Obsah (9)

§ 107§ 15§ 146§ 157§ 154§ 9§ 46§ 13§ 104

III-4/A-4 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 04. novembril 1993.a. Vabariigi Presidendi poolt

§ 107korras esitatud ettepaneku, tunnistada 28.

septembril 1993.a. Riigikogus vastu võetud Maksukorralduse seadus

ga vastuolus olevaks, läbivaatamine. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium koosseisus: eesistuja, kolleegiumi esimees Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 28.oktoobri 1993.a. kohtuistungil Vabariigi Presidendi esindaja Ivar Ranne, õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja osavõtul ja kolleegiumi sekretäri Külli Härmi juuresolekul läbi Vabariigi Presidendi taotluse tunnistada

ga vastuolus olevaks 28.septembril 1993.a. Riigikogus vastu võetud Maksukorralduse seadus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: 25.augustil 1993.a. võttis Riigikogu vastu Maksukorralduse seaduse. Vabariigi President jättis oma

1. septembri 1993.a. motiveeritud otsusega nr. 177 seaduse välja kuulutamata ja saatis selle Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks, pidades vajalikuks maksukorralduse seaduse viimist kooskõlla põhiseadu-sega.
2. septembril 1993.a. võttis Riigikogu Maksukorralduse seaduse muutmata kujul uuesti vastu. Tuginedes

§-le 107 pöördus Vabariigi President

1. oktoobril 1993.a. Riigikohtu poole taotlusega tunnistada
2. septembril 1993.a. Riigikogus vastu võetud Maksukorralduse seadus Eesti Vabariigi

ga vastuolus olevaks. Vabariigi President leidis, et Maksukorralduse seadus ei ole kooskõlas

ga järgmistel motiividel: 1. Seaduse § 7 lg.2 ja 5 on vastuolus

§ -ga 157 lg.2, mille järgi kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Seetõttu ei ole kohalike maksude olemuse kindlaksmääramise ja kooskõlastamise panemine Rahandusministeeriumile ja rahandusministrile õigus-pärane. 2.

§ 15

lg.1 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Seaduse VII. peatüki normistik ei taga aga maksumaksjale põhiseaduslikku õigust pöörduda vahetult kohtu poole, läbimata kohtueelse vaidluse korda. 3. Seaduse §-s 17 lg.2 kohtunikule pandud funktsioon, anda maksuhaldurile luba kontrollida maksude tasumisest kõrvalehoidumist, on

vastane, sest

§ 146

sätestab kohtu ülesandeks ainult õigusemõistmise ja mitte seaduse §-s 17 lg.2 tähendatud kohtueelse menetluse läbiviimise. 4. Seaduse § 19 piirab igaühele

§-des 26, 33 ja 43 antud põhiõigusi. Erivahendite (kaamera) kasutamine võib toimuda üksnes seaduse alusel ja seadusega sätestatud korras. Vastuseks Riigikohtu

1. oktoobri 1993.a. nõudele, väljastas Riigikogu istungi stenogrammi
2. septembrist 1993.a. Maksukorralduse seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmise kohta ja selgituse Maksukorralduse seaduse § 7 lg. 2 ja 5 sätestatu kohta. Riigikogu võttis selgituse vastu
3. oktoobri 1993.a. otsusega. Riigikogu otsuses märgitakse:
4. 1993.a. 28.septembril Riigikogus vastu võetud Maksukorralduse seaduse § 7
5. lõikes fikseeritud "maksude olemuse sätestamine" tähendab, et rahandusminister sätestab iga § 7 lg. 1 nimetatud kohaliku maksu kirjelduse (iseloomustuse). Nimetatud kirjeldused sätestatakse valla- ja linnavolikogude töö kergendamiseks kohalike maksude kehtestamisel. Maksumäärade sätestamine ei kuulu rahandusministri pädevusse.
6. Maksukorralduse seaduse § 7 lg. 5 sätestatud "kohalike maksude Rahandusministeeriumiga kooskõlastamise" nõude täitmisel esitab kohaliku omavalitsuse volikogu vastava maksu kehtestamist sätestava õigusakti projekti rahandusministeeriumile, kus selgitatakse välja kehtestatava kohaliku maksu vastavus rahandus-ministri poolt maksukorralduse seaduse § 7 lg. 2 alusel sätestatud maksu olemusega.
7. Maksukorralduse seaduse § 7 lg. 5 sätestatud "kohalike maksude registreerimise" nõue tähendab kohalike omavalitsuste volikogude kohustust informeerida rahandusministeeriumi kõigist nende poolt kehtestatavatest kohalikest maksudest. Kui registreeritav kohalik maks vastab rahandusministri poolt sätestatud maksu olemusele, ei ole rahandusministeeriumil õigust keelduda maksu registreerimisest. Kohalike maksude registreerimise eesmärk on saada ammendav ülevaade Eestis kehtestatud kohalikest maksudest. Riigikogu istungi
8. septembri 1993.a. stenogrammis on fikseeritud, et Maksukorralduse seadus võeti vastu muutmata kujul Riigikogu 33 liikme poolthäälega. Kirjalikult esitas Riigikohtule oma arvamuse Vabariigi Presidendi taotluse kohta justiitsminister Kaido Kama, kes leidis, et Maksukorralduse seadus ei ole vastuolus

ga. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud õiguskantsleri arvamuse, kes toetas Vabariigi Presidendi taotlust, kohus leidis:

§ 157

lg.2 järgi on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse. Kuna kohalikud omavalitsused tegutsevad

kohaselt seaduste alusel, siis ei saa Riigikogu oma seadusandlikke volitusi kohalike oma-valitsuste tegevuse reguleerimise alal delegeerida. Maksukorralduse seaduse §-s 7 lg.2 ja 5 sätestatud rahandusministri ülesanne määratleda kohalike maksude olemus ja kehtestada nende kooskõlastamise ja registreerimise kord rahandusministeeriumis on Riigikogu poolne seadusandlike volituste delegeerimine täide-saatvale riigivõimule. Maksukorralduse seaduse §-s 7 lg.2 kasutatakse väljendit "maksude olemus". Sama paragrahvi 5. lõikes kasutatakse väljendit "maksude kooskõlastamine ja registreerimine". Nende väljendite sisu on Maksukorralduse seaduses õiguslikult määratlemata. Riigikogu 25.oktoobri 1993.a. selgituse kohaselt tähendab "maksude olemuse sätestamine" kohaliku maksu kirjelduse (iseloomustuse) sätestamist rahandusministri poolt. Selgitus seostab kohalike maksude kooskõlastamise ja registreerimise rahandusministeeriumis kohaliku maksu olemusega. Vastavalt selgitusele kontrollitakse kooskõlastamisel kohaliku omavalitsuse volikogu õigusakti projekti vastavust maksu olemusega, registreerimisel aga kontrollitakse volikogu poolt kehtestatud kohaliku maksu vastavust maksu olemusele. Sellest järeldab kohus, et rahandusministrile on antud võimalus otseselt sekkuda kohalike maksude võtmise, tingimuste ja korra määramisse.

§ 154

kohaselt otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused kõiki kohaliku elu küsimusi ja nad tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Maksukorralduse seaduse § 7 lg.2 ja 5 on vastuolus

§-de 154 ja 157 lg. 2 sätetega, kuna kohalike maksude olemuse määramine, nende kooskõlastamine ja registreerimine rahandusministri või tema poolt sätestatud korras, välistab kohaliku omavalitsuse iseseisva tegutsemise seaduse alusel maksude kehtestamisel.

§-d 33 ja 43 sätestavad igaühe põhiõigused kodu, eluruumi, valduse ja töökoha puutumatusele, samuti posti, tele-graafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele.

§ 9lg.

2 alusel laienevad need õigused ka juriidilistele isikutele. Piiranguid ja erandeid neist põhiseaduslikest õigustest võib seadusega teha üksnes

s ettenähtud eesmärkidel - tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Maksukorralduse seaduse § 17 lg.1 ja 2 kohaselt on maksuhalduri ametiisikul õigus ilma eelneva hoiatuse või eriloata kontrollida ettevõtete, asutuste või muude organisatsioonide territooriume, hooneid, rajatisi ja ruume. Sama seaduse § 19 annab maksuhaldurile õiguse paigaldada ettevõtetes, asutustes ja muudes organisatsioonides mahutitele, hoidlatele ja seadmetele mõõtureid, plommida või pitseerida mahuteid, hoidlaid, ruume ja seadmeid ning paigaldada kaameraid. Kõik see eeldab sisenemist võõrasse valdusesse. Omaniku või valdaja nõusolekut osundatud sätted ei nõua. Põhiseaduslik omandi puutumatuse põhimõte aga eeldab võõrasse valdusesse sisenemiseks omaniku või valdaja nõusolekut. Maksukorralduse seaduse § 17 lg. 2 annab maksuhaldurile, kui tal on alust arvata, et kontrollimisega viivitamine võib viia maksude tasumisest kõrvalehoidmisele, õiguse teostada vajalikku kontrollimist kohtuniku loal. Kohtuniku loa olemasolu ei muuda niisugust kontrollimist põhiseaduslikuks, sest

§-s 33 nimetatud eluruumi, valduse ega töökoha puutumatuse piiramise võimalikuks aluseks ei ole maksuhalduri arvamus, et kontrollimisega viivitamine võib viia maksu tasumisest kõrvalehoidumisele. Maksuhaldurile valdusse tungimise õiguse andmine pelga arvamuse alusel,seostamata seda põhistatuse, dokumenteerituse või faktilise aluse olemasolu nõudega, loob tingimused põhiseaduslike õiguste kontrollimatuks piiramiseks ametniku suva alusel. Taolise, seaduses fikseeritud põhistatuse nõude puudumine, muudab kohtuniku loa küsimise formaalseks, sest kohtunikul puudub alus asja sisu hindamiseks. Maksukorralduse seaduse § 19 näeb ette kaamerate paigaldamise selleks, et kontrollida maksude tasumise õigsust või määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Seaduse tekstist ei nähtu, kas tegemist on kaameratega varjatud (salajaseks) jälgimiseks või avaliku ning omaniku või valdaja nõusolekul paigaldatud jälgimisvahenditega. Kui kasutatakse varjatud jälgimiseks mõeldud kaameraid, siis on tegemist nn. erivahenditega, millega võidakse rikkuda eraelu ja äritegevuse põhiseaduslikku privaatsuse printsiipi ning seetõttu peab olema taoliste vahendite rakendamise aluseks sellekohane seadus, mis sätestab erivahendite rakendamise alused, neid rakendama õigustatud subjektid , korra jmt. Kehtiva normistiku kohaselt maksuhaldur nende subjektide ringi ei kuulu. Seega on Maksukorralduse seaduse § 19 alusel kaamerate paigaldamine vastuolus

§-dega 26, 33 ja 43.

§ 15

lg.1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Maksukorralduse seaduse VII. peatükis kehtestatakse vaidluste kohtueelse lahendamise kord. Tegemist on vaidluste kohtueelse lahendamisega halduskorras, mida läbimata ei saa pöörduda kaebusega halduskohtusse.

§ 46

ei välista vaidluse lahendamise kohtueelset halduskorda, andes igaühele õiguse pöörduda avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole.

§ 13lg.

2 kohaselt peab seadus kaitsma igaüht riigivõimu omavoli eest. Maksukorralduse seaduse VII. peatükiga ettenähtud vaidluse lahendamise kohtueelne kord ei vasta sellele nõudele, sest vaidluse lahendamine on antud haldusorganile, kelle tegevuse peale kaebus esitati. Ka vaidluse lahendamise kord ja maksumaksjale antud garantiid on sätestatud puudulikult. Maksukorralduse seaduse mitmed sätted eeldavad Riigikogu poolt varem vastuvõetud haldusõigusrikkumiste seadustiku, tsiviilkohtupidamise seadustiku, täitemenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku ja Eesti Panga seaduse muutmist.

§ 104

lg.2 p.12 ja 14 kohaselt saab nimetatud seaduseid muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Riigikogu 28. septembri 1993.a. istungi stenogrammist nähtub, et Maksukorralduse seadus võeti vastu poolthäälte enamusega, mis ei moodusta antud juhul Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seega on Maksukorralduse seaduse vastuvõtmisel rikutud

ga kehtestatud korda seaduste vastuvõtmiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg.1 p.4, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium otsustas: tunnistada 28. septembril 1993.a. Riigikogus vastuvõetud Maksukorralduse seadus Eesti Vabariigi

ga vastuolus olevaks. Kohtuotsus jõustub selle kuulutamisest ega kuulu edasikaebamisele. Riigikohtu esimees Rait Maruste