3-3-1-19-98 MÄÄRUS Tartus, 19. juunil 1998. a. R.-E. Läätse kassatsioonkaebuse läbivaatamine HKS § 7 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri

§ 7

sätestab, et riikidevaheliste lepingute alusel Eestist ümberasumise korras lahkunud isikute omandis olnud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.

rakendamise otsuse § 5 ja Vabariigi Valitsuse

1. veebruari
2. a. määruse nr. 36 p. 12 kohaselt ümberasujate varalised pretensioonid omandireformi valdkonda ei kuulu. Kaebuse esitaja taotles, et kaebuse esitamise tähtaja kulgemise alguseks loetaks
3. detsember
4. a., mil kaebuse esitaja sai teada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
5. detsembri
6. a. otsusest
7. oktoobri
8. a. otsuse nr. 1189 tühistamata jätmise kohta. Tallinna Halduskohtu
9. jaanuari
10. a. määrusega jäeti R.-E. Läätse kaebus käiguta ja anti kaebuse puuduste kõrvaldamiseks aega
11. jaanuarini
12. a. Määruse kohaselt tuli kaebuses täpsustada, millal kaebaja sai teada oma õiguste rikkumisest vaidlustatud õigusaktidega, kas kaebaja taotleb kaebuse esitamise tähtaja ennistamist ja põhjused, miks kaebuse esitamise tähtaeg on mööda lastud. Samuti leidis halduskohtunik, et kaebuses polnud märgitud, miks kaebuse esitaja loeb oma õigusi või vabadusi rikkuvaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
13. augusti
14. a. protokollilise otsuse p. 3.
16. jaanuaril
17. a. esitas R.-E. Lääts kaebuse lisa, milles palus

§ 19lg 3 sätestatut arvestades ennistada kaebuse esitamise tähtaeg.

Kuna Sakala tn. 11 elanik Svetlana Kudrina oli esitanud Tallinna Omandireformi Ametile kaebuse vaidlustamaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. oktoobri
2. a. otsust nr. 1189 ning Sakala tn. 11 üürnike poolt oli esitatud kaebus ka ÕVVTK keskkomisjonile, siis kaebuse esitaja arvates oli

§ 19

lg 3 kohaselt võimalik esitada kaebus halduskohtule alles pärast seda, kui sai teatavaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni protokolliline otsus sama komisjoni

1. oktoobri
2. a. otsuse nr. 1189 muutmata jätmise kohta tehti
3. detsembril
4. a. Kaebuse esitaja arvates oli kaebus kohtule esitatud tähtaegselt. Tallinna Halduskohtu
5. veebruari
6. a. määrusega jäeti kaebuse esitamise tähtaeg ennistamata ja kaebus tagastati läbivaatamatult HKS § 10 lg 2 alusel. Kohtumääruses leidis halduskohtunik, et kaebuse esitaja ei kõrvaldanud kaebuses esinevaid puudusi kohtu poolt määratud tähtajaks. Kaebuse puuduste tõttu ei ole võimalik seda läbi vaadata. Kaebaja ei ole märkinud, miks ta loeb oma õigusi või vabadusi rikkuvaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
7. augusti
8. a. protokollilise otsuse p. 3.
9. Samuti leidis kohtunik, et kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
10. oktoobri
11. a. otsuse nr. 1189, Tallinna Linnavalitsuse
12. mai
13. a. korralduse nr. 790 ning Tallinna Linnavalitsuse
14. märtsi
15. a. korralduse nr. 723 peale on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja sai teada Sakala tn. 11 õigusvastaselt võõrandatud vara ja kinnistu tagastamisest
16. aasta augustis, kaebuse halduskohtule esitas aga
17. detsembril
18. a. Kohtuniku arvates ei saa HKS §-s 7 lg 1 sätestatud kaebuse esitamise tähtaega siduda päevaga, millal kaebuse esitaja sai teada asjaoludest, mis kinnitavad kaevatava õigusakti seadusevastasust ning seetõttu ei ole võimalik lugeda kaebuse esitamise tähtaja alguseks vastavalt kaebuse esitaja taotlusele
19. detsembrit
20. a., s.o. päeva, mil kaebuse esitaja sai teada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
21. detsembri
22. a. otsusest
23. oktoobri
24. a. otsuse nr. 1189 muutmata jätmise kohta. Sellele Tallinna Halduskohtu määrusele esitas R.-E. Lääts erikaebuse, milles taotles määruse tühistamist ja kaebuse halduskohtule sisuliseks läbivaatamiseks saatmist. Apellant leidis, et HKS § 7 lg 1 kohaselt esitatakse kaebus halduskohtule seaduses sätestatud tähtajal, kui aga seaduses sellist tähtaega sätestatud ei ole, siis ühe kuu jooksul arvates päevast, mil isik sai teada või pidi teda saama oma õiguste või vabaduste rikkumisest. Seega ei tule erikaebuse esitaja arvates kaebuse esitamise tähtaja alguse määramisel mitte alati lähtuda õiguste või vabaduste rikkumisest teadasaamisest. Kaebuse esitamise tähtaeg võib olla sätestatud ka seaduses. Apellant lähtus kaebuse esitamisel

§-s 19 lg 6 sätestatud tähtajast.

§ 19

lg 6 sätestab, et edasikaebe õigus on ühe kuu jooksul pärast edasikaevatava otsuse ärakirja kättesaamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. detsembri
2. a. otsuse sai erikaebuse esitaja kätte
3. detsembril
4. a. Apellandi arvates on halduskohtunik alusetult seostanud ÕVVTK Tallinnalinnakomisjoni
5. detsembri
6. a. otsuse teiste kaevatud otsustega ning asja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise staadiumis asunud hindama kaevatavat haldusakti. Sellega on halduskohtunik erikaebuse väidete kohaselt rikkunud HKS § 9 nõudeid. Samuti leidis erikaebuse esitaja, et tema oli tähtaegselt kõrvaldanud kõik halduskohtuniku
7. jaanuari
8. a. määruses osundatud puudused ning kaebuse läbi vaatama jätmine ei olnud põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohtu
9. märtsi
10. a. määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu
11. veebruari
12. a. määrus muutmata ning R.-E. Läätse erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Sakala 11 elamu üürniku S. Kudrina poolt kohaliku komisjoni otsuse vaidlustamine samas komisjonis ei ole vaadeldav halduskohtule kaebuse esitanud Riho-Edgar Läätse poolt

§ 19lõigetes 3 kuni 6 sätestatud kohtueelse korra järgimisena.

Põhjendatud ei ole erikaebuse väide, et kohtusse on pöördutud

§-s 19 lg 6 sätestatud tähtaja jooksul, sest kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et R.-E. Lääts oleks elamu tagastamist maakonnakomisjonis vaidlustanud. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. detsembri 1997. a. otsus oma varasema otsuse tühistamata jätmise kohta ei ole maakonnakomisjoni otsus

§ 19lg 2 tähenduses.

Õige on halduskohtuniku järeldus, et kaebuse esitajal tulnuks kaebus esitada halduskohtule ühe kuu jooksul, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Kaebus on esitatud rikkudes HKS §-s 7 sätestatud tähtaega ning mõjuvaid põhjusi tähtaja möödalaskmiseks ei ole kohtule esitatud. Alusetu on erikaebuse väide, et halduskohtunik rikkus HKS § 9, kuna kohtunik ei ole asja kohtuliku ettevalmistamise käigus hinnanud kaevatavat akti. Tallinna Ringkonnakohtu määrusele esitas R.-E. Lääts kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu määruse tühistamist materiaalõiguse väära kohaldamise ning kohtumenetluse normide rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebuse esitaja leiab, et vastavalt

§-le 19 lg 2 pöördus ta kaebusega nende organite poole, kes on pädevad arutama selle valdkonna vaidlusi kohtueelses korras. Kaebuse lahendamine kohtueelses korras lõpetati

1. detsembril
2. a. ja vastavalt HKS §-le 7 lg 2 tekkis kassaatoril alles sellest hetkest alus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
3. detsembri
4. a. otsuse peale kaebuse esitamiseks. Kaebuse esitas kassaator
5. detsembril
6. a., s.t.

§-s 19 lg 6 sätestatud tähtaja piires. Halduskohus ja ringkonnakohus lähtusid vääralt HKS §-s 7 lg 1 sätestatud tähtajast. Tallinna Ringkonnakohtu motiivid, miks

§-st 19 lähtudes pole võimalik lugeda kaebust tähtaegselt esitatuks, ei oma antud asjas tähtsust, sest kassaatori väitel vaidlustab ta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

1. detsembri
2. a. otsust ja sellele otsusele esitas ta kaebuse tähtaegselt. Õiguse kaebuse esitamiseks sellele otsusele annab kassaatori arvates

§ 19lg 1.

Samuti väidab kassaator, et ringkonnakohus, jättes muutmata halduskohtu otsuse, aktsepteeris HKS § 9 lg 1 rikkumise. Halduskohus rikkus eelnimetatud sätet sellega, et andis asja arutamata sisulise hinnangu vaidlustatud haldusaktile. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Ebaõige on kassaatori väide, et halduskohus ja ringkonnakohus oleksid pidanud kaebuse esitamise tähtaja määramisel lähtuma mitte HKS § 7 esimesest, vaid teisest lõikest. Kohtud on õigesti lähtunud HKS §-st 7 lg.

1. R.-E. Läätse väitel sai ta oma õiguste rikkumisest teada
2. aasta augustis, halduskohtusse pöördus aga alles
3. detsembril
4. a. Seega on põhjendatud halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et R.-E. Läätse kaebus on halduskohtule esitatud HKS §-s 7 lg 1 sätestatud tähtaja rikkumisega. HKS § 7 lg 3 kohaselt võib halduskohus kohtusse pöördumise tähtaja ennistada, kui ta loeb selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et tähtaeg on mööda lastud mõjuvate põhjusteta. Asja materjalidest nähtub, et ÕVVTK keskkomisjon võttis Sakala tn. 11 üürnike S. Kudrina, R.E. Läätse, N. Kikase ja N. Davõdova kaebuse menetlusse ning tegi selle kaebuse alusel
5. novembril
6. a. otsuse. Keskkomisjoni otsusega jäeti üürnike kaebus küll rahuldamata, kuid samas otsuses tehti ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettepanek tühistada linnakomisjoni
7. oktoobri
8. a. otsus nr. 1189, kuna see on vastuolus

§-ga 7 lg

1. Sellise sisuga otsus võimaldas R.-E. Läätsel teha eksliku järelduse, et tal ei ole õigust pöörduda halduskohtusse enne, kui ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on teinud asjas otsuse. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon arutas asja ja tegi otsuse 15.detsembril
2. a. Seejärel pöördus R.-E. Lääts viivitamata halduskohtusse. Sellel põhjusel kuuluvad Tallinna Halduskohtu
3. veebruari
4. a. määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. märtsi
6. a. määrus tühistamisele ning Riho-Edgar Läätse kaebuse kohtusse esitamise tähtaeg ennistamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium määrab: Rahuldada Riho-Edgar Läätse kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
7. märtsi
8. a. määrus haldusasjas nr. II-3/115/
9. Tühistada Tallinna Halduskohtu
10. veebruari
11. a. määrus haldusasjas nr. 3-188/
12. Saata Riho-Edgar Läätse kaebus läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtusse. Tagastada Riho-Edgar Läätsele kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub
13. juunil
14. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann