3-3-1-5-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 6. märtsil 1998. a. Riigi Maksuameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§-de 9 lg 1 p. 2 ja 13 lg 1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

1. märtsil
2. a. avalikul kohtuistungil läbi Riigi Maksuameti kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. novembri
4. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/295/
5. Protsessiosalisena võttis istungist osa Riigi Maksuameti esindaja Meelis Jürma. Ilmar Puu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse põhjusel, et Riigi Maksuameti
6. detsembri
7. a. otsusega nr. 30-03/S-167 jäeti jõusse Viljandi Maksuameti
8. augusti
9. a. ettekirjutus nr. 8006/865 ja
10. oktoobri
11. a. otsus nr. 80-06/
12. Kaebaja palus tunnistada seadusevastaseks Riigi Maksuameti
13. detsembri
14. a. otsuse nr. 30-03/S-
15. Riigi Maksuameti vaidlustatud otsuse kohaselt müüs I. Puu aktsiaseltsile Hermseal
16. aastal lakke ja värve, saades vahendusest tulu 148 200 krooni. Kuna vastavalt

§-le 13 lg 1 kuuluvad maksumaksja tulust mahaarvamisele maksustamisperioodil tehtud tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused, esitas I. Puu Viljandi Maakonna Maksuametile ja Riigi Maksuametile AS Eesti Värv saatelehtede ning arvete koopiad. Aktsiaseltsi Eesti Värv raamatupidamisest selgus, et nimetatud arved on väljastatud teistele isikutele ja I. Puule ei ole AS Eesti Värv värve müünud. Riigi Maksuamet luges sellega tõendatuks, et I. Puu on esitanud maksuhaldurile võltsitud kuludokumendid ning maksuamet ei saa neid arvestada. Seega on I. Puu saanud kauba müügist 148 200 krooni maksustatavat tulu vastavalt TMS §-le 9 lg 1 p.

1. Kaebaja väitis, et seadused ei kohusta ostjat kontrollima temale esitatud dokumentide ehtsust. I. Puu omandas lakid ja värvid füüsilise isikuna AS Eesti Värv müügiagendilt, kes toimetas kauba kohale, andis vastavad arved AS Eesti Värv blankettidel ja kviitungid, millel olid AS Eesti Värv pitsatid. I. Puu tasus kauba eest aktsiaseltsile Eesti Värv. Kaebaja leidis, et juhul kui Riigi Maksuamet on tuvastanud dokumentide võltsimise, kuulub maksuameti kohustuste hulka ka kriminaalasja algatamise avalduse esitamine majanduspolitseile. Kaebaja väitis, et tema kulutused on dokumentaalselt tõestatud. Halduskohus tunnistas Riigi Maksuameti
2. detsembri
3. a. otsuse nr. 30-03/S-167 täielikult seadusevastaseks järgmistel motiividel. Riigi Maksuameti otsuse aluseks on TMS § 9 lg 1 p. 2 ja sama seaduse § 13 lg 1.

§ 9lg 1 p.

2 kohaselt loetakse residendist maksumaksja tuluks tema poolt maksustamisperioodil ettevõtlusest saadud tulu. Ettevõtlus on TMS § 2 p. 1 kohaselt isiku iseseisev majandustegevus, mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmise või muu tegevusega. Äriseadustiku § 1 järgi võib ettevõtja olla nii füüsiline isik kui ka äriühing.

§ 3lg 1 kohaselt on maksumaksja füüsiline isik või ettevõte, s.t.

juriidiline isik. Nii Viljandi Maksuameti

1. augusti
2. a. ettekirjutuse nr. 80-60/865 kui ka Riigi Maksuameti
3. detsembri
4. a. otsuse kohaselt oli I. Puu
5. aastal füüsilisest isikust maksumaksja, kelle tuludeks loeti ka värvide ja lakkide müügist saadud tulu 148 200 krooni. Maksumaksja tulust arvatakse rahandusministri poolt kehtestatud korras TMS § 13 lg 1 alusel maha maksustamisperioodil tehtud ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused. Selliseid mahaarvamisi saab TMS § 13 alusel teha vaid juriidilise isiku tuludest, mitte aga füüsilise isiku tuludest. Nimetatud seisukoht avaldub ka Riigikohtu halduskolleegiumi
6. mai
7. a. määruses nr. 3-3-1-15-
8. Kohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et I. Puu oli
9. aastal ettevõtja juriidilise isiku tähenduses ja seega on ebaõige I. Puu ettevõtlusest saadud tulu maksustamine TMS § 9 lg 1 p. 2 alusel. Riigi Maksuamet peab kontrollima, millise maksustamisele kuuluva tulu liigiga on antud juhul tegemist. Riigi Maksuameti vaidlustatud otsusest ei nähtu, millest koosneb I. Puu väidetav tulu 148 200 krooni. Kaebuse esitaja väidetel oli tema tulu umbes 7000 krooni. Apellatsioonkaebuses palus Riigi Maksuamet tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse. Apellant leidis, et halduskohtu otsus on vastuolus HKS §-dega 14 ja 19, kuna kohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud seadust ja tõlgendanud vääralt Riigikohtu halduskolleegiumi
10. mai
11. a. määrust. Apellantpidas ekslikuks halduskohtu väidet, et TMS § 13 lg 1 alusel saab teha mahaarvamisi oma tuludest vaid juriidiline, mitte aga füüsiline isik ja selle väite põhistamist Riigikohtu halduskolleegiumi
12. mai
13. a. määrusega, kuna see määrus ei ole lahendiks käesolevaga analoogilises maksuvaidluses.

§ 13

lg 1 on kohaldatav ka füüsilistele isikutele, kuna maksumaksja TMS § 3 lg 1 mõttes on nii füüsiline kui juriidiline isik. Apellant leidis, et värvide ja lakkide päritolu selgitamine ei ole maksustamisel oluline ega kuulu maksuameti kohustuste hulka. Juhul, kui I. Puu väidab, et ta värvide ja laki eest maksis ja sellega kulutusi tegi, ning et sellest tulenevalt on maks valesti määratud, peab ta vastavalt MKS §-le 22 lg 4 tõendama, et vastav kulutus on tehtud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis muutmata Tallinna Halduskohtu

1. septembri
2. a. kohtuotsuse ja leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Halduskohus on oma otsuses hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti seadust. Halduskohus leidis õigesti, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et I. Puu oli
3. aastal füüsilisest isikust ettevõtja juriidilise isiku tähenduses ja seetõttu on ebaõige tema ettevõtlusest saadud tulu maksustamine TMS § 9 lg 1 p. 2 alusel. Halduskohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi
4. mai
5. a. määrusele nr. 3-3-1-15-96, milles on asutud seisukohale, et mahaarvamisi maksumaksja tuludelt ettevõtluse kuludena saab teha

§ 13alusel vaid juriidilise isiku tuludest, mitte aga füüsilise isiku tuludest.

Riigi Maksuamet esitas

1. detsembril
2. aastal kassatsioonkaebuse, milles leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik, kuna ringkonnakohus on valesti kohaldanud seadust ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse seaduse nõudeid. Kassaator leiab, et ekslik on ringkonnakohtu väide, mille kohaselt halduskohus leidis õigesti, et asjas puuduvad tõendid I. Puu tegutsemise kohta füüsilisest isikust ettevõtjana juriidilise isiku tähenduses ja seetõttu on ebaõige tema ettevõtlusest saadud tulu maksustamine

§ 9lg 1 p.

2 alusel.

§ 9lg 1 p.

2 kohaselt on residendist maksumaksja tulu ettevõtlusest saadud tulu ja TMS § 2 p. 9 kohaselt on residendiks ka füüsiline isik. Arusaamatu on ringkonnakohtu otsuses kasutatud termin "füüsilisest isikust ettevõtja juriidilise isiku tähenduses". Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 5 lg 1 kohaselt on isik füüsiline isik või juriidiline isik. Äriseadustiku § 3 lg 1 mõtte kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja füüsiline isik. Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a. määrust ja alusetult laiendanud teatud liiki asjades õige põhimõtte kõikidele juhtumitele, mis on seotud füüsilise isiku tulu maksustamisega TMS § 9 alusel ja nendelt tuludelt kulude mahaarvamisega TMS § 13 alusel. Riigi Maksuamet leiab, et maksuamet ei pea selgitama, kas ja milliseid kulusid maksumaksja I. Puu kandis. I. Puu on esitanud maksuametile dokumendid, mis tema arvates tõestavad ettevõtluse kulusid. Maksuameti arvates ei saa aga lugeda neid kulusid tõestatuks I. Puu esitatud dokumentide alusel. Riigi Maksuamet palub, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja saadaks asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s:
3. Õige on Riigi Maksuameti väide, et kohtud on valesti kohaldanud

§ 9lg 1 p.

2, mille kohaselt residendist maksumaksja tulu on kõigist tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas ettevõtlusest saadud tulu, ja sama seaduse § 13 lg 1, mille kohaselt arvatakse maksumaksja tulust maha tema ettevõtlusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulutused.

mõttest ja selle seaduse §-st 2 p. 1 ja 9 tuleneb, et

§ 13

lg 1 on kohaldatav ka füüsilistele isikutele, kes on saanud tulu vastavalt sama seaduse §-le 9 lg 1 p.

1. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu halduskolleegiumi
2. mai
3. a. määrust nr. 3-3-1-15-
4. Selles määruses leitakse, et aktsiaseltsi juht ei saa

§ 13lg 1 alusel arvata enda tuludest maha aktsiaseltsi kulusid.

Seepärast pole Riigikohtu halduskolleegiumi osundatud määrus aluseks

§ 13

tõlgendamiseks viisil, et selle seaduse § 13 lg 1 ei saa kohaldada füüsilise isiku puhul. 2. Maksukorralduse seaduse § 12 lg 1 kohaselt on maksumaksja kohustatud säilitama asjassepuutuvaid dokumente, § 17 lg 1 ja 3 alusel on maksuhalduri ametnikul õigus neid dokumente kontrollida ja haldusõiguserikkumise tunnuste avastamisel ära võtta. Riigi Maksuameti kaevatud otsusest selgub, et maksuhaldurile esitati asjassepuutuvate dokumentide asemel nende koopiad. Kui esinevad asjaolud, mis on piisavaks aluseks, et kahelda maksumaksja väidetavates kulutustes ja maksumaksja ei esita maksuhaldurile seadusega nõutud dokumente, siis pole võimalik kohaldada

§ 13lg 1 ja arvata maksumaksja tulust maha dokumentaalselt tõestatud kulutusi.

Nimetatud asjaolusid eiole Riigi Maksuamet ja kohtud kontrollinud. Samuti ei ole Riigi Maksuameti kaevatud otsus motiveeritud väitega, et kuna I. Puu pole maksuametile esitanud tema ettevõtlusega seotud kulutusi tõendavaid dokumente, ei ole seaduslikku alust tema tulust arvata maha väidetavaid kulutusi. Riigi Maksuameti kavatud otsuses väidetakse, et "Ilmar Puu on Viljandi Maksuametile ja Riigi Maksuametile esitanud värvide ostmise kohta võltsitud saatelehed, arved ja kassa sissetuleku orderite kviitungid.". Seda väidet põhjendatakse maksuameti otsuses asjaoluga, et I. Puu poolt esitatud arvetega sama kuupäeva ja numbrit kandvad arved on AS Eesti Värv poolt väljastatud teistele isikutele ja AS Eesti Värv andmetel pole see aktsiaselts I. Puule värve müünud. Seega on Riigi Maksuameti arvates I. Puu tegevuses HÕS §-s 141 lg 5 sätestatud haldusõiguserikkumise - maksuhaldurile ebaõigete dokumentide esitamine kui maksude tasumisest kõrvalehoidmine - tunnused. Riigi Maksuameti kaevatud otsuses pole aga väidetav võltsitud dokumentide esitamine kvalifitseeritud Maksukorralduse seaduse IV peatüki "Maksuseaduste rikkumised" või Haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel. Seega on maksuameti kaevatud otsus motiveeritud väitega, mille tõesust peab maksuamet kontrollima haldusõiguserikkumiste menetlemise korras, kuna HÕS § 214 alusel arutavad HÕS §-s 141 loetletud haldusõiguserikkumise asju maksuameti ametiisikud. Kui maksuõiguserikkumisel on haldusõiguserikkumise tunnused, peab maksuamet sellist õiguserikkumist menetlema Haldusõiguserikkumiste seadustikuga sätestatud korras, teistel juhtudel aga Maksukorralduse seadusega sätestatud korras. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b: Rahuldada Riigi Maksuameti kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 28. novembri 1997. a. otsus haldusasjas nr. II-3/295/97 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises kooseisus. Tagastada Riigi Maksuametile kassatsioonikautsjon 422.50 krooni (nelisada kakskümmend kaks krooni ja 50 senti). Määrus jõustub 16. märtsil 1998. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann