Obsah (5)

§ 1§ 25§ 64§ 29§ 77

3-3-1-3-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 6. veebruaril 1998. a. E. Tireli kassatsioonkaebuse läbivaatamine täituri toimingu seaduslikkuse vaidlustamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koossei

§ 1lg 1 p.

8 alusel täitevbürool õigust võtta täitmisele aktsiaseltsi Liivimaa Lombard

1. augusti
2. a. avaldust. Selle sätte alusel kuulusid täitmisele lepingulistest suhetest tulenevad vaidlustamata varalised nõuded. Asjaolu, et pantija E. Tirel kohustus pandiga tagatud nõude mittetäitmisel alluma koheselt sundtäitmisele Täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras, ei muutnud pantijat võlgnikuks.

mõttes on võlgnik kohustatud isik, kelle vastu on sundtäitmisele esitatud lahend varaliste või mittevaraliste tsiviilnõuete täitmiseks (

§ 25lg 1).

E. Tirel ei ole võlgnik. Ta tagas oma varaga võlakohustuse täitmise. Kaebuses märgiti: "Enampakkumise kehtetuks tunnistamist taotleb kaebaja Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavalduses

§ 64märgiga 7 alusel AÕS §-de 278, 292, 293, 294 sätete rikkumise tõttu. Samas vaidlustab kaebaja pandilepingut Ts

ÜS § 72 alusel.". Tallinna Halduskohtu

1. mai
2. a. otsusega jäeti E. Tireli kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et E. Tirel sõlmis aktsiaseltsiga Liivimaa Lombard pandilepingu, mille kohaselt E. Tirel pantis temale kuuluva elamu T. Tireli ja AS Liivimaa Lombard vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva võlakohustuse täitmise tagamiseks. Asjas leidis tõendamist, et T. Tirel ei täitnud laenulepingust tulenevaid laenu tagasimakse kohustusi. E. Tireli ja AS Liivimaa Lombard vahel sõlmitud pandilepingu p. 10.1 sätestas, et pandiga tagatud nõude mittetäimisel kohustub pantija alluma kohesele sundtäitmisele Täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. AS Liivimaa Lombard lõpetas ühepoolselt T. Tireliga sõlmitud laenulepingu sama lepingu p. 7 alusel ja pöördus sundtäitmise avaldusega Tallinna ja Harju Täitevbüroo poole. Kohus leidis, et tulenevalt
3. aprillil
4. a. sõlmitud pandilepingust ja

§-st 25 lg 1 oli E. Tirel võlgnik. Kuna laenu- ega pandilepingut ei vaidlustatud täitemenetluse käigus, leidis kohus, et täituri toimingud olid seaduslikud. E. Tireli esindaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu

1. mai
2. a. otsuse, teha asjas uus otsus ja tunnistada Tallinna ja Harjumaa Täitevbüroo täituri toimingud E. Tirelile kuuluva elamuga täielikult seadusevastasteks. Apellant väitis, et täitetoimiku nr. 5537 materjalide põhjal käsitles Tallinna ja Harjumaa Täitevbüroo antud juhtumil võlgnikuna T. Tirelit, mitte aga E. Tirelit. Enampakkumise akti kohaselt korraldas täitur mitte E. Tirelile, vaid T. Tirelile kuuluva kahekorruselise elamu müüki. Täitur ei saatnud kutset E. Tirelile ega teinud viimasele ettepanekut täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Sellega rikkus täitur

§ 29lg 1.

Samuti väitis apellant, et kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et AÕS § 278 alusel võib pantijaks olla võlgnik või kolmas isik. Täitevbürool ei ole õigust otsustada, kas E. Tirel, keda seob aktsiaseltsiga Liivimaa Lombard asjaõiguslik suhe, on võlgnik või mitte.

§ 25

lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud isik, kelle vastu on sundtäitmisele esitatud lahend varaliste või mittevaraliste tsiviilnõuete täitmiseks. Antud juhtumil on võlgnikuks T. Tirel. E. Tirel ei olnud 12 aprillil 1996. a. sõlmitud laenulepingu pooleks. AÕS RakS § 132 lg 1 ja lg 2 kohaselt, kui võlgnik ei täida pandiga tagatud nõuet, rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtuotsuse alusel täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras.

ei näe ette kolmanda isiku vara arestimise ja müümise korda võlgniku võlgade katteks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a. otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu
3. mai
4. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et antud juhtumil olid

mõttes kohustatud isikuteks ja võlgnikeks nii T. Tirel kui ka E. Tirel.

1. augustil
2. a. arestiti võlgnikule E. Tirelile kuuluv elamu viimase juuresolekul. E. Tirel oli teadlik täitmisel olevatest lahenditest, nõude suurusest ja sissenõudja taotlusest pöörata sissenõue Tuhkru t. 7 asuvale elamule, kuna ta käis koos T. Tireliga
3. augustil
4. a. kohtutäituri juures, kes selgitas talle võla tasumata jätmise tagajärgi. Seega ei olnud E. Tirelilt võetud võimalust enne enampakkumise korraldamist tasuda võlg, kui ta oleks seda soovinud. Samuti leidis ringkonnakohus, et AÕS RakS § 132 lg 1 kohaselt rahuldatakse pandipidaja nõue panditud asja väärtusest kohtuotsuse alusel siis, kui pandiõigussuhted tekkisid enne
5. detsembrit
6. a. E. Tireli ja aktsiaseltsi Liivimaa Lombard vahel tekkisid pandiõigussuhted
7. a. aprillis, mistõttu nimetatud säte ei ole antud juhtumil kohaldatav. Sellele ringkonnakohtu otsusele esitas E. Tirel kassatsioonkaebuse, milles palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus ning tunnistada Tallinna ja Harju Täitevbüroo täituri toimingud täielikult seadusevastasteks. Kassaator väidab, et kui ringkonnakohus asus seisukohale, et antud juhtumil ei kuulu kohaldamisele AÕS RakS § 132 lg 1, siis tekib küsimus, "mis alusel panditud asja üldse müüma asuti, kui müügiõigust tekkinud ei ole." Samuti leiab kassaator, et "AÕS RakS § 132 lg 1 tulenevalt läbiviidav sundtäitmine piirab kolmandast isikust pantija (AÕS § 278) omandi kaitsevõimalusi võrreldes võlgnikust pantija omadega." Kolmandast isikust pantijal puudub võimalus enne täitemenetluse algatamist nõudeid vaidlustada või nõuet võlgniku eest ise täita. Kassaator leiab, et kui antud juhtumil elamu müügiõigus tekkis AÕS § 292 alusel, olnuks "pantijal õigus isiklikult saada teada vara müügist 1 kuu ette ( § 293)". Kassaator märgib, et "AÕS RakS § 132 lg 1 ja lg 2 kitsendavad AÕS § 292 väljajätmisega pandile kohaldatavatest sätetest kolmandast isikust pantija omandi kaitsevõimalusi võrreldes võlgnikust pantija kaitsevõimalustega". Seega on AÕS RakS § 132 lg 1 sätte viimane lause vastuolus Põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt igaühe omand on võrdselt kaitstud. Kui käsitleda E. Tirelit

mõistes võlgnikuna, siis tulnuks kõik täitetoimingud tema suhtes teostada nii, nagu näeb ette

. Seda pole tehtud. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Täitemenetluse seadustiku 8. peatükk sätestab võlgniku, sissenõudja ja teiste isikute kaitse täitemenetluses.

§ 77

lg 1 kehtestab: "Täituri tegevuse peale lahendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib võlgnik või sissenõudja esitada täitevosakonna juhatajale kaebuse 10 päeva jooksul, arvates kaevatava toimingu tegemisest või selle tegemisest keeldumisest või päevast, mil kaebaja sellest teada sai.".

1. märtsil
2. a. vastuvõetud Täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seadusega muudeti Täitemenetluse seadustiku § 77 lg
3. See seadus avaldati Riigi Teataja I osas
4. aprillil
5. a.
6. aprillist
7. a. kehtib

§ 77

lg 2 järgmises sõnastuses: "Kaebus täituri tegevuse peale vaadatakse läbi sissenõudja ja võlgniku osavõtul 10 päeva jooksul, kuid nende mitteilmumine ei takista selle läbivaatamist. Täitevosakonna juhataja otsuse peale võib kümne päeva jooksul, arvates otsuse tegemisest, esitada kaebuse maa- või linnakohtule, kus täitevosakond asub."

§ 77

lg 3 kohaselt võib maa- või linnakohtu määruse peale täitevosakonna juhataja otsuse kohta esitada erikaebuse ringkonnakohtusse Tsiviilkohtupidamise seadustikus sätestatud korras.

1. aprillil
2. a. jõustunud Täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seadusega ei muudetud ega täiendatud Täitemenetluse seadustiku VIII osa, s.o. seadustiku rakendamise sätteid. Seepärast ja tulenevalt eeltoodust ei olnud antud juhtumil halduskohus
3. mail
4. a. enam pädev läbi vaatama E. Tireli kaebust täituri tegevuse peale ega tegema selles asjas
5. mail
6. a. otsust. HKS § 3 lg 2 p. 3 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse taotlused ja kaebused, mis lahendatakse tsiviil- või kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Halduskohtunik oleks pidanud asja menetluse määrusega lõpetama. Nendele asjaoludele ei ole Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium pööranud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tähelepanu. HKS § 36 lg 1 p. 1 sätestab, et kohtumenetluse seaduse normide rikkumine on igal juhul, olenemata protsessiosaliste nõudmistest, halduskohtu otsuse või määruse tühistamise aluseks, kui asja on lahendanud ebaõige kohtunik. Kuna antud juhtumil rikkusid seda sätet nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium, siis kuuluvad mõlema astme kohtute otsused tühistamisele. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Juhindudes HKS §-dest 3 lg 2 p. 3, 50, 57 p. 3 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b: Rahuldada Erika Tireli kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
7. oktoobri
8. a. otsus haldusasjas nr. II-3/202/97 ja Tallinna Halduskohtu
9. mai
10. a. otsus haldusasjas nr. 3-208/97 ning lõpetada asja menetlus. Tagastada Erika Tirelile kassatsioonikautsjon 422.50 (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub
11. veebruaril
12. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel