2 korras esitatud ettepaneku, tunnistada
2 alusel Eesti Vabariigi Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg. 4 kehtetuks, läbivaatamine. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium koosseisus: eesistuja, kolleegiumi esimees Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 05.jaanuari 1994.a. kohtuistungil Riigikohtus õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja ning justiitsminister Kaido Kama osavõtul, kolleegiumi sekretär Ene Kulli juuresolekul, läbi õiguskantsleri taotluse nr.84 7.oktoobrist 1993.a. Õiguskantsler esitas taotluse nr.84 Riigikohtule 7.oktoobril 1993.a. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi eelistungil 5.novembril 1993.a. sedastati kolleegiumile esitatud materjalide puudulikkust ja ebatäpsust. Kolleegium pöördus Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lg. 3 alusel õiguskantsleri poole materjalide täiendamiseks ja täpsustamiseks. Seaduse nõuete kohaselt vormistatud taotluse esitas õiguskantsler Riigikohtule 12.novembril 1993.a. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: 20.septembril 199O.a. võeti vastu Eesti Vabariigi Politseiseadus. 21.aprillil 1993.a. võttis Riigikogu vastu Eesti Vabariigi Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse. Õiguskantsler leidis, et Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 on vastuolus
ga ning, tuginedes
§-le 142 lg. 1 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-le 15 lg.1, saatis 27.augustil 1993.a. Riigikogule ettepaneku Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 kooskõlla viimiseks
ga. Riigikogu arutas õiguskantsleri ettepanekut 14.septembril 1993.a. ja lükkas õiguskantsleri ettepaneku tagasi. Õiguskantsler juhindus
§-st 142 lg. 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §st 17 ning esitas 7.oktoobril 1993.a. Riigikohtule taotluse nr. 84. Taotluses tegi õiguskantsler ettepaneku tunnistada
2 alusel Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 kehtetuks. Õiguskantsler leidis, et Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 on vastuolus
§-dega 11 ning 3, 4, 13, 26, 33, 43, 59, 86 ja 146 nende koostoimes järgmistel põhjustel: 1. Eesti Vabariigi Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa 4.lõigus on sätestatud, et kaitsepolitsei ametnikud võivad ajutiselt, kuni operatiivjälituslikku tegevust sätestava seaduse vastuvõtmiseni, oma ülesannete täitmiseks kasutada operatiivtehnilisi erimeetmeid ainult Riigikohtu esimehe poolt nimetatud Riigikohtu liikme kirjaliku nõusoleku alusel.
§-s 11 on sätestatud, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas
ga. Eesti Vabariigi Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse osundatud säte jätab aga kaitsepolitsei ametnike ja volitatud Riigikohtu liikme suva küsimuseks: 1) mida käsitada operatiivtehniliste erimeetmetena; 2) millistel juhtudel ja korras neid seadusega reguleerimata erimeetmeid kasutada. Seega eirati
§-s 11 sätestatud põhimõtet, mis ei kuulu piiramisele isegi
§-s 130 sätestatud juhtudel. Ametiisiku suva möönamisel seaduse asendajana tekib olustik, kus välistatakse
§-s 13 sätestatud põhimõtte rakendumine, mille kohaselt igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Käesoleval juhul osundatud seadus ainult õigustab ülaltoodud ametiisikuid vastava tegevuse osas, sätestamata igaühe õiguste ja vabaduste kaitse konkreetseid juhtusid ja korda sellisel piiramisel. Eeltoodu alusel näeme, et osundatud seaduse vastuvõtmise läbi on tekkinud
toime ajutine peatumine. 2. Riigikogu ei ole arvesse võtnud operatiivtehniliste erimeetmete rakendamisega kaasnevat põhiõiguste ja -vabaduste piiramist ning
§-des 26, 33 ja 43 püstitatud kategoorilist nõuet, et neis paragrahvides ettenähtud igaühe õiguste piiramiseks võib teha erandeid vaid seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Eeltoodust tuleneb seadusandlikule riigivõimule kohustus just nii toimida (
). See tähendab, et üksnes seadusega tohib konkreetselt fikseerida erimeetmete rakendamise subjektid, juhud, tingimused, ulatuse, kontrolli erimeetmete kasutamise üle ning vastavate ametiisikute vastutuse. Nende põhiseaduslike nõuete eiramine jätab deklaratiivseks ning praktikas realiseerimatuks Politseiseaduse §-s 13 lg. 1 p.12 sätestatu. 3. Andes kaitsepolitseile üldsõnaliselt õiguse ,,oma ülesannete täitmiseks kasutada operatiivtehnilisi erimeetmeid,, , on Riigikogu
s nõutavad juhud võrdsustanud kaitsepolitsei kogu üldpädevusega (Politseiseaduse § 1O lg. 4), Riigikohtu liikmele õiguse andmisega otsustada nõusoleku andmine erimeetmete rakendamiseks aga piirdunud
s nõutavakorra ühe elemendiga. Seetõttu on tekkinud õigusolustik, kus osundatud seaduse II osa 4.lõigus sätestatu toob kaasa: 1) juhtude osas - normide kehtestamise, millel puudub õigusvastase tegevuse või tegevusetuse sisu avav dispositsioon, rääkimata sanktsioonist (Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa
s nõutavat, üksnes seadusega reguleeritavat õiguste piiramise juhtude ja korra otsustamist kaitsepolitsei ametnikele ega Riigikohtu liikmele. See on vastuolus
Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule, täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele. Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid (
Politsei on aga täidesaatva riigivõimu organ, mis kuulub siseministeeriumi valitsemisalasse (Politseiseaduse § 2 lg 1). Kohus mõistab õigust kooskõlas
ja seadustega, kuid ei reguleeri seaduse jõuga võrdväärselt igaühe õiguste piiramise juhtusid ja korda.,, Tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud õiguskantsleri selgitused ja justiitsministri sõnavõtu, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium l e i d i s: Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 jätab avamata, mida selles sättes mõistetakse operatiivtehniliste erimeetmetena. Kriminalistikas kasutatakse mõistet ,,operatiivtehnilised erimeetmed,, või ,,operatiivjälituslikud abinõud,, tehnikavahendite ja toimingute tähenduses, mis võimaldavad informatsiooni kogumise eesmärgil sekkuda isiku õiguste ja vabaduste kasutamisse varjatult, so. isiku teadmata. Seaduslikkuse kui (rahvusvahelise) õiguse üldtunnustatud põhimõtte ning Eesti Vabariigi
§-s 3 sätestatud printsiibi kohaselt võib põhiõigusi ja vabadusi piirata üksnes seaduse alusel. Seadusega kindlaksmääratud ja avalikustatud õiguste ja vabaduste piiramise kord ning avalikkus võimaldab valikuvabaduse ning tagab võimaluse vältida võimu kuritarvitust. Põhjaliku seadusandliku regulatsiooni puudumine ja varjatus jätab aga isiku ilma õigusest informatsioonilisele enesemääratlusele, valida käitumisjoont ja end kaitsta. Seadus, lubades kaitsepolitsei ametnikel kasutada operatiivtehnilisi erimeetmeid, annab võimaluse piirata
s loetletud õigusi ja vabadusi, sealhulgas §-des 26, 33 ja 43 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kodu puutumatusele ja üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Eelnimetatud õiguste ja vabaduste piiramise võimaluse näevad ette nii Põhiseadus kui ka rahvusvahelise õiguse aktid.
§-d 26 ja 33 lubavad piirata õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning õigust kodu puutumatusele tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Õigust kodu puutumatusele lubab
piirata ka tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses.
kohaselt võib õigust üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele piirata ainult kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks.
kohaselt võib osundatud piiranguid teha ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 8 kohaselt on igaühel õigus era-ja perekonnaelu, kodu ja korrespondentsi saladuse austamisele. Võimuorganid ei või sekkuda nende õiguste kasutamisse, välja arvatud juhud, mis on ette nähtud seaduses ning on vajalikud demokraatlikus ühiskonnas rahvusliku julgeoleku, avaliku korra või maa majandusliku heaolu, korratuse või kuriteo ärahoidmise, tervise või kõlbluse kaitsmise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmise huvides. Operatiivtehnilisi erimeetmeid käsitleb kaks seadust - Politseiseadus ja Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seadus. Politseiseaduse § 13 lg. 1 p. 12 annab politseile õiguse rakendada operatiivjälitusabinõusid, kasutada kuritegude tõkestamiseks, väljaselgitamiseks ja avastamiseks tehnilisi ja muid vahendeid, rikkumata kodanike põhiseaduslikke õigusi. Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 kohaselt võivad kaitsepolitsei ametnikud ajutiselt, kuni operatiivjälituslikku tegevust sätestava seaduse vastuvõtmiseni, oma ülesannete täitmiseks kasutada operatiivtehnilisi erimeetmeid ainult Riigikohtu esimehe poolt nimetatud Riigikohtu liikme kirjaliku nõusoleku alusel. Seadusandlikult reguleerimata on, kuidas võivad Politseiseaduse §-s 13 lg.1 p.12 sätestatud õigust kasutada teised harupolitseid, sest §-s 13 lg.1 p. 12 sätestatu on käsitatav üldnormina, mis laieneb kõigile politsei harudele. See tähendab, et seadus õigustab operatiivjälitusabinõusid kasutama lisaks kaitsepolitseile, ka väli-, liiklus-, kriminaal- ja kuritegude eeluurimisega tegeleva politsei. Politseiseaduse §-is 13 lg.1 p.12 antud õiguse kasutamise korra puudumisele põhiseaduslikkuse hinnangu andmine käesoleva asja arutamisel väljub aga Riigikohtu kompetentsist, sest Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg.3 kohaselt lahendab Riigikohus õigusaktide
le vastavust üksnes taotluses soovitud ulatuses. Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seadus seostas loa andmise operatiivtehniliste erimeetmete rakendamiseks Riigikohtu liikme nõusolekuga. See tuleneb
§-st 43, mille järgi igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele ja erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Kohtu loa küsimine neis asjus on
nõue ning seda võib anda ainult kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Seadustes on sätestatud operatiivtehniliste erimeetmete kasutamise võimalus ning põhiõiguste ja vabaduste piiramise üldalused. Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 on osundatud subjekt(id), kes on õigustatud nimetatud vahendeid kasutama - kõik kaitsepolitseiametnikud. Politseiseaduse § 10 lg.4 sätestab üldeesmärgid, mil kaitsepolitseiametnikud on õigustatud operatiivtehnilisi erimeetmeid rakendama, so. Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra, territoriaalse terviklikkuse ja riigisaladuste kaitseks, vastuluure teostamiseks, võitluseks terrorismi ja korruptsiooniga. Fikseeritud on ka mõned operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise korra elemendid. Nendeks on kirjalikkus (,,kirjaliku nõusoleku,,) ja riigikohtuniku nõusolek (,,Riigikohtu esimehe poolt nimetatud Riigikohtu liikme,,). See kõik on seostatud ajutisuse tingimusega (,, kuni operatiivjälituslikku tegevust sätestava seaduse vastuvõtmiseni,,). Esitatu alusel nendib kohus, et osaline seadusandlik regulatsioon operatiivtehniliste erimeetmete kasutamiseks kaitsepolitsei ametnike poolt on olemas ning seadus, kui ta kord on vastu võetud, on täitjaile tegevuse aluseks senikaua, kuni ta on vastava korra kohaselt kas muudetud või tühistatud. Samas leiab kohus, et kehtiv normistik operatiivtehniliste erimeetmete rakendamiseks on põhiõiguste ja vabaduste igakülgse kaitse seisukohast ebapiisav ja puudulik, mis nii olulises valdkonnas sisaldab ohtu suvalisuseks ning põhiõiguste ja vabaduste kasutamise moonutusteks ja
vastasteks kitsendusteks. Sätestamata on jäetud, mida konkreetselt mõistetakse operatiivtehniliste erimeetmete all. Seadustes kasutatakse erinevat terminoloogiat - Politseiseaduses §-s 13 lg.1 p.12 ,,operatiivjälitusabinõud,, , Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.-s 4 ,,operatiivtehnilised erimeetmed,,. Ebaühtlane terminoloogia ning legaaldefinitsiooni puudumine jätab avamata mõiste sisu ning ei anna seeläbi võimalust ametnike tegevuse seaduslikkuse hindamiseks. Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 võimaldab sisustada juhtude ringi, mil võib kasutada operatiivtehnilisi erimeetmeid, laiemalt kui seda lubavad
§-d 26, 33 ja 43. Täpsustamata on jäetud operatiivtehnilisi erimeetmeid rakendama õigustatud subjektide ring, juhud, tingimused, protseduuriline kord, garantiid, kontroll ja järelevalve ning vastutus. Need puudused jätavad deklaratiivseks ning praktiliselt kontrollimatuks Politseiseaduse §-s 13 lg.1 p.12 sätestatud põhiseaduslike õiguste ja vabaduste rikkumise keelu nõude. Seega on Riigikogu Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seadus II osa 4.lõiget vastu võttes eiranud
§-i 3, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes
ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning rikkunud §-i 14, mis kohustab seadusandlikku võimu tagama igaühe õigused ja vabadused. Jättes eelosundatud olulised üksikküsimused kaitsepolitsei ametnike ja Riigikohtu liikme otsustada, on Riigikogu ületanud oma pädevuspiire.
§-de 11, 26, 33, 43 kohaselt võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas
ga ja seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Riigikogu oleks pidanud operatiivtehniliste erimeetmete rakendamise konkreetsed juhud ja üksikasjaliku korra ning sellega seonduva õiguste võimalikud piirangud ise kehtestama, mitte aga neid delegeerima kaitsepolitsei ametnikele ja riigikohtunikule. Seda, mida
järgi on õigustatud või kohustatud tegema seadusandja, ei saa edasi delegeerida täitevvõimule, isegi mitte ajutiselt ja kohtuvõimu kontrollivõimaluse tingimusel. Seega on Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 vastuolus ka
§-ga 13 lg.2, sest ebapiisav regulatsioon põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamisel ei kaitse igaüht riigivõimu omavoli eest. Juhindudes
§-st 152 lg.2 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §st 19 lg.1 p.2 põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium otsustab: rahuldada õiguskantsleri taotlus 7.oktoobrist 1993.a. nr.84 ning tunnistada Eesti Vabariigi Politseiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse II osa lg.4 kehtetuks alates käesoleva otsuse jõustumisest. Otsus jõustub selle kuulutamisest, on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Riigikohtu esimees Rait Maruste
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.