Obsah (9)

§ 99§ 6§ 218§ 301§ 225§ 30721§ 222§ 325§ 30

3-3-1-38-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. jaanuaril 1999 A. Kamarineni esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§-de 301 lg 4 ja 99 lg 1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas

1. jaanuaril
2. a. avalikul kohtuistungil läbi Andre Kamarineni esindaja Heikko Mäe kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3õ/58/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Andre Kamarineni esindaja Heikko Mäe ja Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna esindaja Indrek Sirk. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.
6. detsembril
7. a. koostas Tallinna Politseiprefektuuri liikluspolitsei inspektor haldusõiguserikkumise protokolli. Protokollist nähtub, et Andre Kamarinen juhtis
8. detsembril
9. a. kella 9.15 ajal sõidukit Honda GB registreerimismärgiga 521 MBI Tallinnas Männiku tee 123 juures. Pöörates ristmikevahelisel teel vasakule, ei andnud A. Kamarinen teed temast möödasõidul olevale autole Mazda 626 registreerimismärgiga 002 MBR, mida juhtis Harju Politseiprefektuuri abiprefekt Madis Niinemets, "vaid keeras viimasele ette, millega põhjustas liiklusõnnetuse ja kod. Niinemets, Madis"ele ja OÜ "Männiku Tööriistalaenutus" ele varalise kahju". Protokollis märgiti A. Kamarineni juhitud sõiduauto kiiruseks 40 km/h ja M. Niinemetsa juhitud Harju Politseiprefektuurile kuuluva sõiduauto kiiruseks 50 km/h. Protokolli kohaselt rikkus A. Kamarinen Liikluseeskirja p. 80 ja pani sellega toime

§-s 99 lg 1 sätestatud haldusõiguserikkumise. Tallinna liikluspolitsei komissar määras 16. detsembril 1997. a. otsusega

§ 99lg 1 alusel A.

Kamarinenile karistuseks rahatrahvi 200 krooni. Selle otsuse vaidlustas A. Kamarinen Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu

1. veebruari
2. a. otsusega tühistati Tallinna liikluspolitsei komissari
3. detsembri
4. a. otsus ja saadeti asi liikluspolitseile uueks arutamiseks. Tallinna liikluspolitsei vaneminspektori
5. märtsi
6. a. määruse alusel tehti selles haldusõiguserikkumise asjas liiklustehniline ekspertiis. Politseiameti Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo
7. märtsi
8. a. ekspertiisiakti nr. L-8/80 kohaselt pidi sõiduauto Mazda liikumiskiirus enne sõiduteel fikseeritud külglibisemisjälgede algust olema vähemalt 62 km/h. Ekspertiisiaktis märgiti, et "ei saa välistada võimalust, et lubatud piirkiirusega sõites olnuks juhil võimalik liiklusõnnetust õigeaegse pidurdamisega vältida. Teostatud analüüsi alusel tuleb vaadeldava liiklusõnnetuse põhjuseks pidada sõiduauto Honda juhi LE p. 72 ja 130 nõuetevastase tegevusega tekitatud liikumistakistust tagant möödasõidul olevale sõiduautole Mazda, mille juhil võis lubatud piirkiirusest suurema kiiruse valiku (LE p. 102.1) tõttu puududa võimalus liiklusõnnetuse vältimiseks". Tallinna liikluspolitsei komissari
9. märtsi
10. a. otsusega tunnistati A. Kamarinen "süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises Tallinnas, Männiku teel, kus vasakpööret sooritades A. Kamarinen ei veendunud manöövri ohutuses, ei lasknud läbi möödasõidul olevat sõidukit Mazda 626 reg. nr 002 MBR, otsasõidu vältimiseks Mazda juht sõitis teelt välja, millega A. Kamarinen rikkus Liikluseeskirja punkte 72 ja 80, pannes sellega toime haldusõiguserikkumise

§ 99lõige 1 tunnustel".

Selle otsusega määrati A. Kamarinenile karistuseks rahatrahv 200 krooni. Samas otsuses asus Tallinna liikluspolitsei seisukohale, et M. Niinemetsa käitumises oli Liikluseeskirja punkti 102 alapunkt 1 rikkumise koosseis, kuid see ei oma käesolevas haldusõiguserikkumise asjas tähtsust. Puudub põhjuslik seos liiklusõnnetuse ja M. Niinemetsa poolt asulas lubatud sõidukiiruse ületamise vahel. Vaidlustatud otsuses märgiti, et liiklustehnilise ekspertiisi aktist nähtub "põhjusliku seose olemasolu A. Kamarineni poolt vasakpöörde sooritamisel ja liiklusõnnetuse toimumise vahel " lubatud sõidukiiruse ületamine ei toonud käesolevas asjas kaasa liiklusõnnetust".

1. aprillil
2. a. esitas A. Kamarinen Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna liikluspolitsei komissari
3. märtsi
4. a. otsuse peale. Kaebuse esitaja palus tühistada talle mõistetud karistuse, sest ta pole temale süüks arvatud haldusõiguserikkumist toime pannud. Kaebaja väitis, et enne vasakpöörde sooritamist veendus ta manöövri ohutuses ja lülitas sisse suunatule. Kaebaja väitis, et liiklusõnnetuse ja sellega kaasneva varalise kahju põhjustas sõiduauto Mazda juht, kes ületas lubatud kiirust ja rikkus Liikluseeskirja punkte 100, 101, 102 alapunkt 1, 108, 110 alapunkt 2 ja
5. Tallinna Halduskohtu
6. mai
7. a. otsusega haldusasjas nr. 3-407/98 rahuldati A. Kamarineni kaebus ja tühistati Tallinna liikluspolitsei
8. märtsi
9. a. otsus ning lõpetati asja menetlus. Kohus leidis, et kohtutoimiku materjalide põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas A. Kamarinen rikkus LE punkte 72 ja
10. Samuti pole võimalik tuvastada põhjuslikku seost A. Kamarineni käitumise ja kannatanutele Harju Politseprefektuurile ja osaühingule Männiku Tööriistalaenutus põhjustatud varalise kahju vahel. Kohus leidis, et antud asjas ei ole võimalik koguda rohkem tõendeid, mis tuvastaksid

§ 6tähenduses A.

Kamarineni süüd LE punktide 72 ja 80 rikkumises ning selle tagajärjel varalise kahju põhjustamist kannatanutele, mis tooks kaasa haldusvastutuse

§ 99lg 1 järgi.

M. Niinemetsa haldusvastutusele võtmine LE punkti 102 alapunkti 1 rikkumise eest pole

§ 218p. 7 alusel võimalik.

Tallinna Politseiprefektuuri liikluspolitsei osakonna ülemkomissar esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja jätta rahuldamata A. Kamarineni kaebus. Apellandi väitel hindas halduskohus tõendeid vääralt. Kohtuotsuses ei motiveeritud, miks kohus ühed või teised tõendid tagasi lükkas. Sellega rikkus halduskohus

§ 301lg 4.

Asja materjalidest nähtub, et enne manöövri alustamist ei näinud A. Kamarinen tahavaatepeeglist tagant lähenevat sõidukit. Kuna enne liiklusõnnetuse kohta on 100 kuni 150 meetri ulatuses sirge teelõik, siis pidi sõiduauto Mazda olema A. Kamarineni nägemisulatuses, enne kui ta manöövrit alustas. Apellant väitis, et LE punkti 80 rikkumine A. Kamarineni poolt on tõendatud liiklustehnilise ekspertiisi aktiga. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a. otsusega haldusasjas nr. II-3õ/58/98 rahuldati apellatsioonkaebus ja tühistati Tallinna Halduskohtu
3. mai
4. a. otsus ning A. Kamarineni kaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormide rikkumise ja tõendite väära hindamise tõttu. Halduskohus rajas otsuse üksnes kaebuse esitaja seletustele ja jättis tunnistaja M. Niinemetsa ütlused hindamata. Nendest "ütlustest nähtub, et eesliikuva sõiduki juht vähendas küll kiirust, kuid kuna mingeid vasakpöörde sooritamisele viitavaid manöövreid ei teinud siis alustas ta möödasõitu; vasakpööret alustas Honda juht praktiliselt siis kui nad olid kõrvuti". Ringkonnakohus ei leidnud alust kahelda tunnistaja M. Niinemetsa ütlustes, sest neid ütlusi kinnitab ka liiklusõnnetuse protokolli juurde lisatud skeem ja ekspertiisiakt nr. L-8/80, millest nähtub, et sõiduauto Mazda külglibisemisjäljed asusid vastassõidurajal. Ringkonnakohus leidis, et kuna liiklusõnnetus toimus sirgel teelõigul, kus nähtavus mõlemas suunas on umbes 150 meetrit, siis "vasakpööret sooritada sooviv juht oleks pidanud märkama temast möödasõidul olevat sõidukit ning oma manöövriga mitte takistama möödasõitjat". A. Kamarineni seletuse kohaselt vaatas ta enne vasakpöörde alustamist peeglisse ning ühtegi tagant või küljelt lähenevat sõidukit ei näinud. Ekspertiisiakti kohaselt võib teatud külgvahedega möödasõitev auto olla sellises piirkonnas, kus möödasõidetava sõiduki juht teda peegli abil ei näe. Seega asjaolu, et A. Kamarinen ei näinud möödasõidul olevat sõidukit, tõendab seda, et ta ei veendunud piisavalt manöövri ohutuses. Alustades vasakpööret takistas ta temast vasakult möödasõidul oleva sõiduki juhti, kes ei olnud enam võimeline liiklusõnnetust ära hoidma ning kokkupõrke vältimiseks sõitis teelt välja vastu reklaami tahvlit. Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et A. Kamarineni käitumise ja sellele järgnenud varalise kahju vahel on olemas põhjuslik seos. Samuti leidis ringkonnakohus, et kuigi ekspertiisiaktiga on tuvastatud sõiduauto Mazda liikumiskiiruseks vähemalt 62 km/h, ei saa kohus anda hinnangut liiklusõnnetuses osalenud teise juhi, s.o. M. Niinemetsa käitumisele. Asjaolu, kas ka sõiduki Mazda 626 juhi käitumine võis põhjustada varalise kahju tekkimise, on võimalik tuvastada tsiviilkorras kahjude sissenõudmisel. A. Kamarineni esindaja H. Mäe esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus menetlusnormide rikkumise ja tõendite väära hindamise tõttu ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator väidab, et kuna ringkonnakohus ei põhjendanud otsuses, miks ta arvestas üksnes M. Niinemetsa ütlust ja liiklustehnilise ekspertiisi akti, jättes tähele panemata kassaatori seletused liiklusjuhtumi toimumise kohta ja kassaatori esindaja õigusliku hinnangu juhtumile, siis rikkus ringkonnakohus

§ 301lg 4 sätteid.

Samuti rikkus ringkonnakohus

§ 225sätteid, sest ei hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis.

Kassaatori arvates ei hinnanud ringkonnakohus antud asjas tõendeid objektiivselt, laiendas meelevaldselt tõendite sisu ja jättis osa tõendeid tähelepanuta. Nii leidis ringkonnakohus, et M. Niinemetsa ütlustega on kinnitust leidnud asjaolu, et A. Kamarinen vähendas kiirust, kuid mingeid vasakpöörde sooritamisele viitavaid manöövreid ta ei teinud. Tegelikult on A. Kamarinen algusest peale oma seletustes kinnitanud, et lisaks kiiruse vähendamisele näitas ta suunatuld ja reastus sõidukiga telgjoone lähedale. Ringkonnakohus pole arvestanud ka A. Kamarineni esindaja väiteid, et A. Kamarinen käitus kooskõlas LE punktiga 77. Ringkonnakohtu otsuses pole motiveeritud, miks ei arvestatud haldusõiguserikkuja ja tema esindaja väiteid. Kassaatori väitel on ringkonnakohtu otsuses viidatud ekspertiisiaktiga leidnud kinnitust asjaolu, et M. Niinemetsa seaduskuuleka käitumise korral poleks liiklusohtlikku situatsiooni tekkinud. Siit tulenevalt ei saa pidada asjakohaseks ringkonnakohtu seisukohta, eton tõendatud põhjuslik seos A. Kamarineni käitumise ja varalise kahju tekkimise vahel. Seega pole A. Kamarinen

§-s 99 lg 1 ettenähtud haldusõiguserikkumist toime pannud. Kassaator leiab, et ekspertiisiaktist tuleneb üheselt, et A. Kamarineni nägemisvälja tahavaatepeeglist saab kindlaks teha üksnes eksperimentaalselt. Mingisugust eksperimenti aga pole tema sõidukiga tehtud. Seega on alusetu ringkonnakohtu seisukoht, et A. Kamarinen ei veendunud oma manöövri ohutuses. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Politseiprefektuuri liikluspolitsei, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Liikluspolitsei on seisukohal, et A. Kamarinen ei täitnud LE p. 64 nõudeid. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsus ei ole kooskõlas

§-ga 301 lg 4.

§ 30721

lg 1 kohaselt peab ringkonnakohtu otsuses lisaks

§-s 301 ettenähtule olema märgitud apellatsioonkaebuse esitaja nimi, tema nõudmised ja nende põhjendused.

§ 301

lg 4 sätestab, et otsuse motiveerivas osas peavad olema kohtu poolt tuvastatud asjaolud, kohtu järeldus kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud, motiivid, mille järgi kohus ühed või teised tõendid tagasi lükkas, ja sätted, millest kohus juhindus.

§ 222

lg 1 kohaselt on haldusõiguserikkumise asjas tõenditeks igasugused andmed, mille alusel tehakse seadusega määratud korras kindlaks haldusõiguserikkumine või selle puudumine, antud isiku süü selle toimepanemises ja muud asjaolud, millel on tähtsust asja õigeks lahendamiseks.

§ 222

lg 2 sätestab, et need andmed tuvastatakse haldusõiguserikkumise protokolli, haldusõiguserikkuja seletuste, kannatanu ja tunnistajate ütluste, eksperdi arvamuse, asitõendite, asjade ja dokumentide äravõtmise protokolli, samuti muude dokumentidega. Kohus peab

§ 225

alusel hindama tõendeid seaduse alusel ja oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb kõigi asjaolude igakülgsel, täielikul ning objektiivsel uurimisel nende kogumis. Ringkonnakohus leidis, et LE punktid 72 ja 80 kohustavad juhti enne manöövri alustamist veenduma selle ohutuses. Ringkonnakohus märkis otsuses, et A. Kamarinen kui "vasakpööret sooritada sooviv juht oleks pidanud märkama temast möödasõidul olevat sõidukit ning oma manöövriga mitte takistama möödasõitjat" ja et A. Kamarinen takistas temast vasakult möödasõidul oleva sõiduki juhti, "kes ei olnud enam võimeline liiklusõnnetust ära hoidma ning kokkupõrke vältimiseks sõitis teelt välja vastu reklaamitahvlit". A. Kamarinen on liikluspolitseile antud seletuses, halduskohtule esitatud kaebuses ja kohtuistungitel korduvalt väitnud, et enne vasakule pööramist suundus ta sõidukiga aegsasti pärisuunavööndi vasakpoolse ääre lähedale, vähendas sõiduki kiirust ja andis vastava suunamärguande. Asjaolu, et A. Kamarinen alustas sõidukiga vasakule pööret kooskõlas LE punktiga 77 ega rikkunud LE punkte 72 ja 80, väitis A. Kamarineni esindaja ka ringkonnakohtus. Ringkonnakohtu otsuses ei ole motiveeritud, miks jättis kohus A. Kamarineni seletused ja A. Kamarineni esindaja väited tähelepanuta. Sellega rikkus ringkonnakohus

§ 225ja § 301 lg 4 sätteid.

1. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et puudub põhjuslik seos A. Kamarineni poolt juhitud sõiduauto manöövri ja liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud varalise kahju vahel. Ringkonnakohtu otsuse väide, et "on põhjuslik seos A. Kamarineni käitumise ja sellele järgnenud varalise kahju vahel olemas", on paljasõnaline. Ringkonnakohtu otsuses pole motiveeritud, miks ja kuidas on A. Kamarinen süüdi varalise kahju põhjustamises. LE p. 64 sätestab, et suunamärguanne tuleb vastavalt liiklusolukorrale anda õigel ajal, kuid mitte hiljem kui 3 sekundit enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist. Suunatule märguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit, käemärguande võib lõpetada vahetult enne sõidu alustamist, manöövrit või peatumist. LE p. 77 kohaselt peab juht enne pööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Tallinna Politseprefektuuri liikluspolitsei inspektori
2. detsembri
3. a. protokolliga ja Tallinna Liikluspolitsei
4. märtsi
5. a. otsusega pole tuvastatud A. Kamarineni süüd LE punktide 64 ja 77 rikkumises. Seetõttu on Tallinna Politseiprefektuuri liikluspolitsei osakonna vastuses kassatsioonkaebusele alusetult väidetud, et A. Kamarinen ei täitnud LE p. 64 sätteid. LE p. 110 alapunkti 2 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et eessõitev juht pole andnud vasaksuunamärku. LE p. 111 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Ringkonnakohus pole pööranud tähelepanu ka Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo
6. märtsi
7. a. ekspertiisiaktis nr. L-8/80 märgitule, et kui sõiduauto Mazda juht oleks sõitnud lubatud piirkiirusega, s.o. 50 km/h, siis olnuks juhil võimalik liiklusõnnetust õigeaegse pidurdamisega vältida. Kuna

§ 6

lg 1 kohaselt on haldusõiguserikkumine vaid süüline tegu, siis on seadusevastane eeldada, et Liikluseeskirja rikkumine ja varaline kahju on iseenesest, tuvastamata nendevahelist põhjuslikku seost ja süüd nii Liikluseeskirja rikkumises kui ka tagajärje suhtes, piisav alus otsustada, kas isik pani toime

§ 99

lg 1 tunnustele vastava haldusõiguserikkumise ja kas ta on selle haldusõiguserikkumise toimepanemises süüdi. Sellisele seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium asunud ka 28. novembri 1997. a. määruses nr. 3-3-1-31-97.

§-de 300 lg 1 ja 301 lg 4 rikkumine ringkonnakohtu poolt on protsessiõiguse normide oluline rikkumine, mis on

§ 325lg 1 järgi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

3. Haldusõiguserikkumise asja menetlust kõrvaldavad asjaolud on sätestatud

§-s 218. Selle paragrahvi punkti 7 kohaselt ei või haldusõiguserikkumise asja menetlust algatada ja algatatud menetlus tuleb lõpetada, kui haldusõiguserikkumise asja arutamise momendiks on möödunud

§s 30 ettenähtud tähtajad.

§ 30

lg 4 sätestab, et ühelgi juhul peale sama seadustiku §-s 141 sätestatud haldusõiguserikkumiste ei või halduskaristust määrata, kui haldusõiguserikkumise päevast, jätkuva haldusõiguserikkumise korral selle avastamise päevast, on möödunud üks aasta või rohkem aega. Antud asjas avastati väidetav haldusõiguserikkumine ja koostati haldusõiguserikkumise protokoll 5. detsembril 1997. a. Seega tuleb käesoleva haldusõiguserikkumise asjas menetlus lõpetada

§ 218p. 7 alusel.

Juhindudes

§-dest 324 lg 1 p. 3 ja 311 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Andre Kamarineni esindaja Heikko Mäe kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a. otsus haldusasjas nr. II-3õ/58/98 ja Tallinna Halduskohtu
3. mai
4. a. otsus haldusasjas nr. 3-407/98 ning lõpetada selles asjas menetlus. Tagastada Andre Kamarinenile kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub
5. jaanuaril
6. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel