Obsah (4)

§ 135§ 45§ 114§ 145

3-3-1-15-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 24. aprillil 1998. a. Politseiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 135

lg 2 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

1. aprillil
2. a. avalikul kohtuistungil läbi Politseiameti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. veebruari
4. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/54/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Politseiameti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister ja Rein Laid. Rein Laid vabastati siseministri
6. aprilli
7. a. käskkirjaga nr. 30-p Narva politseiprefekti ametikohalt
8. aprillist
9. a. omal soovil ja nimetati samast päevast asjaajamise ja vara üleandmise ajaks politseireservi. Politseipeadirektori
10. mai
11. a. käskkirjaga nr. 323-p anti R. Laidile tema palvel 105 kalendripäeva puhkust arvates
12. maist
13. a. kuni
14. augustini
15. a. Politseipeadirektori
16. juuni
17. a. käskkirjaga nr. 429-p vabastati politseiprefekt-reservis R. Laid distsiplinaarkaristuse korras politseiteenistusest pärast teenistussuhte peatumise lõppemist vabastamise käskkirja teatavaks tegemise päevale järgnevast päevast. R. Laid esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada politseipeadirektori
18. juuni
19. a. käskkiri nr. 429-p seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et kuna tal ei olnud kehtivat distsiplinaarkaristust, siis polnud tema vabastamine politseiteenistusest kooskõlas seadusega. Peale selle oli tema politseiteenistusest vabastamise õigus ainult siseministril, politseipeadirektoril selline pädevus puudus. R. Laid loobus teenistusse ennistamisest ja palus

§ 135

lg 2 alusel kohustada ametiasutust maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalk ning pikendada

§ 45

lg 4 alusel tema puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja eest ja see talle hüvitada. Tallinna Halduskohtu

1. detsembri
2. a. otsusega haldusasjas nr. 3-779/97 rahuldati R. Laidi kaebus osaliselt, politseipeadirektori vaidlustatud käskkiri tunnistati seadusevastaseks, Politseiametit kohustati seda tühistama ja mõisteti Politseiametilt R. Laidi kasuks kohtukuludena 351 krooni. Hüvituse nõuded jättis kohus rahuldamata. Halduskohus leidis, et Politseiametnike ametinimetuste loetelus pole nimetust "politseiprefekt-reservis". Avaliku teenistuse seadus ega Politseiteenistuse määrustik ei näe ette võimalust määrata distsiplinaarkaristust politseiprefektile-reservis. R. Laid vabastati politseiprefekti ametikohalt ja seega ka politseiteenistusest omal soovil Politseiseaduse § 11 lg 3 alusel siseministri
3. aprilli
4. a. käskkirjaga nr. 30-p
5. aprillist
6. a. Politseireservis oleku aeg pole samastatav politseiteenistusega, s.o. töötamisega politseis teatud ametikohal. Tollal kehtinud Politseiteenistuse määrustiku punkti 12 alapunkt 2 ja sama punkti lõike 2 kohaselt võidi asjaajamise ja vara üleandmise tagamiseks ametist vabastatud politseiametnik arvata politseireservi mitte kauemaks kui 15 päevaks. Narva politseiprefektuuri asjaajamise ja vara üleandmine lõpetati
7. mail
8. a. ja politseipeadirektor kinnitas vastava akti
9. mail
10. a. Seega lõppes R. Laidi politseireservis oleku aeg
11. maist. Distsiplinaarvastutusele saab võtta ainult ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohal töötavat ametnikku. R. Laidi teenistusvahekord lõppes
12. aprillil
13. a., mil ta vabastati politseiprefekti ametikohalt. Seega ei saanud talle
14. juunil
15. a. enam distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu on politseipeadirektori vaidlustatud käskkiri õigustühine (puudusid nii distsiplinaarüleastumise objekt kui ka subjekt), mistõttu kohus ei pidanud vajalikuks kontrollida selle käskkirja seaduslikkust kaebuses esitatud motiividel. Kuna R. Laidi nõuetel saada hüvitusena kuue kuu ametipalk ja pikendada puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja see talle hüvitada, pole õiguslikku alust, siis jäävad need nõuded rahuldamata. Ametiasutus pidanuks R. Laidile lõpparve maksma
16. aprillil
17. a. Lõpparve maksmata jätmist pole R. Laid vaidlustanud. Puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja eest võib nõuda ametnik, kes on teenistusvahekorras. R. Laid esitas sellele kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palus muuta kohtuotsust hüvituse väljamõistmata jätmise osas, kohustada Politseiametit maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga, pikendama tema puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja see talle hüvitada. Apellant leidis, et politseireservis olek on samastatav politseiteenistuses olekuga, s.o. töötamisega politseis teatud ametikohal. Tema teenistus politseis kestis
18. augustini
19. a. Tallinna Ringkonnakohtu
20. veebruari
21. a. otsusega rahuldatiapellatsioonkaebus osaliselt. Halduskohtu otsust muudeti ja mõisteti R. Laidile Politseiametilt hüvitusena välja kuue kuu ametipalk, s.o. 39 072 krooni ja kohtukulud 331 krooni ja 25 senti. Ringkonnakohus leidis, et vaatamata R. Laidi vabastamisele
22. aprilli
23. a. käskkirjaga jätkus tema teenistusvahekord politseiga. Seda tunnistas Politseiameti tegevus - R. Laidi puhkusele lubamine ja talle
24. ja
25. augusti
26. a. eest töötasu maksmine. Teenistusvahekorra jätkumist kuni
27. augustini
28. a. ei vaidlustanud ka Politseiamet halduskohtule esitatud vastuväidetes. Protsessiosalised pole vaidlustanud halduskohtu motiive, millega tunnistati täielikult seadusevastaseks politseipeadirektori
29. juuni
30. a. käskkiri nr. 429-p.

§ 135

sätestab nõudeõiguse teenistusest vabastamisel ning selle kohaselt on ebaseaduslikult vabastatud ametnikul, kes loobus ennistamisest, õigus saada kuue kuu ametipalk. Kuna R. Laid loobus teenistusse ennistamisest, siis on tal õigus saada hüvitusena kuue kuu ametipalk, s.o. 39 072 krooni. Nõue pikendada puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja hüvitada see, ei tulene seadusest ega kuulu seetõttu rahuldamisele.

§ 45ei kohaldata teenistusvahekorra lõppemisel.

Politseiamet esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub kasseeritav kohtuotsus tühistada ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et: Kohus on ebaõigesti hinnanud teenistussuhte õiguslikke aluseid. R. Laid vabastati siseministri 25. aprilli 1997. a. käskkirjaga nr. 30-p. Seda käskkirja pole tühistatud.

§ 114

kohaselt vabastatakse ametnik tema algatusel teenistusest avalduses märgitud päevast arvates.

§-dest 1 lg 2 ja 6 lg 1 tuleneb, et riigiteenistuseks on töötamine riigi ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohal. Politseiteenistuse määrustiku p. 1 kohaselt on politseiteenistus töötamine politseiametniku ametikohal. R. Laid pole pärast

1. aprilli
2. a. töötanud ühelgi ametikohal Siseministeeriumi või Politseiameti koosseisus. Kohtu järeldus, et "teenistusvahekord politseiga jätkus" on õiguslikult motiveerimata ega tugine õigusele. Kohus hindas ebaõigesti politseireservi õiguslikku tähendust.

§ 145

kohaselt arvatakse reservis oleku aeg teenistustaaz i hulka, kuid tulenevalt sellest seadusest pole reservis olek käsitatav teenistussuhtena. Politseiteenistuse määrustiku reservi käsitav säte, mis kehtis R. Laidi politseireservis viibimise ajal, reguleeris politseireservi teisiti kui Avaliku teenistuse seadus. Selle määrustiku punkt 12 võimaldas arvata ametikohalt vabastatud politseiametniku asjaajamise ja vara üleandmiseks politseireservi mitte rohkem kui 15 päevaks. Nähti ette ametipalga säilitamine ja senise ametinimetuse säilimine, millele tuli lisada sõna "reservis". Nimetus "politseiprefekt-reservis" polnud käsitatav ametikoha nimetusena, vaid eelnevale teenistusastmele osundamisena, sest Vabariigi Valitsuse asjakohane määrus ei sätesta politseiametniku ametinimetusena "politseiprefekt-reservis". Ka teenistusmäärustiku p. 42, mis sätestab politseiteenistusest vabastamise, ei käsita reservi politseiteenistusena. Määrustik ei sätesta teisi reservist väljaarvamise aluseid peale sama määrustiku punktis 12 nimetatud aluste. R. Laidi viibimise aeg politseireservis lõppes

1. mail
2. a., mil kinnitati vara üleandmise akt. Reservist väljaarvamiseks polnud vaja muid haldusakte peale siseministri käskkirja omal soovil vabastamise kohta. Kohus on andnud ebaõige ja motiveerimata õigusliku tähenduse politseiameti toimingutele R. Laidipuhkusele vormistamisel ja töötasu arvestamisel. Käskkirjad R. Laidi puhkusele lubamise ja distsiplinaarkorras vabastamise kohta on antud pärast tema vabastamist politseiteenistusest ja reservis oleku tähtaja lõppemist. R. Laidi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu. Siseministri käskkirjaga vabastati ta üksnes politseiprefekti ametikohalt, mitte aga politseiteenistusest. Tema politseiteenistus jätkus politseireservis. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis:
3. R. Laidi politseireservi arvamisel juhinduti Politseiteenistuse määrustiku punkti 12 lg 1 alapunktist
4. See alapunkt sätestas, et politseiametnik võidakse tema nõusolekul arvata politseireservi, kui tekib vajadus tagada asjaajamise ja vara üleandmine seoses ametikohalt vabastamisega. Punkti 12 lõige 2 sätestas, et reservis oleku aeg ei või ületada kahte kuud, asjaajamise ja vara üleandmise ajaks reservi arvamine aga viitteist päeva. Lõige 3 sätestas isikud, kellel on õigus arvata politseiametnik reservi. Lõige 4 sätestas, et reservi arvatud politseiametnikule säilitatakse reservis oleku ajaks ametipalk ilma lisatasudeta. Lõike 5 kohaselt säilis reservis oleku ajal senine politseiametniku ametinimetus, millele tuli lisada sõna "reservis". Politseiteenistuse määrustiku punkt 12 tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse
5. oktoobri
6. a. määrusega nr. 201 "Vabariigi Valitsuse
7. veebruari
8. a. määruse nr. 32 ""Politseiteenistuse määrustiku" kinnitamise kohta" muutmine ja täiendamine" punktiga
10. Seaduse sätteks, mis reguleerib ametniku algatusel vabastamist, on

§ 114. See oli ainsaks seaduse sätteks, mis R.

Laidi vabastamise ajalreguleeris politseiametniku vabastamist tema algatusel.

§ 114

lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel teenistusest. Kuna selles sättes kasutatakse formuleeringut "ametnik vabastatakse teenistusest", siis lõpeb omal soovil vabastatu teenistusvahekord riigiga. Ka Politseiteenistuse määrustiku punkti 42 alapunkt 3, mis tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a. määruse nr. 201 punktiga 10, käsitas omal soovil teenistusest vabastamist. Seadusandlus ei kehtestanud, et reservi arvamine on teenistusvahekorra jätkumise alus. Seega polnud ringkonnakohtul õiguslikku alust käsitada politseireservis olevat R. Laidi politseiteenistuses oleva politseiprefektina reservis. Kuna ametniku teenistusvahekord riigiga lõpeb tema enda algatusel vabastamisega, sõltumata reservi arvamisest, siis on õiguslikult alusetu ringkonnakohtu järeldus, et R. Laidi teenistusvahekorra jätkumist tõendab reservis oleku ajal puhkusele lubamine ning
3. ja
4. augusti
5. a. palga maksmine. Puhkuseseaduse § 26 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Tulenevalt

§-st 13 lg 1 laieneb see säte ka riigiametnikele. Siseministri käskkirjast, millega R. Laid vabastati Narva politseiprefekti kohalt, ei nähtu, et talle oleks makstud hüvitist kasutamatajäänud puhkuse eest. Pärast R. Laidi omal soovil vabastamist oli tema puhkuseavalduse rahuldamine Politseiameti poolt ekslik. Tulenevalt

§-st 13 lg 1 ja Puhkuseseaduse §-st 26 tulnuks R. Laidile maksta rahalist hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. Kuna R. Laid vabastati distsiplinaarkorras ajal, mil ta enam polnud teenistusvahekorras, siis ei saanud tema vabastamine lõpetada juba lõppenud teenistusvahekorda. Seetõttu pole võimalik tema suhtes kohaldada

§ 135

lg 2, mille kohaselt ametiasutus on kohustatud maksma ennistamisest loobunud ametnikule hüvitusena kuue kuu ametipalga. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti mõistnud Politseiametilt R. Laidi kasuks hüvitusena välja tema kuue kuu ametipalga, s.o. 39 072 krooni. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Jõusse tuleb jätta Tallinna Halduskohtu otsus. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Politseiameti kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3-54/98. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 1997. a. otsus haldusasjas nr. 3-779/97. Tagastada advokaadibüroole Koolmeister ja Ko kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub 4. mail 1998. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann