3-1-1-81-99

3-1-1-81-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ruslan Lõssenko süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa kannatanu U. F, tema esindaja Irina Troitskaja, süüdimõistetu Ruslan Lõssenko kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja riigiprokurör Marge Püss. I Kriminaalmenetluse senine käik
2. Ida-Viru Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tunnistati Ruslan Lõssenko, Sergei Markarjan ja Andrei Parfjonov süüdi KrK § 115 lg 2 p-de 2, 3 järgi selles, et nemad, kasutades vägivalda ja ähvardades selle kasutamisega, vägistasid
5. detsembril
6. a alaealise U. F. Kohtuotsusega tuvastatu kohaselt pruukisid kõik neli R. Lõssenko juures kodus alkoholi, kui aga kannatanu U. F soovis lahkuda, siis lukustas S. Markarjan tema takistamiseks ukse. Ühiselt viidi kannatanu magamistuppa, kus, astuti temaga vägivaldsesse sugulisse vahekorda järjekorras S. Markarjan, R. Lõssenko, A. Parfjonov ja siis veel kord R. Lõssenko. Toimepandu tagajärjel jäi kannatanu rasedaks, kusjuures eksperdi arvamuse kohaselt oli R. Lõssenko isaduse tõenäosus 99,999824%. Karistuseks mõisteti S. Markarjanile viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. R. Lõssenkole ja A. Parfjonovile mõisteti karistuseks neli aastat vabadusekaotust ning KrK § 47 alusel vabastati nad kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Karistuse mõistmisel S. Markarjanile peeti süüd raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist joobeseisundis ja organisaatorirolli, kergendavaid asjaolusid tema puhul ei tuvastatud. R. Lõssenko ja A. Parfjonovi puhul peeti kergendavateks asjaoludeks kuriteo toimepanemist alaealisena ning süü ülestunnistamist, raskendavaks asjaoluks aga kuriteo toimepanemist joobeseisundis. Kohus leidis, et lõplikult ja siiralt kohtualused oma tegu ei kahetsenud.
7. Ida-Viru Maakohtu
8. aprilli
9. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kohtualune S. Markarjan, kes taotles enese karistusest vabastamist ja tema suhtes käenduse kohaldamist ja kannatanu esindaja Irina Troitskaja, kes taotles R. Lõssenkole ja A. Parfjonovile mõistetud karistuse karmistamist.
10. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
13. aprilli
14. a otsus Ruslan Lõssenko osas osaliselt, Irina Troitskaja apellatsioonkaebus rahuldati. R. Lõssenkole mõisteti karistuseks neli aastat reaalset vabadusekaotust. S. Markarjani apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium eraldas kriminaalasja kohtualuse A. Parfjonovi suhtes, kuna ta viibis alates
15. juunist
16. a psühhoneuroloogiahaiglas. Kriminaalasja arutati apellatsiooni korras seega vaid S. Markarjani ja R. Lõssenko suhtes. Ringkonnakohus tuli kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus on S. Markarjani ja R. Lõssenko süüditunnistamisel lähtunud kriminaalasja tehioludest ning andnud neile motiveeritult õige juriidilise hinnangu. Kohtualuste süü neile inkrimineeritud teos on täielikult tõendatud. Ringkonnakohus leidis sedagi, et R. Lõssenko tingimuslik vabastamine mõistetud karistusest pole õigustatud. Kohus peab karistuse mõistmisel arvestama toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seejuures on kuriteo raskus ja laad esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest ning alles nende asjaolude hindamise järgselt võib asuda kaaluma muid asjaolusid. Viidates kohtupraktikale (RT III, 1998, 20, 201) leidis kriminaalkolleegium, et karistusest vabastamine on üldjuhul võimalik ainult vähemohtlike kuritegude eest. KrK § 47 rakendamisel ei arvestanud maakohus kuriteo raskust, samuti seda, et kannatanu on lapsest saati invaliid ja et talle on tekitatud kuriteoga tõsine psüühiline trauma.
17. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. juuni
19. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R. Lõssenko kaitsja vandeadvokaat Paul Järve. Kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise motiivil aga ka põhjusel, et kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta täielikult faktilistele asjaoludele. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ei ole motiveerinud, millised on need konkreetsed asjaolud, mis tingisid just R. Lõssenko karistuse karmistamist. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohtu motiivid on liiga üldised ja puudutavad kõiki kuriteos osalenud isikuid. Kassatsioonkaebuses märgitakse sedagi, et kannatanu näol ei ole tegemist alaealisega, kelle käitumine oleks olnud laitmatu. Ka psühhotraumat loeb kassaator küsitavaks ning rõhutab, et nädal enne vägistamist oli U. F sugulises vahekorras grupi noormeestega. Kassator vaidlustab ka seda, nagu oleks U. F suhtes kasutatud vägivalda. Kassaator rõhutab, et kuna KrK §-s 47 ei esitata nende eriliste asjaolude loetelu, mis võimaldaks kohtul seda seadusesätet kohaldada, siis on kõnealuse sätte kohaldamine alati fakti küsimus. Kassaatori arvates on R. Lõssenko puhul sellised erilised asjaolud olemas. Kokkuvõtvalt taotletakse kassatsioonkaebuses uue otsuse tegemist ja seejuures KrK § 47 sätete kohaldamist. II Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas süüdimõistetu R. Lõssenko kaitsja vandeadvokaat P. Järve kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust; riigiprokurör, kannatanu U. F ja tema esindaja I. Troitskaja taotlesid kaebuse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, l e i d i s: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. juuni
21. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga puudub Riigikohtul võimalus tuvastada faktilisi asjaolusid ning seetõttu puudub ka võimalus hinnata ja kontrollida neid kassaatori väiteid, milles vaidlustatakse erinevate faktiliste asjaolude tuvastatust. Erinevalt kassaatorist on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu otsusega ei ole karmistatud R. Lõssenkole mõistetud karistust: mõlema kohtu poolt mõisteti R. Lõssenkole karistuseks 4 aastat vabadusekaotust. Erinevus on üksnes selles, et erinevalt maakohtust ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks R. Lõssenko tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest. Erinevalt kassaatorist ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates kehtiva kriminaalseaduse loogika selline, et kõigepealt peaksid kohtud kaaluma reaalsest karistusest tingimusliku vabastamise võimalikkust ning oleksid õigustatud reaalset vabadusekaotust mõistma üksnes siis kui selline võimalikkus oleks välistatud. Põhjendatult on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. juuni
23. a otsuses märgitud, et kuriteo raskust ning selle tehiolusid arvestades puudub alus süüdimõistetu R. Lõssenko tingimuslikuks vabastamiseks reaalse vabadusekaotuse kandmisest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. juuni
25. a otsus Ruslan Lõssenko ja Sergei Markarjani süüdistusasjas KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi jätta muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
26. oktoobril
27. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep