kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas
märtsil 1998. a. " "Sõitjateveo eeskirja" p. 56; 64 nõudeid - osutas taksoveo teenuseid omamata kehtivat tegutsemisluba ja taksoluba.". Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt puudus A. Eruskil taksoveol "teenindusluba". Kaebuse esitaja väitis, et "
§-st 30721 lg 2 ei pea ringkonnakohus enam otsuse motiive kordama. Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kohaldamata tuleks jätta ministri määrusega kinnitatud Sõitjateveo eeskirja punktid 56 ja
§-ga 301 lg 4 sätestatud nõudeid otsuse motiveerivale osale. Ringkonnakohus, lugedes Tartu Halduskohtu otsuse põhjendatuks, ei ole motiveerinud kaebuse põhjendamatust. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et A. Erusk pole pannud toime haldusõiguserikkumist, kuna tegutsemisloa nõue taksoteenuse osutamiseks ei ole sätestatud seadusega. Puudub ka volitusnorm sellise nõude sätestamiseks ministri määrusega. Samuti puudub nõuetekohane kord tegutsemisloa väljaandmiseks. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt seisnes A. Eruski haldusõiguserikkumine selles, et tal puudus taksoveol "teenindusluba". Tartu Liikluspolitsei komissari 17. märtsi 1998. a. otsusega määrati A. Eruskile
alusel karistuseks rahatrahv, kuna ta "osutas taksoveo teenuseid omamata kehtivat tegutsemisluba ja taksoluba". Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses põhjendati vaidlustatud otsuse seadusevastasust, kasutades mõisteid "tegevusluba" ja "taksoteenindusluba (taksoluba)". Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et kaebuses peetakse tegevusloa asemel silmas tegutsemisluba. Tartu Halduskohtu otsuses kasutatakse üksnes mõistet "takso tegutsemisluba" ja jäetakse põhjendusteta kõrvale kaebuse see osa, mis puudutab taksoluba. A. Eruski esindaja poolt esitatud apellatsioonkaebuses väideti uuesti, et taksoloa nõue on seadusevastane ja põhjendatakse seda seisukohta. Ringkonnakohus asus aga seisukohale, et Tartu Halduskohtu otsuses on põhjalikult motiveeritud kaebuse rahuldamata jätmist ja ringkonnakohus ei pea motiive kordama. Ringkonnakohtu otsuses jäeti taksoloa nõudesse puutuv apellatsioonkaebuse osa käsitlemata. Seega pole kohtud pööranud tähelepanu haldusõiguserikkumise protokollis märgitud rikkumise kirjelduse erinevusele võrreldes liikluspolitsei komissari otsusega. Samuti on kohtud jätnud tähelepanuta kaebuse selle osa, mis käsitleb taksoloa nõuet.
kohaselt on ametiisik haldusõiguserikkumise asja arutamisel kohustatud välja selgitama, kas haldusõiguserikkumine on toime pandud. Selles sättes peetakse silmas seda haldusõiguserikkumist, mille kirjeldus on vastavalt
§-le 229 lg 1 p. 5 märgitud haldusõiguserikkumise protokollis.
kohaselt arutab halduskohus kaebust asjastehtud otsuse peale vaid selle tegevuse piires, mille kohta on koostatud protokoll ja mille kohta on asjas tehtud otsuses antud õiguslik hinnang. Ametiisiku ja kohtute otsuste vastavuse nõuet haldusõiguserikkumise kirjeldusele haldusõiguserikkumise protokollis on rõhutatud ka Riigikohtu halduskolleegiumi varasemates lahendites III/3-2/95 (RT III 1995, 16, 205) ja 3-3-1-12-97 (RT III 1997, 18/19, 201). Seega pidid kohtud lähtuma kas protokollis märgitud "teenindusloa" puudumisest taksoveol või siis motiveerima, miks on õige pidada "teenindusluba" ametiisiku otsuses märgitud "tegutsemisloaks" ja "taksoloaks". Ametiisiku otsuse peale esitatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse selle osa, mis käsitleb taksoloa nõuet, motiveerimatult läbivaatamata jätmine on vastuolus haldusõiguserikkumise asja menetluse üldpõhimõtetega.
näeb ette haldusvastutuse mootorsõiduki juhi poolt sõitjate- või veoseveo eeskirja rikkumise eest.
§-s 110 osundatud sõitjateveo eeskirja on kehtestanud teede- ja sideminister määrusega, mille andmiseks teda volitati Vabariigi Valitsuse määrusega. Sõitjateveo eeskirja p. 2 kohaselt sätestab eeskiri sõitjateveo korra, nõuded veokorraldusele, vedajatele, sõitjateveo infrastruktuurile ja sõitjate pagasiveole ning sõitjate ja vedajate vastutuse. Sõitjateveo eeskirja p. 56 sätestab, et taksoveo teenuseid võib osutada taksojuht, kellel on kehtiv tegutsemisluba ja taksoluba. Eeskirja p. 4 kohaselt on tegutsemisluba "kehtestatud korras väljaantud dokument, mis annab selle omanikule õiguse teostada taksovedu" ja taksoluba on "kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud korras väljaantud dokument, mis tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele". Eeskirja p. 57 täpsustab, et tegutsemisluba antakse välja kohaliku omavalitsuse poolt sõitjate teenindamiseks selle omavalitsuse haldusterritooriumil, samuti ka sõiduks väljaspoole vastavalt sõitja poolt soovitud sihtpunktile. Eeskirja p. 64 kohustab taksojuhti panema taksojuhile väljastatud tegutsemisloa takso näitlaua paremale poole nähtavale kohale. Eeskirja p. 58 alusel kehtestab taksoloa väljaandmise tingimused ja korra kohalik omavalitsus. Äriseadustiku § 521 lg 3 sätestab, et ettevõtja tegutsemisloa annab välja kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Seega ei sätesta Äriseadustik otsesõnu, kas ettevõtja tegutsemisluba nõutakse kõigilt ettevõtjatelt. Kui tegutsemisloa nõue kõigile ettevõtjatele ei tulene seadusest, siis võib antud asja lahendamisel olla oluline, kes ja millise volitusnormi alusel otsustab, et just taksoveoks on vajalik tegutsemisluba. Äriseadustiku § 4 lg 2 kohaselt võib seadusega sätestada tegevusalasid, milleks on vaja tegevusluba või millel võib tegutseda üksnes teatud liiki ettevõtja. Kohtud pole motiveerinud, miks on tegutsemisloa ja taksoloa nõude kui ettevõtluse piirangu kehtestamine ministri määrusega seaduslik. Kuna tegutsemisloa nõude kui ettevõtluse piirangu konkreetset sisu pole seadusega sätestatud, on erilise tähtsusega tegutsemisloa väljaandmise korra kehtestamine Vabariigi Valitsuse poolt. Kohtud pole tuvastanud, kas Äriseadustiku § 521 lg 3 alusel on tegutsemisloa väljaandmiseks korra kehtestanud Vabariigi Valitsus, ja kui sellist korda kehtestatud ei ole, kas siis saab ettevõtjalt nõuda tegutsemisluba. Asja lahendamisel võib tähtsust omada ka Äriseadustiku § 541 lg 1, mille kohaselt selle seadustiku rakendamiseks võib Vabariigi Valitsus anda määrusi. Eesti NSV Valitsuse 18. jaanuari 1990. a. määrusega nr. 12 kinnitati "Eesti NSV ettevõtete registreerimise ja tegutsemislubade väljaandmise ajutine juhend" ja kehtestati, et seda juhendit kohaldatakse kõigi Eesti NSV ettevõtteseaduse alusel pärast 1. jaanuari 1990. a. asutatavate ettevõtete kohta. Kohtud pole võtnud seisukohta nimetatud määruse rakendatavuse osas. Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib antud asja lahendamisel olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg 3 kehtestab nõuded sõidukite tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja sideminister. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1996. a. määruse nr. 99 punkti 3 alapunktiga 4 ongi volitatud teede- ja sideministrit kehtestama nõudeid sõidukite tehnoseisundile. Seega oleks teede- ja sideminister volitatud kehtestama nimetatud nõudeid, kuid ei ole volitatud delegeerima nõuete kehtestamist kohalikule omavalitsusele. Kohtud pole võtnud seisukohta taksoloa tähenduse kohta Liiklusseaduse ja Äriseadustiku mõttes. Samuti pole kohtud võtnud seisukohta, kas ja millisel õiguslikul alusel oli teede- ja sideminister volitatud delegeerima taksoloa väljaandmise tingimuste ja korra kehtestamise kohalikule omavalitsusele. 4.
§-de 30721 lg 1 ja 301 lg 4 kohaselt peab ringkonnakohus otsuse motiveerivas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud, kohtu järelduse kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu nimetatud järeldus on rajatud, motiivid, mille järgi kohus ühed või teised tõendid tagasi lükkas, ja sätted, millest kohus juhindus.
lg 2 alusel võib ringkonnakohus küll jätta kordamata halduskohtu otsuse motiive, kuid see säte ei vabasta ringkonnakohut apellatsioonkaebuse läbivaatamise kohustusest. Kohtud on jätnud läbi vaatamata kaebuse ja apellatsioonkaebuse selle osa, mis käsitleb taksoloa nõuet. Samuti on kohtud jätnud sisuliselt motiveerimata järelduse, et taksoveoks tegutsemisloa ja taksoloa nõude kehtestamine ministri määrusega on seaduslik ja kooskõlas Põhiseadusega.
§-dest 325 lg 1, 324 lg 1 p. 2 ja 311 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Arvi Eruski esindaja advokaat Indrek Leppiku kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.