Obsah (4)

§ 1§ 4§ 6§ 7

3-4-1-2-96 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 8. novembril 1996. a. Õiguskantsleri 21. juuni 1996. a. taotluse, tunnistada Eluruumide erastamise seaduse ning seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-koopera

§-d 1 p 2 ja 6 p 1 kehtetuks, läbivaatamine. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas

1. oktoobri
2. a. istungil Riigikogu esindaja Mihkel Pärnoja, õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumäe, justiitsminister Paul Varuli ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi õiguskantsleri taotluse nr 2
3. juunist
4. a. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest nähtub: Riigikogu võttis
5. detsembril
6. a. vastu Eluruumide erastamise seaduse ning seaduse "Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta"

(edaspidi muutmise seadus). Õiguskantsler tegi

1. mail
2. a. Riigikogule ettepaneku viia

§ 1p 2, § 6 p 1 ja § 7 kooskõlla põhiseaduse §-ga 32 lg 1.

Riigikogu

1. mai
2. a. istungil ei võetud õiguskantsleri ettepanekut vastu. Seetõttu pöördus õiguskantsler
3. juunil
4. a. samadel motiividel Riigikohtu poole taotlusega tunnistada

§-d 1 p 2 ja 6 p 1 kehtetuks.

1. augustil
2. a. pikendas Riigikohtu üldkogu asja läbivaatamise tähtaega. Õiguskantsler põhjendas oma ettepanekut järgmiselt: 1.

§ 1

p 2, võttes aluseks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 40 loeb erastamise objektiks eluruumid sõltumata sellest, kas need on riigilt tasuta saadud või mitte. ORAS § 3 lg 2 p 3 kohaselt kuulub taasriigistamisele varem riigi poolt kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele tasuta üle antud vara. Muutmise seadus arvab erastamise objektiks ka eluruumid, mis on eraõigusliku juriidilise isiku - põllumajandusreformi seaduse §-s 3 sätestatud kohustatud subjekti või seaduse "Kooperatiivsete, riiklik kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta" (edaspidi taasriigistamise seadus) §-s 2 lg 3 sätestatud taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjekti - omandis ja oli nende omandis vastavate seaduste jõustumise hetkel ega ole riigilt tasuta saadud. Erastamise objektiks on ka eluruum, mis on põllumajandusreformi või taasriigistamise kohustatud subjekti omandist üle läinud tema õigusjärgsele isikule või põllumajandusreformi või taasriigistamise kohustatud subjektide reformi käigus moodustunud uuele juriidilisele isikule. Seega laieneb erastamise kohustus väljapoole ORAS §-s 3 lg 2 piiritletud ulatust ja tähendab eraõigusliku juriidilise isiku vara sundvõõrandamise kohustust, millele juhtis tähelepanu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 12. aprilli 1995. a. otsuses. 2. Põhiseaduse § 32 järgi võib sundvõõrandamine toimuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Ühe eraõigusliku subjekti kohustamist oma vara ära andma teisele eraõiguslikule subjektile ei saa aga lugeda üldise huvi järgimiseks. Samuti ei saa omanikule pakutavat hüvitist rahvakapitali obligatsioonides lugeda õiglaseks, kuna see on väiksem turuhinnast.

§ 4

, täiendades Eluruumide erastamise seadust (edaspidi EES) §-ga 19 lg 6, annab taasriigistamise kohustatud subjektile õiguse eluruumide erastamise eest laekunud erastamisväärtpaberitega tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses ning osta hüvitusfondi obligatsioone. See õigus tõstab rahvakapitali obligatsioonides makstava hüvitise väärtust ja loob eeldusi kokkuleppeks maksta hüvitist erastamisväärtpaberites. Seega saab eluruumide sundvõõrandamisel makstavaks hüvitiseks lugeda võõrandamistehingu järgi saadud erastamisväärtpabereid. Hüvitiseks pole aga õige nimetada erastamisväärtpaberite eest omandatud maad, hüvitusfondi obligatsioone või muud vara, mis on omandatud teise tehingu järgi. Hüvitise kasutamine näiteks maa ostmiseks ei ole enam sundvõõrandamismenetluse osa. Erastamisväärtpaberites makstava hüvitise kasutamisel ei ole tagatud sundvõõrandatava eluruumi hariliku väärtuse hüvitamine kõigile omanikele. Õigust sõlmida teine tehing maa omandamiseks soodsatel tingimustel pole antud kõigile sundvõõrandama kohustatud isikutele, kes on sellega seatud põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda. Hüvitis erastamisväärtpaberites on õiglane vaid juhul, kui pooled selles kokku lepivad. Hüvitamist erastamisväärtpaberitega on kasutatud vara sundvõõrandamisel, mis ei toimu omandireformi raamides. See ei mahu omandireformi raamidesse. Hüvitise maksmine erastamisväärtpaberites, kui sundvõõrandatava vara omanik ei ole sellega nõus, on vastuolus põhiseaduse §-ga 32. 3.

§ 6

p 1, jättes taasriigistamise seaduse §-st 2 lg 1 välja sõnad "kellele on tasuta üle antud riigi vara", laiendab taasriigistamise kohustatud subjektide ringi võrreldes varem kehtinud seadusega. Kohustatud subjektideks loetakse teiste hulgas ka need organisatsioonid, kellele ORAS §de 3 lg 2 ja 40 alusel ei saa panna erastamise kohustust omandireformi käigus, kuna neil ei ole taasriigistamisele kuuluvat vara. Koostoimes taasriigistamise seaduse §-ga 2 lg 3 annab muutmise seadus tagasiulatuvalt seadusliku aluse Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a. määrusega nr 258 kinnitatud kohustatud subjektide nimekirjale, kuhu, rikkudes tol ajal kehtinud seadust, lülitati 158 organisatsiooni, kellest vähemalt 85 vastavalt rahandusministri
3. mai
4. a. kirja lisas esitatud nimekirjale ei olnud riigilt tasuta vara saanud. Õiguskindluse printsiibi järgi ei tohi õigusaktid üldreeglina evida tagasiulatuvat jõudu. Eriti puudutab see akte, mis tekitavad isikutele negatiivseid tagajärgi, piiravad nende õigusi ja vabadusi ning panevad kohustusi.
5. Olles pärast põhiseaduse jõustumist laiendanud taasriigistamise seaduse § 2 lg 1 muutmisega taasriigistamise kohustatud subjektide ringi organisatsioonidega, kes ei ole riigilt tasuta vara saanud, paneb

§ 7

nimetatud organisatsioonidele eluruumide erastamise kohustuse läbi taasriigistamise seaduse § 6`. Sundvõõrandamine on ka erastamise kohustuse panemine organisatsioonidele, kellel on taasriigistamisele kuuluvat vara, kuid erastamine ei toimu mitte taasriigistamisele kuuluva vara arvel, vaid temale kuuluva muu vara arvel. Ollesväljunud ORAS § 3 lg 2 raamest, sätestas Riigikogu sundvõõrandamise kohustuse.

§ 6

p 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 32 selles osas, millega sätestatakse sundvõõrandamise juhud, s.t. eluruumi kohustuslik erastamine, mis ei toimu taasriigistamisele kuuluva vara arvel. Sundvõõrandamise sätestamisel pole järgitud üldise huvi põhimõtet ega tagatud sundvõõrandatava vara omanikule õiglast hüvitist.

1. Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle lisaprotokollid nr 1, 4, 7, 9 , 10 ja
2. Eesti on teinud reservatsiooni konventsiooni lisaprotokolli nr. 1 ratifitseerimisel. Lisaprotokolli nr 1 artikkel 1 lg 1 tunnistab iga füüsilise või juriidilise isiku õigust oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Konventsiooni artikli 64 kohaselt ei saa reservatsioon olla üldist laadi. Konventsiooni ratifitseerimise seaduse §-s 2 sätestatud reservatsioon ja seaduste loetelu ei hõlma taasriigistamise seadust. Järelikult peab see seadus olema kooskõlas konventsiooni ja selle lisaprotokollidega. Põhiseaduse § 123 lg 2 näeb ette, et kui seadus on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Eelmärgitud põhjustel taotles õiguskantsler tunnistada

§ 6

p 1 kehtetuks täielikult ning § 1 p 2 (EES § 3 lg 1`) kehtetuks osas, mis loeb erastamise objektiks kooperatiivse või ühiskondliku organisatsiooni eluruumi, kuivõrd erastamine ei toimu taasriigistamisele kuuluva vara arvelt. Riigikogu esindaja pidas vaidlusalust akti põhiseadusega kooskõlas olevaks. Justiitsminister pidas samuti vaidlustatud akti põhiseadusega kooskõlas olevaks ning leidis, et selline eluruumide erastamine on küll sundvõõrandamine, kuid see toimub üldistes huvides ning kohese ja õiglase hüvitise eest. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud õiguskantsleri asetäitja-nõuniku, riigikogu esindaja ja justiitsministri sõnavõtud, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium l e i d i s: I Läbi vaadanud Tallinna Linnakohtu

1. veebruari
2. a. otsusest tuleneva taotluse, asus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
3. aprilli
4. a. otsuses seisukohale, et EES § 3 lg 1, mis luges erastamise objektiks kooperatiivse organisatsiooni elamu või korteri, olenemata sellest, kelle vahendite arvel see on ehitatud, tähendab kooperatiivse organisatsiooni kui eraõigusliku juriidilise isiku vara sundvõõrandamise kohustust. Leiti, et kohustus erastada vara, mis ei olnud riigilt tasuta saadud, ainult piiratud käibega erastamisväärtpaberite eest, oli vastuolus põhiseaduse §-ga
5. Samas ei takistanud ega takista Riigikohtu otsus kellelgi oma korterit või muud vara võõrandada poolte kokkuleppel ka erastamisväärtpaberite või mõne muu kokkulepitud hüvitise eest. II Riigikogu muutis
6. detsembril
7. a. EES-i ja taasriigistamise seadust, viies EES-i § 3 lg 1 kooskõlla põhiseadusega. Samas täiendati EES-i § 3 lõikega 1`. Selle täienduse järgi on ORAS § 40 alusel ja EES-i kohaselt erastamise objektiks eluruum, mis on Põllumajandusreformi seaduse §-s 3 sätestatud kohustatud subjekti või taasriigistamise kohustatud subjekti omandis ja oli nende omandis vastavate seaduste jõustumise hetkel. EES-i §-st 19 lg 6 jäeti välja sõnad "välja arvatud Hüvitusfondi obligatsioone". Sama lõike lõppu täiendati järgmise lausega: "Taasriigistamise kohustatud subjekt võib talle eluruumi erastamise eest laekunud erastamisväärtpaberitega tasuda ostueesõigusega erastatava maa eest täies ulatuses." Taasriigistamise seaduse §-st 2 lg 1 jäeti aga välja sõnad "kellele on tasuta üle antud riigi vara". Seega täiendas Riigikogu EES-i §-i 3 lõikega 1` ja muutis taasriigistamise seadust selliselt, et nimetatud subjektid on kohustatud erastama kõiki eluruume, mis on nende omandis ja olid nende omandis vastavate seaduste jõustumise hetkel. III Omandisuhete ümberkorraldamise keerukus, ühiskondlike kokkulepete umbmäärasus, piiratud aeg ja vähesed kogemused on põhjustanud omandireformi õigusliku regulatsiooni ebajärjekindluse ja kohatise vastuolulisuse. Omandireformi aluste seaduse üldsätete kohaselt (§ 2) on selle reformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Seejuures ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Seaduse § 3 lg 2 kohaselt muudetakse omandireformi käigus vara omandivormi munitsipaliseerimise, taasriigistamise ja erastamise teel. Üldsätetes mõistetakse erastamisena (§ 3 lg 2 p 2) riigi omandis oleva või munitsipaalomandisse antud vara tasu eest või tasuta eraomandisse andmist. Eluruumide erastamine

tähenduses pole seega kooskõlas Omandireformi aluste seaduses sätestatud omandireformi eesmärgi, sisu ja objektiga. Taasriigistamise seaduse § 1 järgi sätestab see seadus vara taasriigistamise ja erastamise korra tulenevalt ORAS-i §-dest 40 ja

1. Omandireformi aluste seadus § 40 asub seaduse IV peatükis pealkirjaga "Erastamine". Selles peatükis (§ 32) defineeritakse erastamist kui omandireformi käigus riigi või munitsipaalomandis oleva vara tasu eest või tasuta andmist teiste isikute omandisse, mille tulemusena muutub vara omanik. ORAS § 40 lg 1 kohaselt saab aga kohustada ka kooperatiivset, riiklik-kooperatiivset või ühiskondlikku organisatsiooni erastama nende omandis olevat vara. Seega pole ORAS § 40 lg 1 kooskõlas omandireformi eesmärgi, sisu ja objektiga ning erastamise mõistega Omandireformi aluste seaduse tähenduses. Eluruumide erastamise seaduse §-s 2 lg 1 sätestatakse, et eluruumide erastamise eesmärk on anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilitamine. See eesmärk erineb oluliselt omandireformi eesmärgist. Eluruumide erastamise seaduse § 6 p 5 kohaselt on eluruumide erastamisel kohustatud subjektiks taasriigistamise kohustatud subjekt tema omandis olevate eluruumide osas. Taasriigistamise seaduse § 3 lg 1 alusel võib aga taasriigistamisele kuuluda üksnes kohustatud subjektidele tasuta üle antud riigi vara (asja tähenduses), mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Küsitav on sellise organisatsiooni tunnistamine erastamise kohustatud subjektiks, kuni pole tuvastatud, et tema omandis on taasriigistamisele kuuluvat vara. IV Õiguskantsleri käsitatava taotluse alusel teeb põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium abstraktset normikontrolli. Seda pole algatatud üksikjuhtumit käsitavast kohtuotsusest tuleneva taotlusega, nii nagu see leidis aset
2. aprilli
3. a. otsusega lõppenud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Abstraktses normikontrollis hinnatakse vaidlustatud akti või selle osa põhiseadusele vastavust abstraktsel, üldisel kujul. Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt ning abstraktse normikontrolli tulemustest sõltumatult säilib igaühel võimalus vaidlustada oma vara sundvõõrandmise õigusliku aluse vastavus põhiseadusele. V Põhiseaduse §-s 32 sätestatakse, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras, üldistes huvides, õiglase ja kohese hüvituse eest. Järelikult seab põhiseadus omandiõiguse kaitseks kolm tingimust. Need on sundvõõrandamise lubamine üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras, üldise huvi järgimine ning sundvõõrandatud vara kohene ja õiglane hüvitamine. Õiguskantsleri taotluse põhistatust tuleb hinnata arvesse võttes neid tingimusi ning Riigikogu poolt pärast põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. aprilli
5. a. otsust seadustes tehtud muudatusi. Üldine huvi on hinnanguline ja ajas muutuv kriteerium. Kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele kuuluvate eluruumide erastamine kui sunderastamine on sundvõõrandamine, mis toimub faktiliselt omandireformi käigus. Üldjuhul ei saa ühe eraõigusliku subjekti kohustamist oma vara ära andma lugeda üldise huvi järgimiseks. Eluruumide sunderastamisel on aga üldine ja erahuvi põimuvad. Üldine huvi väljendub eeskätt omandireformi vajaduses. Omandireformi kavandas ja sätestas Ülemnõukogu. Ka see, et Riigikogu on kahel korral seadusega väljendanud selget tahet eluruumid sunderastada, osundab kaalukale üldisele huvile. Seetõttu leiab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et tal ei ole abstraktse normikontrolli raames alust vaidlustada üldise huvi järgimist. Eluruumide erastamise seaduse § 8 kohaselt saab eluruumi erastada rahvakapitali obligatsioonide, õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberite, raha, rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate või tööosaku eest ühismajandi või taasriigistamise kohustatud subjektiks oleva majanditevahelise organisatsiooni varas. Õiguskantsleri taotluses on vaidlustatud ainult üks tasumise viis - sundvõõrandatava eluruumi eest tasumine rahvakapitali obligatsioonidega (erastamise väärtpaberitega). Eluruumide erastamise käigus pakutava hüvitise osas on Riigikogu pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. aprilli
7. a. otsust tegutsenud kohtuotsuse mõtte kohaselt ning otsinud ja leidnud täiendavaid võimalusi sundvõõrandatavate eluruumide eest tasumiseks. Riigikohus käsitleb eluruumide erastamise kohustatud subjekti võimalust kasutada eluruumi erastamisest laekunud erastamisväärtpabereid ostueesõigusega maa erastamisel erastamisväärtpaberite hinna tõstmisena. Omandireformi kontekstis võib see olla vaadeldav ka õiglase hüvitisena, kui pooled nii leiavad. Üldise normikontrolli käigus pole aga võimalik hinnata, kas niisugune hüvitis ka konkreetsel juhul on õiglane ja pooli rahuldav. Põhiseaduse §-s 32 lg 1 sätestatud hüvitise kohesuse nõudest tuleneb, et sundvõõrandamise kohustatud subjektidel on õigus saada õiglane hüvitus hiljemalt samaaegselt sundvõõrandamise lõpuleviimisega. Vaidluse korral tohib vara sundvõõrandada alles pärast vastava kohtuotsuse jõustumist ja selle otsusega määratud tasu saamist. Kui aga vara on ikkagi sundvõõrandatud enne vaidluse lahendamist või kohtu otsusega määratud tasu saamist, on põhiseaduse § 32 lg 1 järgi igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada nii vara võõrandamine, kui ka hüvitis või selle suurus. Eelmärgitud põhjustel on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukohal, et õiguskantsleri taotlus ei kuulu rahuldamisele. VI Ratifitseerides
8. märtsil
9. a. Euroopa inimõiguste konventsiooni, tegi Eesti reservatsiooni konventsiooni lisaprotokolli nr. 1 suhtes. Reservatsiooniga mööndi, et taasiseseisvunud Eesti ei ole võimeline korraldama "ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme" täies kooskõlas konventsiooniga. Vastavalt konventsiooni artiklile 64 märgiti reservatsioonis, et protokolli nr 1 artikkel 1 ei laiene reservatsioonis loetletud reformiseadustele. Reservatsiooni mõtte kohaselt möönis Eesti riik juba alustatud omandireformi lõpuleviimise vajadust ning võimalikku mittetäielikku kooskõla konventsioonis sisalduvate omandi kaitse üldtunnustatud põhimõtetega. Konventsiooni ratifitseerimise seadus on jõus ning selle lepingu osalised on tunnistanud reservatsiooni vastuvõetavaks. Konventsiooni mõtte ja selle tõlgendamise praktika kohaselt saavad reservatsioonid olla ajutise iseloomuga ning reservatsiooni tehes kohustuvad riigid selles osundatud mittevastavuse kõrvaldama. Eesti on möönnud omandireformi võimalikku ebakõla omandi kaitse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetega ning on kohustunud need puudused kõrvaldama. Ebakõla tunnistamine ei tähenda võimalust loobuda nõudest, et seadused peavad vastama põhiseadusele. Juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p 1, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b: jätta õiguskantsleri
10. juuni
11. a. taotlus nr. 2 rahuldamata. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Riigikohtu esimees R. Maruste