III-4/1-10/94

III-4/A-10/94 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. detsembril 1994.a. Vabariigi Valitsuse
2. juuli 1992.a. määruse nr. 215 punkt 2 ja "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse" Põhiseadusele vastavuse läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld vaatas
3. detsembri 1994.a. kohtuistungil Kaitseministeeriumi esindaja Andres Hallmäe, õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Aare Reenumäe osavõtul ning kolleegiumi sekretär Kerdi Raua juuresolekul läbi Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri 1994.a. otsuse, millega tunnistati Põhiseaduse vastaseks ja jäeti kohaldamata Eesti Vabariigi Valitsuse
5. juuli 1992.a. määruse nr. 215 "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude formeeringute ning ettevõtete, asutuste, organisatsioonide ja üksikisikute vahel sooritatud tehingute ümbervormistamise kohta" punkt 2 ja
6. mail 1993.a. Riigikogu poolt vastu võetud "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seadus". Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium, vaadanud läbi aktsiaseltside Fonon ja Baltic Group International apellatsioonkaebuse Tallinna Linnakohtu otsuse peale, otsustas
7. oktoobril 1994.a. kaebuse rahuldada ning ühtlasi tunnistada Vabariigi Valitsuse
8. juuli 1992.a. määruse nr. 215 punkti 2 ja
9. mail 1993.a. vastu võetud "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse" Põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis need kohaldamata. Kaebuse esitajad väitsid, et nad omandasid vara, mis ei olnud sõjaväelise iseloomuga ning ei kuulunud Eesti Vabariigile, seaduslikus korras ostu-müügi lepingu teel, nad on vara heausksed omanikud ning neil on omanikena õigus oma õiguste võrdsele kaitsele. Ka leidsid kaebajad, et omandisuhteid ei saa reguleerida valitsuse määrusega. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium leidis, et Vabariigi Valitsuse
10. juuli 1992.a. määruse nr. 215 punkt 2 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 32 lg 2, mis sätestab, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Vabariigi Valitsuse kompetentsi ei kuulu omandi kitsenduste kehtestamine. Seadust, mis piiranuks õigust vaidlusalast vara vallata, kasutada või käsutada ei olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal olemas. Samuti leidis Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium, et
11. mai 1993.a. "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seadus" on Põhiseadusega vastuolus. Seaduse § 1 sätestab, et kõik Eesti territooriumil paiknenud või paiknevate endise NSVL relvajõudude struktuuriüksuste valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatiste suhtes pärast
12. aasta
13. märtsi Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta sõlmitud tehingud on kehtetud. Põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Riigikogu, tunnistades kehtetuks teatud konkreetsed tsiviilõiguslikud tehingud, asus õigust mõistma. Riigikogu selline tegevus on vastuolus Põhiseaduse §-ga 146 ning Põhiseadusest tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Samuti on nimetatud seadus ringkonnakohtu arvates vastuolus Põhiseaduse §-ga 3, mille kohaselt saavad täitmiseks kohustuslikud olla üksnes avaldatud seadused, kuid nimetatud seaduses on Riigikogu kehtestanud tagasiulatuva keelu. Tallinna Ringkonnakohus saatis Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 lg 2 alusel
14. oktoobri 1994.a. kohtuotsuse Riigikohtule. Otsus saabus Riigikohtusse
15. oktoobril 1994.a. Tsiviilasjas on Kaitseministeerium esitanud Riigikohtule kassatsioonkaebuse. Kohtuistungil Kaitseministeeriumi esindaja leidis, et vaidlustatud aktid ei ole vastuolus Põhiseadusega, õiguskantsleri esindaja toetas Ringkonnakohtu otsuses sisalduvat taotlust. Läbi vaadanud esitatud materjalid ning ära kuulanud Kaitseministeeriumi ja õiguskantsleri esindaja sõnavõtu, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium l e i d i s: Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud
16. veebruaril 1918.a. Eesti Vabariik okupeeriti ja annekteeriti Molotov-Ribbendropi pakti alusel 1940.a. Nõukogude Liidu poolt tema relvajõudude abil ja inkorporeeriti ebaseaduslikult NSV Liitu. See oli ebaseaduslik rahvusvahelise õiguse järgi ning vastuolus Põhiseaduses sätestatud eesti rahva ja riigi huvide ja eesmärkidega. Rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusest lähtuvalt on riigid kohustatud järgima rahvusvahelise õiguse norme, sealhulgas ka rahvusvahelise tavaõiguse norme. IV Haagi konventsiooni artikkel 55 sätestab, et okupeeriv riik ei või omandada okupeeritava riigi kinnisvara. Ta peab säilitama kinnisasjade põhiväärtuse ning võib olla üksnes nende valdaja ja kasutaja. Eesti riikluse taastamine on olnud protsess, mille aluseks olnud poliitiliste ja õiguslike otsustuste ulatus, õiguslik sisu ja vorm on sõltunud riiklust taastanud jõudude hetkevõimalustest.
17. märtsil 1990.a. väljendas Eesti NSV Ülemnõukogu kui selleaegne tegelik rahvaesindus tahet taastada Eesti Vabariigi iseseivus ja tunnistas NSV Liidu riigivõimu Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamisest alates ning kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise (restitutio ad integrum). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
18. mai 1990.a. otsusega "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevusprogrammist üleminekuperioodil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni ja valitsemise ajutisest korrast" sätestati, et loodav Eesti Vabariigi õigussüsteem lähtub Eesti rahva tahtest ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi
19. juuli
20. a. otsusega "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" peatati riigi omanduses oleva vara omandivormi muutmine. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tunnistas
21. detsembri 1990.a. otsusega omandisuhete muutmise NSV Liidu poolt vägivaldseks ning taastas omandiõiguse järjepidevuse põhimõtte. Ülemnõukogu
22. augusti 1991.a. otsuse punktiga 1 tunnistati kehtetuks kõik pärast
23. a.
24. juunit Eesti Vabariigi või Eesti NSV riigivõimu- ja -valitsemiseorganite poolt vastuvõetud aktid, millega ettevõtted, asutused ja organisatsioonid anti üle NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvusse, haldusse või juhtimisele. Ühtlasi tunnistati Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSV Liidu riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud ja nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omandiks. Ülemnõukogu
25. jaanuari 1992.a. otsusega "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSVL relvajõudude halduses olevate hoonete ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta" tunnistati endise Nõukogude Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned ja muud rajatised Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks ja keelati kõik tehingud selle varaga ilma valitsuse loata. Sõjaväe vara on riigi vara. Endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara maa, hooned ja rajatised olid ja on Eesti riigi omand. Selle vara reaalne valdamine, kasutamine ja käsutamine muutus võimalikuks järk-järgult alates Eesti Vabariigi taastamisotsustuse tegemisest
26. märtsil
27. a. Rahvusvahelisest õigusest ning Eesti Vabariigi kontinuiteedist tuleneb, et NSV Liidu relvajõud ning tema struktuuriüksused ei olnud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maaalade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks. Väide, et NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara polnud Eesti Vabariigi oma, on ekslik ka sellest lähtekohast, et NSV Liidu lagunemisel kuulus Eestile osa tolleaegse NSV Liidu varadest. Kohtuliku hinnangu sõjaväe varadega tehtud tehingute tsiviilõiguslikuks lahendamiseks on andnud Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegium 29 . jaanuari
28. a. määruses ja Ülemkohtu Presiidium
29. mai
30. a. määruses. Rahva tahte ülimuslikkuse ning riigi suveräänsuse põhimõttest tuleneb legaalsel alusel loodud riigivõimu õigus määrata omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise kord, mida ka Riigikogu ja Vabariigi Valitsus antud juhul teinud on. Seadusandjal on põhimõtteline õigus Põhiseaduses väljendatud rahva tahet arvestades, riigi üldisi huve silmas pidades ning tegelikku olukorda ja legaalsuse printsiipi arvesse võttes anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte, millega võidakse muuta või tühistada varasemaid õigustloovaid akte. Vaadeldaval juhul puudus aga õiguslik tarvidus ja alus seadusega tagasiulatuvalt tehinguid kehtetuks tunnistada, sest vastavad õiguslikud otsustused olid tehtud juba varasemalt.
31. mai 1993.a. seaduse § 1 sätted tehingute kehtetuks tunnistamise osas hägustasid õiguslikku regulatsiooni ning on vastuolus õigusriigi põhimõtetele, mille kohaselt seadusandja on pädev andma tehingute kehtivuse hindamise alused, kuid üksnes kohus võib tunnistada tehingu kehtetuks. Seetõttu on
32. mai 1993.a. seaduse § 1 tehingute kehtetuks tunnistamise osas vastuolus Põhiseaduse mõttega Eesti Vabariigi rajanemisest õigusriikluse põhimõtetele ning Põhiseaduse §-s 146 sisalduva sättega, et õigust mõistab ainult kohus.
33. mai
34. a. seaduse teised paragrahvid ei oma iseseisvat regulatiivset tähendust. Ringkonnakohtu seisukoht, et Vabariigi Valitsuse
35. juuli
36. a. määrusega kehtestatud piirangud on vastuolus Põhiseaduse §-ga 32 lg 2, sest omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendusi saab sätestada vaid seadusega, on ekslik. Määrusega kitsendati riigi omandi kasutamist. Riigi vara valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ja kohustus lasub Vabariigi Valitsusel. Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes. Eeltoodu alusel ning juhindudes Põhiseaduse §-st 152 lg 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p. 1, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b:
37. Rahuldada Tallinna Ringkonnakohtu
38. oktoobri 1994.a. otsuses sisalduv põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus osaliselt.
39. Tunnistada
40. mai
41. a. Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse § 1 kehtetuks. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumiesimees Rait Maruste