Obsah (4)

§ 9§ 221§ 222§ 23

3-3-1-27-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 9. oktoobril 1998. a. V. Grossi kassatsioonkaebuse läbivaatamine pädevust ületava haldusakti andmise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu

§ 9lg 9 alusel V.

Grossile kuuluvate hoonete teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,35 ha. Harjumaal Viimsi vallas asub Tõnis Kaasikule kuuluv elamu. Viimsi Metskonna metsaülema

1. märtsi
2. a. käskkirjaga nr. 6/a anti T. Kaasikule elumaja ja kõrvalhoonete juurde ajutiselt kasutada 0,25 ha õue-aiamaad.
3. märtsil
4. a. esitas T. Kaasik Viimsi Vallavalitsusele avalduse ca 30 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Viimsi Vallavolikogu
5. oktoobri
6. a. otsuse nr. 235 punktiga 1 otsustati

§ 9lg 9 alusel "Määrata Tammneeme külas kod.

Tõnis Kaasik"ule kuuluvate hoonete teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,55 ha vastavalt lisatud plaanile."

1. veebruaril
2. a. esitas V. Gross Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada Viimsi Vallavolikogu
3. oktoobri
4. a. otsuse nr. 235 osaliselt seadusevastaseks. Kaebuse esitaja leidis, et 0,3 ha suuruse maatüki äravõtmine tema kasutusest ja selle liitmine "T. Kaasiku ehitise teenindamiseks vajaliku maa koosseisu" on vastuolus

§-ga 9 lg

1. Tema kasutuses oleva ametimaa äravõtmine ei ole ka planeeringu kohaselt otstarbekas. Harju Maakohtu halduskohtuniku
2. aprilli
3. a. otsusega haldusasjas 3/1-53/98 jäeti V. Grossi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et Viimsi Vallavolikogu
4. oktoobri
5. a. otsus nr. 235, millega määrati teenindusmaa T. Kaasiku hoonete juurde, ei riku ega saagi rikkuda kaebaja õigusi. V. Gross oli nõus temale kuuluva ehitise juurde määratud teenindusmaa suurusega, sest ta pole vaidlustanud Viimsi Vallavolikogu
6. oktoobri
7. a. otsust nr.
8. Vallavolikogu mõlema otsuse juures on üks ja seesama teenindusmaa asendiplaan, kus on märgitud mõlema teenindusmaa asend ja pindala. Kohus ei lugenud tõendatuks, et vaidlustatud otsusega arvati T. Kaasikule kuuluvate hoonete teenindamiseks vajaliku maa hulka kaebaja kasutuses olev seaduslikul alusel kasutatav maatükk. Kohus leidis, et kaebaja seaduslikku maakasutust tõendavaks dokumendiks on vaid Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi
9. juuni
10. a. käskkiri nr. 106, millega anti V. Grossile kasutada 0,15 ha ametimaad. Maakoodeksi § 34 kohaselt tõendas maakasutusõigust riiklik akt. Sama seaduse § 35 kohaselt oli "maatükkide kasutamine enne vastavate maakorraldusorganite poolt maatüki looduses piiristamist ja maakasutusõigust tõendava dokumendi väljaandmist keelatud." Kohus märkis, et suusõnaline luba maa kasutamiseks ja hoonete ehitamiseks metskonna maale ei ole maa ostueesõigusega erastamise seaduslikuks aluseks ega aluseks kaebaja väidetele tema õiguste rikkumise kohta. Kaebaja väited tema kasutuses olnud 0,3 ha maatüki kohta on paljasõnalised.
11. aprillil
12. a. esitas V. Gross Harju Maakohtu halduskohtuniku sellele otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus ning tunnistada Viimsi Vallavolikogu
13. oktoobri
14. a. otsus nr. 235 osaliselt seadusevastaseks. Apellant leidis, et vaidlustatud otsus, mis on vastuolus

§-ga 9 lg 9, rikub tema õigusi. Selle otsusega on ära võetud tema kasutuses olev ainuke põllumajanduslikult kõlbulik kordoni maa. Apellant väitis, et maade jagamine ei kuulu seaduse kohaselt volikogu kompetentsi. Seda peab tegema vallavalitsus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. mai 1998. a. otsusega haldusasjas nr. II-3/182/98 jäeti Harju Maakohtu halduskohtuniku 17. aprilli 1998. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et

§ 221

lg 1 kohaselt võib maad ostueesõigusega erastada sama seaduse paragrahvides 7, 8 , 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui §-st 221 ei tulene teisiti. Kaebuse esitaja kasutuses oli aianduskrunt suurusega 957 m

2. a. eraldati sellele lisaks 0,15 ha ametimaad. Kaebuse esitaja väited, et kogu kordoni vaba maa oli enne Omandireformi aluste seaduse jõustumist peametsaülema suusõnalise loa alusel tema kasutuses ja et see on temale vajalik põllumajanduslikuks otstarbeks, ei saa olla aluseks T. Kaasiku õiguste piiramisele maa erastamisel. Ringkonnakohus märkis, et tegemist on vaba maaga, mis polnud seaduses ettenähtud korras antud kellelegi kasutamiseks. Kohtule pole esitatud kaalukaid põhjendusi, miks kaebuse esitaja peaks saama erastada 0,65 ha maad ja elamu omanik T. Kaasik peaks leppima 0,25 ha suuruse maatükiga. Ringkonnakohus leidis, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab väljaspool linnu kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt määratud korras. Maareformi seadus ei määratle, milline omavalitsusorgan - volikogu või valitsus - peab ehitise teenindamiseks vajaliku maa määrama. Asjaolu, et Vabariigi Valitsuse
3. juuli
4. a. määrusega nr. 208 kinnitatud "Hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise alused" on väheregulatiivsed, ei anna alust väita, et kohalikul omavalitsusel puudus üldse õigus ja võimalus teenindusmaa määramiseks. Sellisele seisukohale asumine tähendaks sisuliselt maareformi seiskamist. Ringkonnakohus leidis, et Viimsi Vallavolikogu
5. oktoobri
6. a. otsus nr. 235 on "kooskõlas kaebuse esitaja poolt osundatud MRS §-dega 9 ja 221, mõlema ostueesõigusega erastaja õigusi arvestav ning kaebuse esitaja väited ei anna alust otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks." V. Gross esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub muuta seda otsust ja tunnistada Viimsi Vallavolikogu
7. oktoobri
8. a. otsus nr. 235 osaliselt seadusevastaseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus HKS § 35 ja kohaldas

§ 9

lg 9 vääralt.

§ 9käsitleb ainult väljaspool linna piire tagastatavat maad, mitte aga riigimaad.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta väite, et

§ 9

lg 9 alusel ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramisel on Maakatastriseaduse § 20 lg 51 kohaselt piiriprotokolli koostamine naabrite osalusel kohustuslik. Antud juhtumil pole seda tehtud. Kogu kohtuprotsessi jooksul tegeles kohtu eesistuja vallavalitsuse kompetentsi kuuluva maade jagamisega, andes oma subjektiivse hinnangu sellele, "millise osaga peab leppima elamu omanik". Ringkonnakohus pole pööranud küllaldast tähelepanu sellele, kas vaidlustatud vallavolikogu otsus on kooskõlas kehtiva seadusega. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Viimsi Vallavolikogu, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Viimsi Vallavolikogu 14. oktoobri 1997. a. otsuses nr. 235 on otsuse õigusliku alusena märgitud

§ 9

lg 9.

§ 9

reguleerib väljaspool linna piire asuva sellise maa tagastamist, millel asuvad füüsilise isiku hooned. Sama paragrahvi lõige 9 sätestab, et selle paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorraldusnõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Tootmiseks vajalik maa ei kuulu ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Omandireformi aluste seaduse jõustumist. Kohtutoimikute materjalidest ei nähtu, et antud juhtumil oleks ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratud õigusvastaselt võõrandatud maad. 2.

§ 222lg 1 sätestab, et maa erastamist korraldab maavanem.

Sama sätte kohaselt teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoiminguid kohalik omavalitsus.

§ 23lg 6 sätestab, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.

Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a. määrusega nr. 267 kinnitati "Maa ostueesõigusega erastamise kord". Selle korra punkt 4 kehtestab: "Kohalik omavalitsus teeb maa ostueesõigusega erastamisel seaduses ja käesolevas korras sätestatud eeltoiminguid. Kohalikul omavalitsusel ei ole lubatud seaduses või käesolevas korras nimetamata toiminguid teostada või dokumente nõuda." Maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud on sätestatud sama korra kolmandas peatükis. Selle peatüki punktis 13 loetletakse erastamise eeltoimingud, mida tuleb teostada ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgsel linna- ja vallavalitsusel. Sama punkti alapunkti 2 kohaselt on maa ostueesõigusega erastamise üheks eeltoiminguks erastatava maa piiride ja ligikaudse suuruse kindlaksmääramine. Selles alapunktis on märgitud ka asjaolud, mida peab linna- või vallavalitsus lisaks

s sätestatule võtma arvesse erastatava maa piiride ja suuruse kindlaksmääramisel. Neist asjaoludest nähtub, et kui elamu, suvila või aiamaja juurde pole krunti määratud või selle muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas, tuleb määrata ka elamu, suvila või aiamaja teenindamiseks vajalik maa. Seega kuulub ostueesõigusega erastatava maa, sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramine linna- ja vallavalitsuse pädevusse, mitte aga volikogu pädevusse. Põhiseaduse §-st 156 lg 1, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklist 3 ja Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-st 4 tuleneb põhimõte, et volikogu kui kohaliku omavalitsuse esinduskogu võib võtta oma pädevusse küsimusi, mis seadusega või selle rakendamiseks kehtestatud Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega normiadressaadiks olevat organit määratlemata on antud kohaliku omavalitsuse pädevusse. Kui aga seadusega või seaduse rakendamiseks kehtestatud Vabariigi Valitsuse või ministri määrusega on mingi ülesande teostamine antud valla- või linnavalitsuse pädevusse, siis ei ole valla- või linnavolikogul õigust teostada seda ülesannet. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-30-
3. Viimsi Vallavolikogu
4. oktoobri
5. a. otsus nr. 235 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta on täielikult seadusevastane. Vallavolikogu on otsustanud küsimuse, mis seaduse alusel on Vabariigi Valitsuse poolt antud valla- või linnavalitsuse pädevusse. Kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on antud pädevust ületades, siis ei pea halduskohus kontrollima, kas see akt oli seadusevastane kaebuses märgitud muudel põhjustel. Antud asjas on võimalik teha uus otsus. Halduskohtuniku ja ringkonnakohtu otsused kuuluvad tühistamisele. Juhindudes HKS §-dest 50, 57 p. 4, 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Voldemar Grossi kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
6. mai
7. a. otsus haldusasjas nr. II-3/182/98 ja Harju Maakohtu halduskohtuniku
8. aprilli
9. a. otsus haldusasjas nr. 3/1-53/
10. Tunnistada Viimsi Vallavolikogu
11. oktoobri
12. a. otsus nr. 235 täielikult seadusevastaseks. Tagastada Voldemar Grossile kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub
13. oktoobril
14. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel