikus on üksnes S. Dragunova taotlus välja nõuda Justiitsministeeriumilt või Narva Linnakohtult dokumendid, mis tõendaksid, et S. Dragunova oli haiguslehel ajal, mil ta vabastati ametist. Apellatsioonkaebuses väitis S. Dragunova, et kohus jättis tähelepanuta tema avalduse vabastamise kohta haiguslehel oleku ajal. Ringkonnakohtu istungil palus S. Dragunova "materjalidele lisada haigusleht. Vabastamise ajal viibisin haiguslehel.". Teised protsessiosalised ei vaielnud taotlusele vastu Seejärel ütles S. Dragunova: "Loobun haiguslehe esitamise taotlusest. Kuid olen jätkuvalt seisukohal et mind vabastati haiguslehe ajal.". Kohtuistungi protokollis on: "Kohus jättis taotluse tähelepanuta." (ringkonnakohtu tl. 24).
2. Riigikohtu halduskolleegium ei võta seisukohta justiitsministri kaevatud käskkirja seaduslikkuse suhtes, sest kassatsioonkaebuses pole palutud ringkonnakohtu otsuse läbivaatamist osas, milles käsitati seda käskkirja. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o. osas, milles palutakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Puudub vajadus saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Jõusse tuleb jätta Tallinna Halduskohtu otsus. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b: Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt, s.o. osas, milles palutakse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kasseeritud otsuse tühistamist. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a. otsus haldusasjas nr. II-3/250/
5. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
6. juuni
7. a. otsus haldusasjas nr. 3-266/
8. Tagastada Svetlana Dragunovale kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub
9. detsembril
10. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann