3-1-1-105-99

3-1-1-105-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 1999 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Raul Ratt'i süüdistuses KrK § 115 lg 3 p 2; § 1151 lg 2 ja § 117 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Raul Ratti kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja riigiprokurör Marge Püss. I. Kriminaalasja menetluse senine käik
2. Raul Ratt tunnistati Tartu Linnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega süüdi KrK § 115 lg 3 p 2; § 1151 lg 2 ja § 117 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kümme aastat, kaks aastat ja üks aasta vabadusekaotust. Lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga mõisteti R. Rattile KrK § 40 lg 1 alusel lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kümme aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kohtuotsuse kohaselt astus R. Ratt vägivallaga ähvardades ja kannatanu abitut seisundit ära kasutades suguühendusse oma teadvalt lapseealise tütre J. R - ga (sünd 05.11.
5. a). Kasutades psüühilist ja füüsilist vägivalda astus kohtualune kannatanuga korduvalt oraalsesse ja vähemalt kahel korral anaalsesse vahekorda, sundis teda vaatama pornograafilisi ajakirju ning videofilme, käskis tal selga panna naiste pesu ning fotografeeris last kõlblusvastastel ajenditel. R. Ratti süü eelnimetatud kuritegudes luges kohus tõendatuks tunnistajate M. Viira, R. Viira ja kannatanu J. Ratti ütlustega ning kohtuarstliku ekspertiisi tulemina koostatud eksperdi arvamusega.
6. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu
9. oktoobri
10. a otsus muutmata ning kohtualuse ja kannatanu esindaja S. Ratti apellatsioonkaebus rahuldamata.
11. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. septembri
13. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse R. Ratti kaitsja advokaat Tanel Pürn, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist seoses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega.
14. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine seisneb kassaatori arvates järgnevas. 4.1 Kassaator märgib kõigepealt, et "juba minu kolleegi apellatsioonkaebuses on märgitud, et kohus on rikkunud KrMK §-de 262, 263 ja 274 nõudeid ning ei ole näidanud, millises süüdistuses kohus kohtualuse süüdi tunnistas ning millistele tõenditele see järeldus põhineb". Kassaator rõhutab, et nii linna- kui ringkonnakohus on vaid üldsõnaliselt märkinud, et kogu esitatud süüdistus on tõendatud ning loetlenud esitatud süüdistust tervikuna kinnitavad tõendid. Seetõttu - leiab kassaator - on ringkonnakohus rikkunud AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ja selline rikkumine on tema arvates käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. 4.2 Teiseks leiab kassaator, et ringkonnakohtu järeldused kaitsja ja kannatanu seadusjärgse esindaja väidete kummutamisel ei ole põhjendatud ja nende järelduste tegemisel ei ole järgitud KrMK §-s 50 sätestatut. 4.3 Kolmandaks rõhutab kassaator, et kohus on kohtualuse süüditunnistamisel muuhulgas tuginenud ka M. Viira ütlustele ja seletustele, kuigi need on vastuolulised. Ka seda loeb kassaator KrMK §-s 50 sätestatu rikkumiseks. 4.4 Neljandaks märgib kassaator seda, et ringkonnakohus, erinevalt linnakohtust, on sisuliselt lugenud kohtualuse süüd kinnitavaks tõendiks ka kohtualuse poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlused. Kassaator rõhutab, et selliselt toimides ei ole ringkonnakohus järginud Riigikohtu
15. novembri
16. a otsuses 3-1-1-105-97 märgitut. Kassator leiab, et "antud kriminaalasjas on see rikkumine viinud ebaõige lahendini, ning on isegi nii oluline, et tuleks kaaluda toimiku lehtede 21-22 eemaldamist, kuivõrd see mõjutab kohtunike siseveendumust ka ebaseadusliku ja arvestamisele mittekuuluva tõendina". 4.5 Viiendaks põhistab kassaator AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumise olemasolu sellega, et kohus ei ole põhjendanud kannatanu poolset ütluste muutmist, samuti seda, miks ta ei loe kannatanu viimaseid ütlusi tõesteks. Kassaator leiab, et sedavõrd raske kriminaalasja puhul ei tohiks oma seisukohtade põhistamisel piirduda vaid lakooniliste fraasidega "mitteveenev" ja "ei loe usaldusväärseks".
17. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisneb kassaatori arvates selles, et kohus on kohtualuse muuhulgas süüdi tunnistanud ka KrK § 115 lg 3 p 2 järgi, kuigi puudub selgus, keda tuleks mõista lapseealise all. Kassaator leiab, et kuna TsÜS kohaselt loetakse lapseealiseks kuni 7-aastaseid isikuid, siis "vähemalt subjektiivsest küljest on süüdistataval õigus pidada lapseealiseks alla 7-aastaseid isikuid nagu seadus ütleb. Samuti tuleb sellest lähtuda kuriteo objektiivse külje avamisel, vastupidine seisukoht peab olema otsuses motiveeritud". II. Menetlus Riigikohtus Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. septembri
19. a otsuses viidatakse tõepoolest AKKS § 29 lg-le 5 ja märgitakse, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata linnakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Tuginedes oma otsuses AKKS § 29 lg-le 5 võiks ringkonnakohus põhimõtteliselt lihtsalt nõustuda esimese astme kohtu põhistustega ja jätta omapoolsed motiivid üldse esitamata. Ringkonnakohtu kõnealuses otsuses aga on AKKS § 29 lg-le 5 viitamise järgselt neljal leheküljel põhjalikult analüüsitud tõendeid ja põhistatud kohtu poolset tõendite hindamist ning selle tulemusi. Seetõttu on põhjendamatu kassaatori väide, et "juba minu kolleegi apellatsioonkaebuses on märgitud, et kohus on rikkunud KrMK §-de 262, 263 ja 274 nõudeid ning ei ole näidanud, millises süüdistuses kohus kohtualuse süüdi tunnistas ning millistele tõenditele see järeldus põhineb". Kui ringkonnakohus on olulisel määral täiendanud esimese astme kohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi ja sisuliselt juhindunud kohtuotsuse tegemisel AKKS § 29 lg-st 4, puudub alus kassatsioonkaebuses korrata apellatsioonkaebuses sisaldunud etteheiteid esimese astme kohtu otsuse põhjendatusele. Nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohtu järeldused kaitsja ja kannatanu seadusjärgse esindaja väidete kummutamisel ei ole põhjendatud ja et nende järelduste tegemisel ei ole järgitud KrMK §-s 50 sätestatut. Tuleb silmas pidada, et süütuse presumptsiooni printsiibist ei tulene nõuet, et kohtuotsuses tuleks ja saaks eranditult kõiki kohtualuse kaitseks esitatavaid väiteid kummutada võrdsel määral. Mõistetavalt ei ole kuidagi võimalik kummutada vaid pelgalt hüpoteetilise iseloomuga väiteid, mille kontrollimiseks ei anta kohtule mingit võimalust ning mis ei saa seetõttu ka olla käsitletavad kahtlustena, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Sellisteks väideteks on kannatanu ütlused selle kohta, et ta ei soovi avaldada, millisel viisil oli tekkinud tema neitsinaha rike ning kannatanu seadusjärgse esindaja ütlused selle kohta, et asjaolu, kes tema tütart vägistas, olevat vaid tema ja tütre vaheline asi. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et tunnistaja M. Viira ütlused on vastuolulised: kriminaalasja menetlemise erinevatel etappidel antud ütluste erinevus detailides ei tähenda veel ütluste vastuolulisust. Samas peab aga Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et ringkonnakohtu käsitletavas otsuses tuginetakse põhjendamatult nii M. Viira ütlustele kui ka seletustele: vastavalt KrMK § 48 lg-s 2 sätestatule ei saa seletused olla käsitletavad tõenditena. Kuid kuna M. Viira poolt antud seletuste ja ütluste sisu on kõiges olulises ühtelangev, puudub alus kohtuotsuses muuhulgas ka seletusele tuginemist lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et ringkonnakohus on kaldunud kõrvale linnakohtu seisukohast, mille kohaselt ei saa tõendiks lugeda kohtualuse R. Ratti poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlusi. Kassaator rõhutab põhjendatult, et ringkonnakohtu selline seisukoht lahkneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. novembri
21. a otsuses D. Z. ja S. P. süüdistusasjas (3-1-1-105-97) märgitust. Kuid kuna Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. septembri
23. a otsuse motiveerivas osas viidatakse kõigepealt AKKS § 29 lg-le 5 ja seega nõustutakse linnakohtu otsuses esitatud põhjendustega, siis ei saa ka ringkonnakohtu poolt mittekohase motiivi lisamist lugeda selliseks rikkumiseks, mis seaks kahtluse alla ringkonnakohtu otsuse õigsuse. Kuid lugedes ühelt poolt põhjendamatuks ringkonnakohtu poolse otsese tuginemise R. Ratti poolt kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlustele ei saa teiselt poolt nõustuda ka kassatori ettepanekuga eemaldada kriminaaltoimikust lehed 21-22, millel on fikseeritud R. Ratti poolt tunnistajana antud ütlused. Veelgi enam: aktsepteeritavaks tuleb tunnistada ringkonnakohtu käsitletavas otsuses sisalduv kaudne viide R. Ratti poolt tunnistajana antud ütlustele. Nimelt on ringkonnakohtu otsuses põhjendatult osundatud asjaolule, et kohtu siseveendumust kujundab muuhulgas ka R. Ratti poolt süüdistatavana ülekuulamisel öeldu, et "muudan oma ütlusi abikaasa soovitusel. Tunnistajana antud ütlused ei vasta tõele". Nende R. Ratti sõnade pinnalt on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. septembri
25. a otsuses põhjendatult seatud kahtluse alla R. Ratti poolt süüdistatava ja kohtualusena kuriteosündmuse kohta antavate ütluste tõepärasus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab erinevalt kassaatorist, et kohtud on piisavalt põhjendanud seda, miks kannatanu võis asuda oma ütlusi muutma. Siinjuures tuleb rõhutada, et ütluste muutmise põhjused ei kuulu iseseisvalt KrMK §-s 46 loetletavate tõendamiseseme asjaolude hulka. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et ei Eesti kriminaalõiguses ega ka Eesti õiguses tervikuna ole sätestatud üheselt seda, millises vanuses isikut tuleb lugeda lapseealiseks. Siinjuures aga puudub alus hälbida kohtupraktikas üldtunnustatult omaksvõetud seisukohast, et isik on lapseealine kuni 14-aastaseks saamiseni. Seadusandja tahet kaitsta eriliselt kuni 14-aastast naissoost isikut kinnitab asjaolu, et vastavalt KrK §-le 116 loetakse kriminaalkorras karistatavaks ka vabatahtlik suguühendus just nimelt noorema kui 14-aastase naissoost isiku suhtes. Mingil juhul aga ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et kriminaalõiguslikus mõttes lapseealisuse määratlemisel tuleks lähtuda TsÜS-st ja et 8-aastane laps ei oleks enam käsitletav lapseealisena. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. septembri
27. a otsus Raul Ratti süüdistusasjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
28. novembril
29. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Jüri Ilvest, Jüri Rätsep