Obsah (5)

§ 20§ 15§ 14§ 11§ 39

3-3-1-14-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 13. aprillil 1998. a. Riigi Maksuameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 20

kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

1. aprillil
2. a. avalikul kohtuistungil läbi Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a. otsusele haldusasjas nr. II3/331/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv ning Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi Aktsiaseltsi esindajad vandeadvokaat Jüri Raidla ja vandeadvokaadi vanemabi Monika Sehver. Riigi Maksuamet tegi
6. aprillil
7. a. seoses maksu tasumise õigsuse kontrollimisega Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi Aktsiaseltsile (edaspidi EVK) ettekirjutuse nr.
8. Selles ettekirjutuses nõudis Riigi Maksuamet

§-de 14 lg.1 ja 2 ning 20 lg 1 alusel, et EVK kui kolmas isik esitaks talle teavet kõigi füüsiliste ja juriidiliste isikute kohta, kelle väärtpaberikontodel kajastati

1. aastal tehinguid. Andmed palus maksuamet esitada magnetkandjal ja märkida ka kohalik maksuamet, kelle tööpiirkonnas on investori elukoht või asukoht. EVK esitas selle ettekirjutuse peale
2. aprillil
3. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles ettekirjutuse täielikult seadusevastaseks tunnistamist. EVK väitis, et ettekirjutus pole kooskõlas

ga ja selle täitmine oleks seadusevastane. Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a. määrusega nr. 374 kinnitatud Eesti Väärpaberite Keskregistri põhimääruse p. 7 kohaselt on EVK kohustatud hoidma registriandmete saladust. Sama põhimääruse punktide 12 ja 13 alusel on EVK volitatud registriandmeid esitama aktsionäridele ja väärtpaberituru kutselistele osalistele, samuti emitentidele ja investoritele neid puudutava informatsiooni osas. Väärtpaberituru seaduse § 22 kohaselt on väärtpaberi ostja, müüja ja vahendaja nimi ärisaladus. Andmekogude seaduse § 12 alusel on andmekogude ristkasutus lubatud vaid seaduses või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktis sätestatud juhtudel. Seega pole EVK kohustatud täitma Riigi Maksuameti ettekirjutust. Tallinna Halduskohtu
3. oktoobri
4. a. otsusega haldusasjas nr. 3-462/97 tunnistati Riigi Maksuameti ettekirjutus seadusevastaseks. Kohus leidis, et ettekirjutus peab vastama

§-s 15 sätestatud nõuetele. Samuti peab ettekirjutus kui haldusakt olema motiveeritud ja sisaldama viite selle tegemise õiguslikele alustele. Kuna Riigi Maksuameti ettekirjutus nendele nõuetele ei vasta, siis kuulub kaebus rahuldamisele.

1. oktoobril
2. a. esitas Riigi Maksuamet apellatsioonkaebuse, milles palus, et ringkonnakohus tühistaks Tallinna Halduskohtu otsuse ja teeks uue otsuse. Apellant väitis, et EVK ei osundanud kaebuses, miks ettekirjutus rikub tema õigusi. Tallinna Halduskohtu otsuses ei ole tuvastatud, kas ja kuidas ettekirjutus rikub EVK õigusi. Tallinna Halduskohus piirdus EVK kaebuse läbivaatamisel üksnes ettekirjutuse vormilise külje kontrollimisega ja ei andnud hinnangut väidetavatele vastuoludele materiaalõigusnormidega. Kohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 20. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22.

detsembri 1997. a. otsusega muudeti Tallinna Halduskohtu otsust ja tunnistati Riigi Maksuameti ettekirjutus kehtetuks. Muus osas jäeti Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et EVK on kaebuses osundanud, miks seadusevastane ettekirjutus rikub tema õigusi ja kohus on otsuses märkinud, et EVK esitas kaebuse

§ 15lg 3 alusel.

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse: "Kohus tuvastas, et MKS §-d 14 ja 20 lg 1 ei anna maksuametile õigust küsida andmeid kõigi isikute EVK-s registreeritud tehingute kohta, vaid ainult konkreetsete maksumaksjate kohta käivat teavet. Seega on kohus kontrollinud ettekirjutuse vastamist ettekirjutuses viidatud seaduslikule alusele ja tulnud õigele järeldusele, et ettekirjutus ei ole seaduslik.". Ringkonnakohus leidis, et

§ 20

lg 1 alusel saab maksuamet nõuda teavet vaid konkreetse maksumaksja kohta konkreetse maksu tasumise õigsuse kontrollimiseks. Kuna antud juhul ei peeta ettekirjutuses silmas konkreetset maksumaksjat ja maksu, siis ei ole ettekirjutus piisavalt motiveeritud. Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv esitas

1. veebruaril
2. a. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta EVK kaebus rahuldamata. Kassaator väidab, et ringkonnakohus on eiranud HKS §-s 20 lg 2 sätestatud nõuet, kuna ringkonnakohus ei ole teinud Riigi Maksuametile ettepanekut uue ettekirjutuse tegemiseks.

§-st 39 tuleneb, et ringkonnakohtul polnud seaduslikku alust ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks, kuna antud asjas ei ole maksuhalduri keskasutus jätnud tegemata otsust kohaliku asutuse otsuse ja ettekirjutuse vaidlustamisel. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 20

lg 1, kuna pole pööranud tähelepanu selle paragrahvi teisele lõikele, milles on loetletud, kellelt maksuhaldur ei või teavet nõuda. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ka

§ 14

. Kassaatori arvates on

§ 20

lg 1 alusel tehtud ettekirjutuse seaduslikkuse kontrollimisel oluline arvestada, et "taotleti andmete kontrollimiseks vajaliku informatsiooni saamist, maksuseaduse rikkumist on võimalik tuvastada alles sellele järgnevalt. Samas ei saa ettekirjutuse tegija lähtuda eeldusest, et maksude tasumisel on seadust kindlasti rikutud ning viidata mingile maksuseaduse rikkumist käsitlevale õigusnormile. Ettekirjutus oli taotlus andmete saamiseks ja seetõttu piisas viitest ettekirjutuses toodud MKS sätetele." Kirjalikus vastuses Riigi Maksuameti kassatsioonkaebusele väidavad EVK esindajad vandeadvokaat Jüri Raidla ja vandeadvokaadi vanemabi Monika Sehver, et Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 1996. a. määruse nr. 3-3-1-15-96 alusel on halduskohus volitatud tunnistama maksuhalduri ettekirjutuse kehtetuks ka siis, kui kaebus ettekirjutuse peale on esitatud otse kohtusse. Kassatsioonkaebuse kohaselt tuleneb

st, et ettekirjutuse kui individuaalse haldusakti vastuvõtmist tingivaks asjaoluks ei saa olla fakt, et maksuhalduril on õigus kontrollida maksude tasumise õigsust.

§ 20

lg 1 alusel on maksuhalduril õigus nõuda teavet kolmandatelt isikutelt vaid konkreetse maksumaksja kontrollimiseks maksuseaduse alusel.

§ 20

lg 1 ei ole õiguslikuks aluseks andmekogude ristkasutuseks, mida Andmekogude seaduse § 12 lg 1 alusel võib teha ainult seaduses või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktis sätestatud juhtudel. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 70 lg 1 tuleneb, et Riigi Maksuamet teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi seadusega ettenähtud alustel ja ulatuses. Sama seaduse § 75 lg 1 alusel on Riigi Maksuameti peadirektoril õigus teha "konkreetsete üksikjuhtude kohta riikliku järelevalve teostamisel" ettekirjutisi. Riigi Maksuameti õigused ja kohustused on sätestatud

III peatükis. Vastavalt MKS §-le 14 on Riigi Maksuamet kui maksuhaldur kohustatud kontrollima maksude tasumise õigsust. Selle kohustuse täitmiseks on maksuametil õigus rakendada

s sätestatud meetmeid. Üks sellistest meetmetest on MKS § 20 lg 1 alusel teabe nõudmine kolmandatelt isikutelt maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks, kusjuures sellist teavet ei või nõuda MKS §-s 20 lg 2 sätestatud juhtudel.

§ 20

lg 1 kohaselt "Maksude tasumise, kinnipidamise ja ülekandmise õigsuse kontrollimiseks ja maksumaksja poolt tasumisele ning maksu kinnipidaja poolt kinnipidamisele kuuluva maksusumma määramiseks ja maksuvõla sissenõudmiseks on maksuhalduril ettekirjutuse alusel õigus saada teavet kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, samuti nõuda nende isikute käsutuses olevate maksumaksja ja maksu kinnipidaja kohta käivate dokumentide esitamist." Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt nõuti, et EVK annaks teavet seoses maksude tasumise õigsuse kontrollimisega.

mõttest ja riikliku järelevalve olemusest tuleneb, et MKS §-s 20 lg 1 peetakse seoses maksude tasumise õigsuse kontrollimisega kolmanda isikuna silmas eraõiguslikku isikut ja selle kolmanda isiku kohustust anda maksuhaldurile teavet vaid konkreetse isiku või teatud tunnustele vastavate isikute grupi kohta.

§ 20lg 1 ei ole õiguslikuks aluseks piiramatu isikutegrupi kohta teabe nõudmisel.

Samuti ei tulene sellest sättest maksuhalduri õigus nõuda teavet isikute kohta, kes võiksid maksuhalduri arvates kunagi edaspidi rikkuda maksuõigust, näiteks seoses aktsiate müügist saadud tulu maksustamisega. Antud asjas tuleb seega ringkonnakohtul tuvastada, kas EVK on eraõiguslik isik, kellele on lepingu alusel pandud avalikõigusliku funktsiooni täitmine - Eesti väärtpaberite keskregistri pidamine. Samuti tuleb kohtul tuvastada, kas vaidlustatud ettekirjutuses nõutakse teavet kontrollimise eesmärgist tulenevate tunnustega piiratud isikute grupi või piiramatu isikutegrupi kohta. Väärtpaberite müügist saadud kasu on nii residendi kui mitteresidendi maksustatav tulu (Tulumaksuseaduse §-d 9 lg 1 p. 3 ja 10 lg.1 p. 1).Väärtpaberitehingute puhul on maksustatavaks tuluks müügihinna ja soetamismaksumuse vahe. Seega ei ole ühegi väärtpaberitehingu puhul võimalik väärtpaberi ostjal teada ette tulumaksuga maksustatavat summat. Väärtpaberite müügist saadud tulu peab arvutama maksumaksja, esitades selle kohta vastava tuludeklaratsiooni. Füüsiline isik ja mitteresidendist juriidiline isik deklareerib vara võõrandamisest saadud tulu eraldi deklaratsioonivormil, residendist juriidiline isik kajastab aga saadud tulu hoopis raamatupidamisarvestuses ning ettevõtte tuludeklaratsioonis seda tululiiki eraldi ei kajastata. Seega residendist juriidilise isiku puhul ei ole võimalik võrrelda EVK andmeid tuludeklaratsiooniga, vaid selleks tuleb viia läbi ettevõtja raamatupidamise kohapealne revideerimine. Ringkonnakohtul tuleb tuvastada, kas MKS § 20 lg 1 alusel teabe nõudmine väärtpaberi ostmise või residendist juriidilise isiku väärtpaberitehingutekohta oli käsitatav maksude tasumise õigsuse kontrollimisena.

§ 20

lg 1 tõlgendamisel tuleb kohtul lähtuda Riigi Maksuameti kui maksuhalduri kohustusest kontrollida maksude tasumise õigsust ja selle kohustuse täitmiseks sätestatud meetmete efektiivsuse tagamisest. Kolmandatelt isikutelt teabe nõudmise õiguse kasutamisel peab maksuhaldur aga arvestama igaühe õigustega ning andmekogude kaitset ja kasutamist reguleerivate seadustega. Isiku põhiõigusi isikuandmete töötlemisel kaitstakse Isikuandmete kaitse seadusega. Selle seaduse §-st 4 tuleneb, et isiku majanduslikke omadusi väljendavad andmed ei ole delikaatsed isikuandmed, mida kaitstakse eriliselt. Isikuandmete kaitse seaduse § 8 lg 1 p. 3 alusel on lubatud mittedelikaatsete isikuandmete töötlemine ilma isiku nõusolekuta, kui töötlemise eesmärk on seadusega ettenähtud kohustuse täitmine. Seejuures tuleb järgida sama seaduse 3. peatükis sätestatud isikuandmete töötlemise nõudeid ja kaitse abinõusid. 2.Vastavalt

§-le 15 lg 1 on ettekirjutuse adressaadiks maksumaksja, maksu kinnipidaja või kolmas isik.

st ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20 lg 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja kontrollimine. Õige on kassaatori seisukoht, et MKS § 20 lg 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu kinnipidajale.

§-s 15 lg 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka MKS § 20 lg 1 alusel tehtud ettekirjutusele.

§-ga 15 lg 1 p. 5 sätestatud nõude - ettekirjutus peab sisaldama selle tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavate seaduste sätetele - kohaldamisel tuleb kohtul arvestada, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele. Ettekirjutuse seaduslikkuse hindamisel tuleb ringkonnakohtul otsustada ja motiveerida, kas EVK pidi mõistma, miks ja millisel õiguslikul alusel pandi talle kui eraõiguslikule isikule riikliku järelevalve korras kohustus anda teavet. Samuti tuleb kohtul hinnata, kas vaidlustatud ettekirjutuse seaduslikkus on kontrollitav lähtuvalt selles esitatud põhjendustest ja õiguslikust alusest.

1. Haldussunni rakendamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ka proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks maksuhalduril puudub vajadus. Ettekirjutuse kohaselt nõudis maksuamet kõikide isikute andmeid, kellel oli avatud väärtpaberikonto ja sooritatud tehing. Nende hulgas oli ka selliseid isikuid, kelle puhul ei saa võrrelda nende esitatud tuludeklaratsioone EVK teabega, näiteks residendist juriidilised isikud ja isikud, kes on
2. a. väärtpabereid ainult ostnud. Ettekirjutuses nõuti õiguslikule alusele osundamata ka kohaliku maksuameti äranäitamist, kelle tööpiirkonnas isik asub.
3. Vastavalt Andmekogude seaduse §-le 10 lg 2 on riigi andmekogudes peetavad andmed avalikud, välja arvatud juhul, kui seadusega on andmete väljastamine keelatud. Väärtpaberituru seaduse § 22 alusel ei ole ärisaladuseks informatsioon väärtpaberitehingute kohta, välja arvatud väärtpaberi ostja, müüja ja vahendaja nimi. Sellest sättest on EVK teinud järelduse, et väärtpaberi ostja, müüja ja vahendaja nimion ärisaladus ning nende andmete väljastamine on keelatud. Kui ka nimetatud andmed oleksid ärisaladus, ei tähenda see iseenesest Riigi Maksuameti kaevatud ettekirjutuse seadusevastasust.

mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks.

§ 11

lg 1 alusel võib maksuhaldur avaldada informatsiooni maksumaksja kohta ainult maksumaksja kirjalikul nõusolekul, välja arvatud tema maksuvõlgu ja maksuvaidluste tulemusi puudutav teave ning samas paragrahvis sätestatud erandid. 19.aprillil

1. a. jõustunud Andmekogude seaduse § 52 lg 1 kohaselt tuleb riikliku registri põhimäärus viia vastavusse selle seadusega kahe aasta jooksul pärast seaduse jõustumist. Eesti väärtpaberite register on asutatud ja selle põhimäärus on kinnitatud Vabariigi Valitsuse
2. oktoobri
3. a. määrusega nr. 374, seega enne Andmekogude seaduse jõustumist. Põhimääruse p. 7.1 alusel on registripidajal - EVK aktsiaseltsil - registriandmete saladuse hoidmiseks õigus määrata kindlaks registriandmete väljastamise kord. Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Põhimääruse nimetatud sätet on ebaõige tõlgendada õigusliku alusena keeldumisele anda maksuhaldurile sellekohase ettekirjutuse alusel teavet väärtpaberitehingute kohta. Riikliku registri pidaja on vaid tinglikult kolmas isik MKS § 20 lg 1 mõttes. Selle sätte kohaldamine vaidlustatud õigussuhtele on tingitud asjaolust, et Andmekogude seadus neid suhteid ei reguleeri. Samuti ei ole Vabariigi Valitsuse seadusega täpsustatud riikliku järelevalve teostamiseks ametnikule antud volitusi. Andmekogude seaduse §-ga 12 lg 1 on lubatud riigi andmekogudes säilitatavate andmete ristkasutus ainult seaduses või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktis sätestatud juhtudel ja ainult riigile või kohalikule omavalitsusüksusele seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Sama paragrahvi lõige 2 alusel on isikuandmete ristkasutus lubatud ainult andmekaitse järelevalveasutuse loal ja juhul, kui see ei riku isiku perekonna- ja eraelu puutumatust. Andmekogude seaduse § 2 lg 7 kohaselt on andmete ristkasutus andmete ülekandmine ühest andmekogust teise või mitmes andmekogus sisalduvate andmete ühine infotehnoloogiline töötlemine. Seega pole igasugune andmete väljastamine andmete ristkasutus. Selles haldusasjas tuleb ringkonnakohtul muuhulgas tuvastada, kas ja millisesse teise andmekogusse kantakse üle maksuhalduri poolt nõutavad EVK andmekogu andmed või kas ja kuidas töödeldakse infotehnoloogiliselt ühiselt mitmes andmekogus sisalduvaid andmeid. Kui kohus tuvastab andmete ristkasutuse, siis võib osutuda oluliseks, kas ristkasutuseks oli vaja andmekaitse järelevalveasutuse luba ja kas selline luba oli olemas.
4. Riigikohtu halduskolleegiumi
5. mai
6. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-15-96 asuti seisukohale, et "Maksuameti kaevatud ettekirjutus tuleb tunnistada

§ 39lg 2 alusel kehtetuks.

See säte kuulub kohaldamisele põhjusel, et: 1) ta on maksuvaidluse asjades erinormiks HKS § 20 lg 1 p. 1 suhtes, mis sätestab üksnes haldusakti seadusevastaseks tunnistamise võimaluse; 2) kui tunnistada HKS § 20 lg 1 p. 1 alusel maksuhalduri ettekirjutus üksnes seadusevastaseks, siis jääksid võrreldes ettekirjutuse maksuhalduri kohalikus talituses ja keskasutuses vaidlustanud isikutega halvemasse olukorda need isikud, kes esitavad kaebuse otse kohtusse." Ka antud haldusasjas on kohus volitatud samadel põhjustel kohaldama

§ 39lg 2 ja tunnistama Riigi Maksuameti ettekirjutuse kehtetuks.

Kuna

§-s 39 lg 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks Riigikohtu halduskolleegiumi osundatud määrusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et Riigikohtu halduskolleegiumi osundatud määrusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.

§-s 39 lg 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise aluseks. Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi kasseeritud otsus tuleb tühistada. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22.detsembri 1997. a. kohtuotsus haldusasjas nr. II-3/331/97 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada Advokaadibüroole Aivar Pilv kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub 20. aprillil 1998. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann