3-4-1-9-98 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. novembril 1998. a. Õiguskantsleri taotluse, tunnistada kehtetuks

§ 15

lg 2 ning § 17 lg 1, lg 2 p 2, lg 3 ja lg 4, läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Ants Kull ja Jüri Põld, vaatas

1. novembri
2. a avalikul kohtuistungil õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja ja Riigikogu esindaja Tõnis Seesmaa osavõtul ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi õiguskantsleri
3. septembri
4. a taotluse. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest n ä h t u b: Riigikogu võttis
5. mail
6. a vastu

, mille Vabariigi President kuulutas välja

1. juunil
2. a. Õiguskantsler tegi Põhiseaduse § 142 lg 1 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse § 15 lg 1 alusel
3. juunil
4. a Riigikogule ettepaneku viia

§-d 15 ja 17 kooskõlla Põhiseaduse §-ga

1. Riigikogu ei toetanud
2. juunil
3. a õiguskantsleri ettepanekut ja Politseiteenistuse seadus jäi muutmata. Juhindudes Põhiseaduse §-st 142 lg 2 ja Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduse §-st 17, esitas õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada

§-d 15 lg 2 ning 17 lg 1, lg 2 p 2, lg 3 ja lg 4 kehtetuks. Riigikohtule esitatud taotluses leiab õiguskantsler, et

§ 15lg 2 koostoimes sama paragrahvi 1.

lõikega võimaldab teenistuse huvides politseiametniku tema nõusolekuta viia muule politseiametniku ametikohale ka siis, kui sellega kaasneb elukoha muutus.

see säte ei vasta Põhiseaduse §-s 34 sätestatud igaühe õigusele valida elukohta. Tulenevalt Põhiseaduse §-st 124 lg 3 võib elukoha valiku õigust piirata üksnes kaitseväes ja asendusteenistuses olevate isikute suhtes nende teenistuse erilaadi huvides. Seega politseiametniku tema nõusolekuta üleviimine ametikohale, millega paratamatult kaasneb elukoha vahetus, pole kooskõlas Põhiseadusega, sest politseiametnik ei saa ise otsustada oma elukoha üle. Üleviimisel teise paikkonda ilma politseiametniku nõusolekuta on politseiametnik sunnitud kohustuslikus korras muutma elukohta. Kui politseiametnik keeldub teisele ametikohale üleviimisega kaasnevalt elukohta muutmast, siis võib see kaasa tuua teenistusest vabastamise Avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel (

§ 42p 3).

Seega on

§-ga 15 lg 2 politseiametnikult distsiplinaarkaristuse ähvardusel võetud võimalus ise vabalt otsustada oma elukoha üle. Sellega moonutatakse Põhiseaduse §-s 34 sätestatud elukoha valiku õiguse olemust. Taoline säte võimaldab suvaõigust kasutades vallandada ebasoovitavaid politseiametnikke, millega kaasneb rea avalikus teenistuses ettenähtud soodustuste kaotamine. Kuna

§ 15

lg 2 pole kooskõlas Põhiseaduse §-ga 34, siis ei saa Põhiseadusega kooskõlas olla ka selle seaduse § 17 lg 1, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4, mis käsitlevad tagatisi politseiametniku teisele ametikohale tema nõusolekuta üleviimise korral, kui sellega kaasneb politseiametniku elukoha muutus. Kohtuistungil jäi õiguskantsler taotluse juurde. Riigikogu esindaja leidis kohtuistungil, et

vaidlustatud sätted on kooskõlas Põhiseadusega ja õiguskantsleri taotlus tuleb jätta rahuldamata. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud justiitsministri kirjalikus arvamuses leitakse, et õiguskantsleri poolt vaidlustatud

sätetest on põhiseadusevastane üksnes § 17 3. lõige ja õiguskantsleri taotlus tuleb rahuldada osaliselt, s.o tunnistada kehtetuks vaid see säte. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud õiguskantsleri ja Riigikogu esindaja, põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium l e i d i s: I

§ 15

lg 1 p 1 lubab lisaks Avaliku teenistuse seaduses sätestatud juhtudele teenistuse huvides viia politseiametniku tema nõusolekuta üle muule politseiametniku ametikohale sama ametiastme piires samas või teises politseiasutuses. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab: "Üleviimine, millega kaasneb politseiametniku elukoha muutus, on keelatud, kui tema viimasest nõusolekuta üleviimisest, millega kaasnes elukoha muutus, on möödunud vähem kui viis aastat.".

§ 17

lg 1 esimene lause kohustab teatama politseiametnikule tema nõusolekuta üleviimisest ette vähemalt ühe kuu; teine lause kohustab elukoha muutusega seotud üleviimisest ette teatama vähemaltkaks kuud. Sama paragrahvi lõike 2 punkt 2 ning lõiked 3 ja 4 sätestavad politseiametnikele tagatised seoses üleviimisega, millega kaasneb elukoha muutus. II

§ 15lg 2 koostoimes sama paragrahvi 1.

lõike punktiga 1 sätestab võimaluse viia politseiametniku tema nõusolekuta üle teisele alatisele teenistuskohale ka sellisel juhul, kui üleviimisega kaasneb elukoha muutus.

§-s 15 lg 2 kasutatakse formuleeringut "üleviimine, millega kaasneb politseiametniku elukoha muutus", §-s 17 lg 1 teises lauses - "politseiametniku elukoha muutusega seotud üleviimine" ja §-s 17 lg 3 - "politseiametniku üleviimine, millega kaasneb elukoha muutus". Kasutatavatest formuleeringutest nähtub, et politseiametniku jaoks on kohustuslikud nii üleviimine kui ka sellega kaasnev elukoha muutus. Seda järeldust kinnitavad ka

§-d 28 ja

1. Vastavalt §-le 28 lg 2 saab politseiametnikku rakendada ületunnitööle kuni 8 tundi päevas, kusjuures vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 16 tundi ja ületunnitöö kestus kalendriaastas 300 tundi. Paragrahv 29 lg 1 sätestab, et politseiametnik peab ka puhkeajal olema politseiasutuse juhtkonnale ja korrapidamisteenistusele kokkulepitud kohas kättesaadav edasilükkamatute politseitoimingute tegemiseks. Sellise valveaja kestus ei tohi sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ületada 150 tundi kuus. Seega on 40-tunnise töönädala korral politseiametniku ületunnitöö maksimaalseks kestuseks 7,5 nädalat ja valveaja maksimaalseks kestuseks 3,75 nädalat kalendriaastas. Teenistuse taoline regulatsioon eeldab, et politseiametnik peab elama teenistuskoha lähedal. III Isiku seadmine olukorda, kus ta on kohustatud vahetama elukohta ja valima uue elukoha üksnes teatud piirkonnas, piirab Põhiseaduse §-s 34sätestatud õigust vabalt valida elukohta. Politseiametniku tema nõusolekuta üleviimine teise politseiasutusse, millega kaasneb elukoha muutus, piirab kõikidel sellise üleviimise juhtudel Põhiseaduse §-s 34 sätestatud õigust vabalt valida elukohta. Politseiametnikult saab nõuda teise paikkonda elama asumist, kui võimalus piirata politseiametniku õigust vabalt valida elukohta tuleneb Põhiseadusest. Põhiseaduse § 34 esimene lause sätestab õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida. Sama paragrahvi teine lause annab võimaluse piirata õigust vabalt liikuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks, riigikaitse huvides, loodusõnnetuse ja katastroofi korral, nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, looduskeskkonna kaitseks, alaealise või vaimuhaige järelevalvetuse ärahoidmiseks ja kriminaalasja menetluse tagamiseks. Seega saab Põhiseaduse § 34 alusel kehtestada piiranguid üksnes õigusele vabalt liikuda, mitte aga õigusele vabalt valida elukohta. Võimalus piirata õigust vabalt valida elukohta on expressis verbis sätestatud üksnes Põhiseaduse
2. peatükis, mis käsitleb riigikaitset. Põhiseaduse § 130 kohaselt võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud juhtudel ja korras piirata õigust vabalt valida elukohta.

§ 15

lg 2 (koostoimes §-ga 15 lg 1 p 1) ei seosta politseiametniku elukoha valiku õiguse piiramist erakorralise või sõjaseisukorraga. Põhiseaduse §-st 124 lg 3 tuleneb, et teenistuse erilaadi huvides saab piirata kaitseväes ja asendusteenistuses olevate isikute õigust vabalt valida elukohta. Kaitseväeteenistuse seaduses ei loeta politseiametnikku kaitseväelaseks ega asendusteenistuslaseks. Seega ei saa politseiametnike õigust vabalt valida elukohta piirata ka Põhiseaduse selle sätte alusel. Põhiseadus kehtestab elukoha vaba valiku õiguse piiramiseks väga erandlikud võimalused. Piirangute erandlikust iseloomust saab järeldada, et rohkem võimalusi elukoha vaba valiku õiguse piiramiseks, kui on sätestatud Põhiseaduse §-des 124 lg 3 ja 130, Põhiseadus ei anna. Eeltoodud põhjustel on

§ 15lg 2 vastuolus Põhiseaduse §-ga 34.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et

§-s 15 lg 2 sätestatud üleviimine võib kahjustada ka politseiametniku ja tema perekonnaliikmete õigust perekonnaelule. IV Õiguskantsler taotleb

§ 171. lõike tervikuna kehtetuks tunnistamist.

Selle sätte esimene lause ei laiene aga juhtudele, mil politseiametnikult nõutakse elukoha muutusega seotud üleviimise korralduse täitmist. Sellistele juhtudele laieneb üksnes sama lõike teine lause. Seega ei saa rahuldada õiguskantsleri taotlust

§ 17

1. lõike esimese lause kehtetuks tunnistamise osas.

§ 17

lg 1 teine lause, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4 sätestavad tagatised politseiametnikele elukoha muutusega seotud üleviimise puhuks. Kuna

§ 15

lg 2, millest tuleneb võimalus nõuda politseiametnikult elukoha muutusega seotud üleviimise korralduse täitmist, on vastuolus Põhiseaduse §-ga 34, siis on põhiseadusevastased ka

eelpoolnimetatud sätted. Piirdumine üksnes

§ 15

lg 2 kehtetuks tunnistamisega säilitaks võimaluse nõuda, et politseiametnik täidaks elukoha muutusega seotud üleviimise korralduse. Seega on vastuolus Põhiseaduse §-ga 34 ka

§ 17lg 1 teine lause, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4.

V Kolleegiumi arvates on ebaõige justiitsministri kirjalikus arvamuses esitatud seisukoht, et õiguskantsleri taotluse rahuldamisel säiliks võimalus viia politseiametnikku tema nõusolekuta

§ 15

lg 1 alusel teise politseiasutusse, kui sellega kaasneb elukoha muutus, ning et taotluse rahuldamisel laieneksid üleviimise piirid veelgi.

§-de 15 lg 2, 17 lg 1 teise lause, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4 kehtetuks tunnistamisel pole politseiametnikku enam sama seaduse § 15 lg 1 alusel tema nõusolekuta võimalik üle viia teise politseiasutusse, kui sellega kaasneb elukoha muutus. Kui seaduse mingid sätted on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tunnistatud kehtetuks, siis tuleb selle seaduse ülejäänud sätteid tõlgendada, lähtudes Riigikohtu otsusest. Politseiametnikku saab tema nõusolekuta viia

§ 15

lg 1 alusel teise politseiasutusse, kui ametnik üleviimise tõttu ei ole sunnitud elukohta muutma. Juhindudes Põhiseaduse §-st 152 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p 2, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b: Rahuldada õiguskantsleri 18. septembri 1998. a taotlus osaliselt ja tunnistada kehtetuks

§ 15lg 2, § 17 lg 1 teine lause, lg 2 p 2 ning lg 3 ja lg 4.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees U. Lõhmus