III-4/A-8/94 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 2. novembril 1994.a. Õiguskantsleri taotluse, tunnistada Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994.a. määrus nr. 31, millega kinnitati "Sõidukite tasulis

§ 152

lg 2 alusel kehtetuks, läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas

1. oktoobri 1994.a. kohtuistungil õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumäe ja Tallinna Linnavalitsuse esindaja Heikki Ojamaa osavõtul ning kolleegiumi sekretär Kerdi Raua juuresolekul läbi õiguskantsleri
2. septembri 1994.a. taotluse nr.
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Tallinna Linnavalitsuse
4. märtsi 1994.a. määrusega nr. 31 kinnitatud Sõidukite tasulise valveta parkimise eeskirja (edaspidi: parkimise eeskiri) p. 7 ja
5. aprilli 1993.a. määrusega nr. 70 kinnitatud Sõiduki sundteisaldamise ja liikumist takistava vahendi kasutamise juhendi (edaspidi: sundteisaldamise juhend) p. 3 ja p. 2 lubavad kehtiva parkimistõendita või parkimiseks mitteettenähtud kohas pargitud sõiduki ratta lukustada, takistamaks sõiduki kasutamist, kuni juhi kindlakstegemiseni. Õiguskantsler, juhindudes

§-st 142 lg 1 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 15 lg 1, tegi 26. mail 1994.a. Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku viia parkimise eeskiri ja sundteisaldamise juhend kooskõlla

, Haldusõiguserikkumiste seadustikuga, Politseiseadusega, Liiklusseaduse ja Vabariigi Valitsuse

1. juuli 1992.a. määrusega nr. 205 kinnitatud Eesti Vabariigi liikluseeskirjaga. Tallinna Linnavalitsus rahuldas õiguskantsleri ettepaneku osaliselt. Linnavalitsuse täiendustega kõrvaldati Tallinna Linnavalitsuse
2. märtsi 1994.a. määruse nr. 31 ja
3. aprilli 1993.a. määruse nr. 70 vastuolu

§-ga 59, Politseiseaduse §-ga 3, Haldusõiguserikkumiste seadustiku §-ga 336 ja liikluseeskirjaga. Juhindudes

§-st 142 lg 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 17 tegi õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku, tunnistada

§ 152lg 2 alusel Tallinna Linnavalitsuse 31.

märtsi 1994.a. määrus nr. 31 ja 16. aprilli 1993.a. määrus nr. 70 kehtetuks. Õiguskantsler leidis, et linnavalitsuse määrused on

ja seadustega vastuolus järgmistel põhjustel: 1.

§ 32sätestab: "Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kitsendused sätestab seadus." Parkimise eeskirja ja sundteisaldamise juhendiga on aga see põhiseaduslik igaühe õigus ebaseaduslikult kitsendatud, sest parkimise eeskirja punkt 7 ja sundteisaldamise juhendi punktid 1 ja 2 lubavad sõiduki ratta lukustada, takistamaks sõiduki edasist kasutamist, kuni juhi kindlakstegemiseni. Liiklusvahendi kasutamist takistavate seadmete ja sundteisaldamise juhendi punktid 1 ja 2 on vastuolus

§-ga

2. Haldusõiguserikkumiste seadustik reguleerib vastutust nende tegude eest, mille puhul on ette nähtud halduskaristus. Selliste tegude hulka kuulub enamus liikluseeskirja rikkumisi, sealhulgas liiklusvahendite parkimis- ja peatumisnõuete rikkumine. Haldusõiguserikkumiste eest võidakse kohaldada halduskaristusena ainult rahatrahvi, eriõiguste äravõtmist või haldusaresti (§ 19). Isiku vara kasutamist tõkestavate vahendite paigaldamist selles ettenähtud ei ole ja seda pole võimalik tõlgendada teisiti kui karistusena mingi teo, praegusel juhul ebaõige parkimise eest. Arusaamatu on punktis 7 esitatud sõiduki ratta lukustamise põhjendus "... kuni juhi kindlakstegemiseni", sest auto on riikliku registrimärgiga tähistatud ja omaniku või valdaja tuvastamine ei vaja selleks erimeetmeid. Millegagi ei ole põhjendatud vajadus kohe juhi tuvastamiseks. Sellest tulenevalt on parkimise eeskirja punkt 7 vastuolus Haldusõigusrikkumiste seadustiku §-ga
4. Parkimise eeskiri on vastuolus ka liikluskorralduse olukorraga Tallinna tänavatel ja parklates. Nimelt puudub kõikjal vastav tänavamärgistus, samuti enamuses parklates ka lisamärgistuse vahendusel informatsioon, kus ja millistel tingimustel tohib parkida. Niisugune informatsioon peab olema kooskõlas liikluseeskirja lisades 2 ja 3 esitatud tingimustega. Tallinnas seda nõuet täidetud ei ole. Seega puudub õiguslik alus ühepoolsete kõrgendatud nõudmiste esitamiseks tasulise parkimise näol sõiduki juhtidele, jättes omapoolsed Tallinna linna kohustused täitmata ja asetades seeläbi sõidukite juhid teadlikult olukorda, kus alati ei olegi teabe puudumisel võimalik liikluseeskirja täita. Vastavalt Liiklusseaduse §-le 5 lg 2 peab tee seisund tagama ohutu ja takistusteta liikluse ning vastama Eesti Vabariigis kehtivatele nõuetele. Sama seaduse § 6 kohaselt peab teeomanik või valdaja pidevalt jälgima tee seisundit, hoidma tee korras ja viivitamatult kõrvaldama liiklust ohustavad või segavad takistused. Seega on parkimise eeskirjad vastuolus liiklusseaduse §-de 5 ja 6 nõuetega. Justiitsminister Urmas Arumäe toetab kirjalikus arvamuses õiguskantsleri taotlust. Kohtuistungil täpsustas õiguskantsleri asetäitja-nõunik taotlust ning palus kehtetuks tunnistada Tallinna Linnavalitsuse
5. märtsi 1994.a. määruse nr. 31 p. 1, millega kinnitati parkimise eeskiri, ja
6. aprilli 1993.a. määruse nr. 70 p. 1, millega kehtestati sundteisaldamise juhend. Määruste ülejäänud punktid puudutavad varem kehtinud akte ja
7. märtsi 1994.a. määruse nr. 31 jõustumist. Tutvunud esitatud materjalidega ning ära kuulanud õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ja Tallinna Linnavalitsuse esindaja selgitused põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis:

§ 154

lg 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduse alusel iseseisvalt. Parkimise organiseerimine kohaliku omavalitsuse territooriumil on tema korraldada. Kehtiva parkimistõendita või selleks mitte ettenähtud kohas pargitud auto ratta lukustamise lubamine kohaliku omavalitsuse territooriumil on üheaegselt nii kohaliku elu küsimuse otsustamine kui ka omandiõiguse piiramine.

§ 32

lg 2 annab igaühele õiguse temale kuuluvat omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kusjuures kitsendused sätestab seadus. Tallinna Linnavalitsus kehtestas oma määrustega parkimise eeskirja ja sundteisaldamise juhendi, arvestamata, et puudus seadus, mis annaks kohaliku omavalitsuse volikogule ja tema täitevorganile õiguse rakendada sõiduki ratta lukustamist ja sellega piirates omandi (auto) kasutamist, mistõttu Tallinna Linnavalitsuse määrused on vastuolus

§-ga

1. Eelmärgitud põhjustel oli õiguskantsleri esitatud taotlus selle täpsustatud kujul põhjendatud. Tallinna Linnavalitsus jõudis ise
2. oktoobri 1994.a. määrusega nr. 99 tunnistada kehtetuks linnavalitsuse
3. aprilli 1993.a. määruse nr. 70, millega kinnitati sundteisaldamise juhend ning muuta linnavalitsuse
4. märtsi 1994.a. määrusega kehtestatud parkimise eeskirjade punkti 7, mis lubas pargitud sõiduki ratta lukustada kuni juhi kindlakstegemiseni. Uues sõnastuses ei anta ratta lukustamiseks võimalust. Arvestades seda, et Tallinna Linnavalitsus ise enne põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kõrvaldas määruste vastuolu

§-ga 32, ei saa kohus seda enam teha. Kohus piirdub linnavalitsuste määruste

vastasuse tunnistamisega. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§-dest 15 lg 2 ja 152 lg 2 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p. 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustab: jätta rahuldamata õiguskantsleri 6. septembri 1994.a. taotlus nr. 117 täpsustatud kujul taotluse aluse äralangemise tõttu. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Riigikohtu esimees Rait Maruste